Disney - tööl ja vabal ajal

Esmalt tööst. Paar päeva tagasi küsiti mult, et kas ma ei oleks huvitatud sinna kauemaks tööle jäämisest. Ehk siis kas sooviksin oma tähtajalise lepingu muuta tähtajatuks. Mis ma vastasin? Kuna ei soovinud "sildu põletada", sest mine tea, mis elu toob, siis ütlesin, et kui jäängi kauemaks, siis seda ainult osalise koormusega. Pean ju siiski endale aru andma, et lõputöö vajab kirjutamist ja magister lõpetamist. Arvestades seda, mida ma oma ülejäänud päevaga töö kõrvalt antud hetkel teen, siis olen suhteliselt kindel, et sellest produktiivset kirjutamise aega ei kujuneks. Aga väga meeldiv on, et nad mult seda küsisid, sest see näitab, et nad hindavad mu tööd.

Eelmisel nädalal käisin oma vabal päeval Disneys koos Kristina ja Florianiga. Saime kõik tasuta sisse, sest mul on õigus oma 2 kuu jooksul viia sisse 2x3 inimest, sealhulgas saan ise alati tasuta. Igaljhuhul olime seal tõepoolest terve päeva. Disneylandis turist olla on ikka ääretult väsitav!!! Peale lõputu ootamise päikese all, saad nautida üksnes mõned hetked atraktsiooni ja ongi läbi. Käisime kokku kõigest seitsmel atraktsioonil - tõsi, ühel küll 2 korda, sest see oli kell 23.00 ja jooksime enne selle sulgemist uuesti sinna peale. Valisime "tugeva sensatsiooniga" atraktsioonid, sest teised on igavad ja ega nendestki kõik just huvitavad pole...vähemalt minu jaoks. Vaatamata sellele, et kasutasime "fast passi" ehk siis lipik, millega antakse sulle kindel ajavahemik, et saad minna mingi atraktsiooni peale, pidime siiski PALJU ootama. Tavaliselt oli atraktsiooni ooteaeg vähemalt 60 minutit. Aga noh kui arvestada, et keskmiselt käib päevas Disneylandis umbes 15 000 turisti, siis on see ilmselt "normaalne". Õhtuks olid meil kõhud nii tühjad, et otsustasin nad viia enda restosse sööma. Teades, et sellel päeval on tööl team elader, kes võtab alati ja kõik ilma reserveeringuta inimesed vastu (tagades sellega pikad ootejärjekorrad), siis seadsimegi sammud sinna poole. Saimegi sisse, päris hea laua ja toreda kelneri. Tellisime igaüks endale üksnes ühe roa (sest minu restoranis alla 20-30 euriga hakkama ei saagi). Mina leian aga, et see oli parim 4-juustu pitsa, mis ma eales söönud olen:P Traditsiooniliselt oli ka võimalus teha pilti Disney tegelastega, aga kuna mu fotoka aku sai enne otsa, siis on pildid ikka veel Floriani telefonis. Kui lõpuks arve saime, siis oli väga meeldiv üllatus - lisaks minu 25% soodustusele Disney töötajana, ei lisanud mu töökaaslane veel ühe meie toitu arvelegi. See oli super suur kokkuhoid. Aitäh! Siinkohal tänan veelkord Kristinat ja Floriani, sest tänu nendele sain ka Disneys end turistina tunda ja tean, et neile meeldis see päev ka:)

Nüüd kõrvalepõige elust Torcys. Torcy on siis linn, kus ma elan, see asub Disneyst 4 peatuse kaugusel ja väidetavalt on see getho. Mina pole isiklikult siiani midagi aru saanud - kuni paar päeva tagasi rünnati mu toakaaslast. Loomulikult võib öelda, et miks ta ei kasutanud meile spetsiaalselt mõeldud busse, mis toovad meid Disneyst otse meie hotelli ette, aga mis seal enam. Kella 23.30 paiku väljus ta RER'i peatusest ja seadis sammud meie hotelli poole. Teele jääb üks suur valgustatud parkimisplats, kus sellel kellaajal kedagi eriti näha ei ole. Seal see juhtuski. Üks noormees võttis tal seljatagant kinni, kattis suu ja teine hakkas kotti haarama. Mu toakaaslane ei saanudki kohe aru, mis toimub....kui alles maha kukkus, siis mõistis, et targem oleks kotist lahti lasta. Seejärel jooksid noormehed pimedusse. Hotelli jõudnuna, oli ta täielikus šokis. Ta nuttis ja rääkis vanematega kuni kella 2ni öösel ja ärkas kell 7 hommikul, et uuesti Skypeäis rääkida. Võib öelda, et oli õnnelik õnnetus, sest temal endal on "kõigest marrastused", aga ta kaotas oma koti, milles olid kõik tema dokumendid (sh ka pass) ja raha. Nüüd ajab ta Läti saatkonnas asju, et oma passile asendust saada vms, sest ID kaarti tal ka ei ole.  Vot selline lugu siis.

Minu bürokraatilistest seiklustest aga nii palju, et need on vaikselt lahenemas (ptüi-ptüi-ptüi). Eelmisel nädalal muretsesin endale prantsuse numbri, millega ma alguses ei saanud küll muud teha kui helistada, kõnesid ja smse vastu võtta. St ise ma smse saata ei saanud. Läksin tagasi esindusse, aga ka seal ei osatud mind aidata. Kuna olin seal juba sadu kordi käinud, siis tüüp teadis mind ja ütles: "Aga kuna sa oled nii ilus, siis ma aitan sind". Väitis siis, et viga pole kaardis, vaid minu telefonis, et mul olevat liiga vana telefon. (pole tähtis, et 2 aastat tagasi kasutasin siin sama operaatori kõnekaarti, sama telefoniga). Möllas, mis ta möllas, aga hakkama ta ei saanud. Seejärel, aga tuli hoopis põnevam ettepanek. Lühikokkuvõte tema kõnest: "Tead, ma saaksin sind aidata. Võin võtta enda nimele sulle numbri ja telefoni. Mul ei ole pere, teen ainult tööd ja mul ei oleks midagi selle vastu, kui me paar korda nädalas kohtuksime. Mind ei huvita, kas sul on boyfriend/abikaasa/lapsed, ma ei pea seda teadma - mulle meeldibki vaba suhe....Ja kui tulevikus me peaksime armuma, siis räägime sellel teemal uuesti". Ma olin selleks hetkeks juba täielikult šoki äärel ja oleks tahtnud ainult karjuda. Pfff...lahkusin ja otsustasin teise esindusse minna. Seda tegin paar päeva hiljem ja voila, tuligi välja, et asi ei ole minu telefonis ja nüüd ongi kõik korras.

Panga teemadel nii palju, et otsustasin uue panga valida. Alguses valisin ühe, kuhu pidi ka kohtumise kokku leppima, aga siis soovitas Alain mulle ühte teist, mida ta juhuslikult oli tänaval näinud, et nad avavad konto ka siis, kui lihtsalt tänavalt sisse astud. Läksime koos sinna. Peale hunnikut paberitööd avatigi mulle konto. Pidin tegema ka kohe sissemakse, et konto avaneks. Siiani ei usu seda....ega enne ei usu ka, kui pangakaardi koos koodidega kätte saan. Aga tead, et konto on avatud, sest mul on internetipank olemas juba ja saan raha oma kontole kanda. Prantsuse pangadus on muidugi omaette teema, aga ütleme nii, et Eestist tulnuna üllatas mind iga teine asi...oma kiviaegsusega.