Bretagne ja Normandie

Teen siia postituse eelkõige sellepärast, et ise mitte ära unustada, kus ma sel suvel lisaks Eestile käisin :) Aga lugemiseks/uudistamiseks kõlbab ilmselt teistelegi. Tunnistan, et veel selle suveni ajasin pidevalt kahte piirkonda (Bretagne ja Normandie) omavahel sassi. Õnneks tean, et pole ainus... Aga teile teadmiseks, et neid kahte segamini ajada on sama suur patt, kui aerutajat sõudjaks sõimata või võimlejat tantsutüdrukuks nimetada ;)

Nüüd siis natuke nende erinevustest ja sarnasustest.

Bretagne

Bretagne asub Prantsumaa kaarti vaadates k6ige loode poolsemas tipus (sinine) ja selle piirkonna suurim keskus on Rennes. Bretagne on kuulus oma kreppide ja galettide poolest ehk siis eestipäraselt öeldes prantsuse pannkoogid.

Seal käisime tänu Fredi töökaaslase (Michel'i) juures, kes meid lahkesti nädalavahetuseks kaasa kutsus. Lahkusime reede pärastlõunal ja tagasi esmaspäeva varahommikul. Juba sõit oli omaette kogemus, sest Michel sõidab inglispärase autoga ehk siis rool paremal pool. Kogemuseks olid ka meeletult suured kiirused (sinna keskmine kiirus 170 km/h ja tagasi 190 km/h), mida ma tegelikult hea meelega iga nädalavahetus ei eksperimenteeriks. Põhjuseks pigem see, et tema töökaaslane käib IGAL nädalavahetusel autoga kodus ja koduni on üle 600 km.

Esimene peatus oligi tema kodus ehk siis imepisike koht, millel tegelikult õigepoolest nime polegi. Kui internetist otsida, siis võib märksõnaks panna "Tenuel, Guénin". Michel elab täiesti jõe kaldal ning lisaks oma majale on tal vana veskimaja, kus külalised sees saavad elada ning üks teine veski, mis renoveerimist vajab. Väga idülliline ja looduskaunis koht.

Meie tuba veski peal

Õu

Õu

Meie veski väljast

Meie vesi kõrval

Kiik

Traktor ja nende mets

Selle nädalavahetuse jooksul käisime ka linnakeses nimega "Pont-Aven", kus saime nautida ka ehedat külapidu. Seal nägime bretooni rahvatantsu fest-noz'i ning kuidas õhtujooksul inimesi järjest juurde liitub. Huvitav on see, et tants käib hommikuni ja tantsivad lapsed, noored, vanemad ja vanavanemad. Fest-noz kuulub samuti UNESCO pärandite hulka. Loomulikult sõime seal ka ühes creperie's kreppe ja galette ning jõime ehedat bretooni siidrit.

Pont-Aven'i kesklinn

Avalik WC

Puu-imitatsiooniga betoonsild

Creperie, kus kreppe ja galette sõime

Pühapäeval käisime "Josselin'i" nimelises linnakeses, mis pakkus meile palju silmailu. Ronisime kohaliku kiriku torni ja käisime lossituuril. Üks asi, mis mind on Prantsusmaal imestama pannud on see, et enamik losse on siis eraomandis, mistõttu keelavad nende omanikud neist pilte teha (nii seest kui vahel ka väljast).

Joselin'i keskus

Loss

Panoraam kirikutornist

Loss teisest küljest

Järgmisel nädalal Pariisis olles läksime välja õhtustama. Otsustasime minna Montparnasse'i piirkonda creperie'desse. Oleme harjunud seal ühes teatud tänavas käima, sest seal Pariisi parimad krepid ja galetid. Üllatuseks tuli aga see, et kahe koha nimi oligi "Josselin" ja "Pont-Aven". Varem ei osanudki kuidagi nüüd seostada, nüüd siis teame :)

Ja viimasega tooks välja selle, et Bretagne's võib kohata meeletult palju Suur-Britannia numbrimärgiga autosid, või vähemalt suvel. Michel'i tutvusringkonnaski on rohkem inglasi kui prantslasi.

Normandie

Normandie ehk eestipäraselt Normandia (jaguneb Alam-ja Ülem Normandiaks - hele-ja tumeroheline) asub Britanniast paremal põhjarannikul. Nende piirkondade keskuseks on Caen (mitte sassi ajada Canne'iga, mis Lõuna-Prantsumaal asub) ja Rouen. Normandia on kuulus eelkõiges oma mereandide poolest ning on eestlastele ka ilmselt sellepärast tuntud, sest seal asub Calvadosi piirkond.

Normandias käisime tänu minu endisele korterikaaslasele Justine'ile, keda paljud teist ka pulmas kohtasid. Justine on sealt pärit ja 15. augusti pikal nädalavahetusel ta meid ka võõrustas. Tema vanemad elavad kohas nimega Bernières-le-Patry (Le Parc) ning meie ööbisime tema vanavanemate majas, mis asub kohas nimega Les Crières (Chênedollé).

Vanavanemate maja

Me ei mahtunud kõik istmetele ära

Justine'i pere ja muud loomad

See nädalavahetus mööduski maa-ja farmielu täheall. Maja, kus ööbisime oli väga sellise mõnusa maamaja hõnguga ja Justine'i vanemate kodu ka suurepärane - lihalehmad, piimalehmad, kanad, pardid, aiamaa jne. Peab ütlema, et meid võeti seal suurepäraselt vastu. Lõiksime nisu, tegime heina (või sõitsime kaasa, sest kõik ju automaatne), vaatasime kuidas automaatselt lehmi lüpsta saab, sõitsime traktoriga jne...

PS: Kas teadsite, et üks korralik piimalehm võib anda kuni 20-25 liitrit piima ühe lüpsikorraga?

"Viljategu"

Lihalehmad. Vasakul 2-päevane vasikas.

Piimalehmad

Ühel päeval käisime ka mereääres linnas nimega Ouistreham. See oli meie rannapäev. Vesi oli tegelikult isegi üllatavalt soe, aga kuna väljas oli nii suur tuul, et mul kuum ei hakanudki, siis vette jäi sel korral minemata (minul ainsana!). Mängisime rannas Mölkkyt, lugesime raamatut ja pidasime piknikku. Ah jaa, ning mereande käisime ka pärastpoole söömas. Ise võtsin hapukoorekastmes valmistatud merekarbid friikatega - väga maitsev oli :)

Fredi ja Thomas'e mereannid

Viimasel päeval käisime veel kohas nimega Point-d'Ouilly, kus tahtsime kanuumatkale minna, aga kuna tegemist oli 15nda augustiga (riigipüha ja väga populaarne päev), siis olid kõik kanuumatkad päevaks täis. Tegime hoopiski väikse jalgsimatka, mis lõpes kohalikus jões suplusega.

Värskendav suplus küllllmas jões

Seal, kus oleks kanuutada saanud :)

Viimasena tooks välja prantslaste "tagasihoidlikkuse". Terve selle nädalavahetuse jooksul pidime end Ulvikaga pidevalt tagasi hoidma, et mitte lihtsalt päevituste väel ringi jalutada. Ükskõik, kuhu läksime, soovitati ikka riided seljas hoida...muidu polevat sünnis. Maal aasade ja põldude vahel või jõeääres mitte päevitustes ringi käia on naljakas. Aga eks need ole need kultuurilised erinevused :)

Luré

Sellel nädalavahetusel lähme traditsioonikohaselt Lyon'i lähedale Alain'i maakodusse suvelõpupidu pidama :)