Kuigi Kärt pole enam juba nädal aega Pariisis olnud, siiski otsustasin anda väikse ülevaate, mis selle aja jooksul toimus. Tegelikult läks aeg nii kiiresti, et ma ei saandki aru, kui ta juba läinud oli. Kokku tuli peaaegu kolmeks nädalaks.
Manoir de Paris
Tema siinoleku alguses käisime koos tema ja minu sõpradega sellises kohas nagu Manoir de Paris, mis on siis õudustemaja. Järjekord on sinna alati pikk ja pilet ka paraja hinnaga. Olin ammu juba sinna tahtnud minna ja nii saigi see tehtud. Maja on väga hästi üles ehitatud. Terve nö ekskursioon kestab umbes tund aega või isegi peale ja näeb välja nii, et pisikeste gruppidena liiguvad inimesed edasi ühest ruumist teise. Igas ruumis on oma lugu, aga kõik lood on omavahel loogiliselt seotud. Igas ruumis on siis näitlejad, kes mängivad elavaid surnuid või/ja hulle jne. Peab tunnistama, et näitlejatöö ja grimm on õõva tekitavalt ehedad!!!! Kuna meie grupp oli suht suur (10 inimest), siis meil nii hirmus ei olnudki. Ja no mul ei olnd ilmselt ka sellepärast hirmus, et sain kellegi käevangus ringi liikuda ja vajaduse korral üle õla piiluda. Ma ei leidnud, et see nii õudne oleks olnd, aga ilmselt olen õudusfilmide tõttu karastunud juba, aga vahepeal oli ehmatavaid kohti küll. Tuleb tunnistada, et mul oli pigem naljakas. Nõrganärvilisematel aga ilmselt mitte. Kes aga Pariisi juba mitmendat korda külastavad ja Eiffelist ja Louvre'ist küllalt on saand, siis soovitan sinna minna küll. Väike pilt järjekorrast, kus ootasime 1,5 tundi, nagu Pariisis ikka kohane....
Söömine
Kringlitegu
Samuti söögiga seotud, aga mitte päris.Nimelt soovis üks tore Prantsuse- Eesti assotsiatsiooni liige Suzanne õppida tegema kringlit, mida ma olin erinevate puhkude tarbeks juba valmistanud. Mõeldud-tehtud. Ta kutsus meid enda juurde. Mul jäi üle ainult juhtnööre jagada ja kohal oli kringli valmistajaid lausa 3. Kringel mahtus ilusti ahju ja välja tulles nägi hea välja ka. Maitsma me seda ei jäänud. Hiljem aga kuulsin, et need, kes seda sõid, neile meeldis väga.
|
Kringel |
Saaste
Viimasel nädalal, mil Kärt siin oli, mattus Pariis saastepilve sisse. See oli seotud sellega, et oli kuumalaine (väljas päevasel ajal min 19 kraadi), polnud pilvi, vihma ega tuult! Asi oli lausa nii tõsine, et terves Pariisi regioonis oli 4 ööpäeva jooksul ühistransport igale poole tasuta, samuti Autolib (elektriautod, mida tänavalt laenutada saab) ja ka Velib (rattad, mida tänavalt laenutada saab). Ma ei tea, kas see asja paranemisele palju kaasa aitas, aga paar päeva hiljem, kui Kärt oli lahkund, tulid tuulised ja pilvised päevad ja isegi vihma. Nüüd on jälle kõik korras. Tuleb aga tunnistada, et ma pole elusees midagi sellist näind! Hommikul teed akna lahti, tunned sooja õhku ja päike justkui oleks väljas, aga pole ka. Pilvi pole, seega nende taga päike olla ei saa, aga lihtsalt taevas oli kattunud sellise udulooriga, et ta polnudki sinine, vaid hallikas/kollakas/sinine. Kaugemal olevad hooned tundusid ka justkui hommikuse karge udu sees...mis aga päeva peale ära ei läinudki. Õudne!
Üks pühapäev
Oli ka üks pühapäev, mis oli natuke olulisem, kui teised. Selle puhul käisime
brunch'il Triumfikaare vahetus läheduses, kohvikus nimega
Sir Winston. Seda soovitan soojalt kõigile, kes kunagi tahavad Pariisis
brunchi süüa. Miks? Sest see oli 29 euri nägu ja selle raha eest võis ennast ogaraks süüa. Alustuseks oli nö vabas koguses kuum jook+värskelt pressitud mahl+erinevad saiakesed. Seejärel tuli pearoog ja seejärel veel magustoit ka! Veetsime seal oma 3 tundi. Pärast viisin prantslase esimest korda Triumfikaare tippu. Ilm ei olnud kõige ilusam, aga tore oli ikka :)
|
Õnnelik
|
|
Vaade peatselt vihmasele Pariisile |
No comments:
Post a Comment