Lõppfaas

Niisiis. Nagu enamik mu tuttavaid juba teab, olen alates eilsest Eestis. Kuna kord juba alustasin, siis viin asja lõpule ka ja postitan siia viimase osa oma elust välismaal. 

Eelmisel neljapäeval siis lahkusin Pariisist Suurbritannia poole, et külastada oma lapsepõlvesõbrannat, Maarjat. Pariisi lennujaamas pidin ennast pooleks naerma, kui kuulsin, kuidas prantslased hääldavad sõna Dublin. Nimelt düblän! Eks see foneetiliselt ole loogiline, aga siisiki?!?! Lennusõit viis mind Pariisist Dublinisse, kus mind juba peeti iirlaseks ja kus asub üks hiiglaslikumaid lennujaamasid, mis ma näinud olen. Dublinis istsin ümber ja võtsin suuna Liverpooli poole. Olime juba linna kohal, kui lennuk sai teate, et all udu ja maanduda hetkel ei saa. Niisis tiirutasime seal oma pool tundi, mis on minu jaoks juba liig, sest ma vihkan lennukiga sõitmist!!! Saime lõpliku teate, et sinna me maanduda ei saa! Lennuk siis võttis suuna Manchester'i ja maandus sinna. Ka seal oli udu, aga ilmselt siis väiksem. Meile õnneks organiseeriti buss ja saime õhtuks Liverpool'i. Kui ma alguses mõtlesin, et mis see väike udu ikka teeb, siis kohale jõudes nägin, mida kujutab endast ette udu Inglismaal. 

Reedel läksime Maarjaga Manchester'i, et linnas veidike ringi vaadata ja kokku saada ühe mu ammuse tuttava, Katie'ga. Meil oli tore, aga linn mulle suurt muljet ei avaldanud. Sain aru, et Liverpool meeldis mulle rohkem kui Manchester. Udu muidugi jätkus...ja õhtul oli udu veel hullem kui päeval. Üksi tänavale jalutama ei läheks. Kuigi! Kuuldavasti on Liverpool üks maailma valvatumaid linnasid, igal pool kaamerad ülevad ja töötavat see süsteem veel ka. 

Laupäeval käisime Liverpooli vaatamisväärsusi kaemas. Oli päris meeldiv. Käisime ka ühes hiiglaslikus katedraalis, mille torni tippu me ka saime. Kui Prantsusmaal oleks sellise torni tippu kindlasti pidanud trepist minema, mis kindlasti omamoodi põnev üritus, siis Inglismaal need asjad nii ei toimi. Nimelt on health and safety Inglismaal ülimalt olulised ja seega "ei riskeerita" lasta inimestel treppe pidi üles ronida. Seega olime sunnitud võtma lifti...torn oli väääga kõrge! Aga otse loomulikult oli nii udune, et väga kaugele me just ei näinud. Pole hullu. 

Pühapäeval pidin iseseisvalt veel ringi jalutama ja linna uudistama, kuna Maarja pidi tööle minema. Aga ma väga ei jõudnud seda teha, sest eelmisel õhtul suutsin haigestuda. Pooleldi zombie'na kõndisin siis ringi ja uudistasin natuke, aga siis otsustasin, et parem on kuskil paigal olla ja läksin kinno. Vaatasin Black Swan'i. See on ülimalt hea film! Kinno tuleb, minge vaatama;)

Järgmisel päeval ootas mind reis koju. Liverpool-Riia lennukiga, Riia-Valga rongiga ja Valga-Tartu bussiga.

Üldiselt oskan öelda seda, et ei olnud tark mõte minna pärast Prrantsusmaad Inglismaale! Mind tabas kultuurišokk, täpsemalt sealne kultuuritus. Tuleb tõdeda, et minu süda kuulub nüüd Pransusmaale, selle kultuurile, keelele ja inimestele. Teen ehk liiga, aga "inglise köök" ei kannata prantsuse oma kõrval kriitikat. Inglased ei tea moest midagi! Ma ei räägi mingist hullust moest, aga riietuda ei osata seal absoluutselt!!! üsna kindel, et kuskil Eesti kalurikülas näevad ka inimesed normaalsemad välja. Järgmisena ei suuda mõista, kuidas inglased nii labased on jne jne jne.

Aga huvitav on Eestis olla. Ei saa veel päris täpselt aru, et siin olen, aga samas on tunne nagu polekski ära olnud. Meeldiv on näha lund, ja et seda nii palju on. Kus see sula oli? Ilmselt tuleb nüüd vaikselt taas sisse sulanduda siinsesse ellu, aga loodan, et andestate mulle, kui ma lähiajal ainult Pariisist ja prantslastest räägin...see siiski on miski, mille sees ma viimased pool aastat elasin:)

Lugupidamisega,

Mari-Liis

Erinevad üritused

Kolmekuningapäev

Siin tähistatakse seda siis nii, et süüakse traditsioonilist kooki. Selle koogi nimi on galette ja selle sees peitub üllatus, mis on igal korral erinev. Inimene, kes saab selle tüki, kus see see on, saab endale krooni pähe. Kuidas tükke valida? Seltskonnas kõige noorem ütleb milline tükk kellele läheb. Just nii me tegimegi pühapäeval Kasia juures õhtusöögil. Meid oli lausa 8. Kõige noorem oli korealanna Kil ja tema valiku läbi sain mina “kuningannaks” ehk siis minu koogitüki sees oli üllatus. See oli südame pühaku kuju:D otsetõlkes siis….Sain krooni pähe ja puha.

Pühapäeva päeval käisin maailma kõige armsamas kohvikus teed joomas ja arutama kultuuridevahelisi erinevusi jne. Oli põnev! Muidu selle kohviku nimi on “Un thé à Paris” ja see asub Bastille lähedal. Soovitan kõigile soojalt ! Kõige odavam tee maksab 4 euri ja seda on terve kann !!! Sealt saab 3 suurt tassi täit teed ja ettekandja on lahkesti nõus veel vettki lisama. Ja purutee ka veel kõigele lisaks ! See on väga suur luksus Pariisis !

13. jaanuar – Nouvel an Russe ehk siis Vene uusaasta

Kuna meie kursusel on üks venelanna, siis ta kutsus meid pidama koos temaga vana-usu uut aastat. Oli selline rahulik istumine tema juures. Aga miks ma seda mainima pean? Kertu, ma leidsin Maasika!!! Nagu Sa mulle südamele panid :P

Soirée multiculturelle vol 2

Laupäeval pidasime teise multikultuurse õhtusöögi maha, oli väga hästi õnnestunud. Rahvast oli väga palju ja toidud olid maitsvad. Minu kräsupea kook läks ka väga hästi peale. Tegelikult, asi, mis tegi selle õhtu eriliseks oli see, et Kasia, Kil ja Alain (ka Valentin, tema poeg) korraldasid mulle üllatuse. Nimelt on Alain’il ja Val’il bänd, seega mängisid nad kitarri ja Kil oskab niisama super hästi laulda, seega tema laulis. Ja ühe laulu pühendasid nad täielikult mulle :) Muutsid ühe sõna Mari-Liis’iks ja oligi olemas. Need sõnad sobisid antud olukorda ja minuga nii hasti. Pärast laulis Val mulle üksi ka. See oli nii suur üllatus ja nii super !!!!! Lisan siia refrääni sõnad ka...(google translate on kindlasti abiks:D)

« Mais tous les chemins te ramènent comme ca, Mari-Liis,

Tu peux partir là-bas mais rien ne t’éloigne jamais,

De ce que tu aimes, de ce que tu es, tu reviens toujours,

Tu es comme ca, cœur fidèle, ton regard se perd parfois,

Mais rien te fait oublier, ni ceux que tu aimes, ni ce que tu es…

Tu es comme ca 

Tu es comme ca

Tu es fier et libre

Mais tu n’oublies jamais» 

Kahjuks ei taibanud ma tollel hetkel seda filmida, aga lootus on saada järelsalvestus! Seniks võite kuulata lugu youtube’ist, kus pole see küll minu nimega ja minu sõprade esitatud, aga annab idee.

http://www.youtube.com/watch?v=I3gohrYMD9s&feature=related

Järgnevad päevad tegelen pakkimisega ja kõikidega kohtumisega, sest enne minekut on vaja ju kõigile “head aega” öelda. Seejärel ootab mind Dublini lennujaam, Liverpool, (Manchester), Riia lennujaam ja Eesti !!!!!

Merle Pariisis-II nädal

Teen väikese vahekokkuvõtte, sest muidu läheb meelest ära, mis me kõik õega teinud oleme. Niisiis, pühapäeval käisime mööda Pariisi turge, pärast mida jätsin merle üksi linnapeale, sest mul oli vaja õppida. Nimelt oli esmaspäeval 3 eksamit. Õhtusöögiks läksime Kasia juurde. Alain oli valmistanud taaskord imelise õhtusöögi, Lyoni toiduga. Oli hea:) Aga enne kui ülejäänut nädalat kommenteerin, eks räägin ehk veidike koolist ka.

 KOOL

Niisiis, esmaspäeval olid esimesed eksamid. Terve õppehoone oli jääkülm! Sest kütet ei olnud pärast vaheaega sisse lülitatud, mõnna! 5 tundi jääkülmas auditooriumis ühe koha peal ei ole mõnus kogemus. Tobe oli see, et eksam oli kõikidele keeletasemetele sama, õppejõud ütles lihtsalt, et hindamine on erinev-väga huvitav. Aga kontroll just eriti suur ei olnud, sest kõik jutustasid omavahel ja õppejõud ei teinud midagi. No eks näis, mis hinded tulevad, sest hindamine on Prantsusmaal väga range. Nimelt hinnatakse siin 20 punkti süsteemis ja 15 või 16 kahekümnest on väga-väga hea hinne! Ja 18-20 ei saada praktiliselt mitte kunagi. Selle loogika järgi ei oota mind just eriti kõrge keskmine, kui punktid meie süsteemi umber arvestada. Eks näis. Teisipäeval oli foneetika eksam. Seal pidin tavalise teksti siis ümber kirjutama IPA’sse v API’sse (ehk siis rahvusvaheline foneetiline tähestik vms). See ei olnud eriti keeruline, aga veits vigu tegin ikka, olen selles kindel. Pärast pidime veel paar lõiku nö oma valitud tekstist lugema. Noh, lugesin…õppejõud ei kommenteerinud midagi mu häälduse kohta sel korral, vaid ütles, et loeksin loomulikumalt mitte nii masinlikult. Okei…ilmselt oleksin lugenud loomulikumalt, kui tekst oleks normaalsem olnud:P aga pole hullu! Nüüd on jäänud veel esitada 3 esseed ja 1 uurimistöö (mis on grupitöö). Oma esseed olen põhimõtteliselt lõpetanud, pean need lihtsalt üle vaatama ja ära esitama. Uurimistööga on veidike keerulisem. Kuna see on grupitöö, siis peaks iga inimene võrväärselt pingutama. Aga nagu ikka, siis tihtipeale see nii kahjuks ei ole. Eks näis, mis saab:)

TURISM

Teisipäeval käisime Merlega siis terve päeva ringi. Kõigepealt viisin teda Berthillon’I jäätist sööma. Merle sai kinnitust, et see jäätis on lihtsalt suurepärane! Muide, Kätlin, maitsesime ka mandariini jäätist! See oli rohkem nagu gelato, aga maitse oli ikka nagu päris! Ja teiseks, selle kohviku laes ei olnud mitte ühtegi kärbest;) 

Valge šokolaadi, mandariini ja amaretto-pralinee jäätis

Pähkli-mee ja mandariini jäätis

 Pärast seda jalutasime Notre Dame’i juurde, käisime sees ka. On ilus ikka küll. Tahtsime üles ka minna, aga liiga pikk järjekord oli. Ja, Kätlin, ka see koht on tasuta alla 26-aastastele EU kodanikele, seega ma ei tea, miks me sinna suvel ei läinud. Pärast seda käisime St Micheli juures turistidele mõeldud poode uuristamas, need on ikka huvitavat kraami täis. Seejärel käisime katakombides ära. Enne ootasime u 45 min järjekorras ja siis saime sisse. Ütleks nii, et oli huvitav, aga minu jaoks ei midagi erilist. See on selline koht, kuhu on umber asetatud inimeste luukered, kuna surnuaedades ei ole ruumi olnud. Kogu teekond seal maa all võtab ka u 45 min aega. Õhtusöögiks läksime Amélie juurde, kellega me siis rääkisime nii eesti kui ka prantsuse keeles, kuidas tuju tuli. Me olime veel üksteisele kasulikud: tema aitas mul teksti parandada ja mina temal ka. Kui Jonatan (tema kihlatu) koju tuli, siis asusime sööma. See oli siis traditsiooniline Lille’i õhtusöök ehk siis toit põhja-Prantsusmaalt.  Nimelt sõime keedetud kartuleid Raclette’i juustuga, mis oli küpsetatudki siis olmselt sellisel asjal nagu raclette grill:D Lisaks oli siis erinevaid sorte vorste ja sinki jne. Oli samati väga maitsev:) hakkasin mõtlema, et Kätlinil peaks ka see instrument kodus olemas olema, aga ilmselt pole meil sellist juustu saadaval.

Üks prantslane, kes on rohkem eestlane kui enamik eestlasi:)

 Kolmapäeval magasime pikalt, sest olime teisipäevast väsinud. Merle jäi veits tõbiseks ka. Ma ütlen, see on see Pariisi ilm! Kohutav! Aga otsustasime, et käime Eiffeli torni otsas ära, ükskõik kaua me seal järjekorras peame ootama. Ja ootasimegi seal 1,5h!!!! Niiiii külm hakkas! Õnneks või kahjuks oli Eiffeli kõige ülemine korrus kinni, seega ei pidanud me enam teise taseme peal järjekorras ootama. Uudistasime siis teisel tasemel tükk aega ringi ja laskusime treppide mööda esimesele tasemele. Sealgi uudistasime tükk aega ringi, lugesime erinevaid infoplakateid torni kohta ja üldse saime teada palju huvitavat selle torni kohta! Käisime seal ka kinos ja kohvikus ning ka uisutamas!!!! Jah, seda kõike Eiffeli tornis! Kokku veetsime seal üleval u 2h, nii et tasus see ootamine ära küll. Lõpuks tulime alla kah treppidest, sest ma polnud seda varem teinud. Põnev! Tahtsime minna ka Orsay muuseumisse, aga ilmselgelt oli kell juba nii palju, et seda hakati sulgema. Koju minekuks jalutasime kaugemal asuvasse metroosse, sest tahtsin Merlele näidata, kus varem elasin jne. Metroos tuli mingi vanem härrasmees, sellise haritlase välimusega meie poole ja uuris, et ega me juhuslikult mingis Spielberg’i filmis ei mänginud. Ma siis hakkasin kõva häälega naerma ja ütlesin, et ei. Üks kõik, mis ma talle ütlesin, ta jäi enesele üsna kindlaks ja jõdis järeldusele, et me lihtsalt ei taha avalikustada. Imestas, et kuidas me nii vabalt Pariisis ringi käime, ilma julgestuseta jne:D:D koomik!

Külmetamine järjekorras...brr

Neljapäeval proovisime Merlega uuesti Notre Dame’i minna. Olime seal juba kell 11, aga meie õnnetuseks oli välja pandud kiri, et see avatakse alles kell 13.00. Kui me siis u 14.30 ajal tagasi läksime, siis oli väljas kiri, et tippu ei saagi. Miks siis? Aga sellepärast, et Pariisis on nii ilus ilm – terve päev otsa kallab! Aga õnneks on väljas soe, lausa 12 kraadi. See on siis talv?!?!? Kuna Amélie oli mind juba terve sügis enda muuseumisse kutsunud (st muuseumisse, kus ta töötab), siis otsustasime sinna Merlega lõpuks minna. Saime tänu temale tasuta sisse ja nägime ka kontorit, kus ta töötab. Mu lemmik muuseum maailmas on muutunud. Kui enne oli selleks Museum of London, siis nüüd on selleks Palais de la Decouverte!!!! Absoluutselt kõige huvitavam muuseum, kus siiani käinud olen. See on veits Ahhaa keskuse moodi. Sel korral oli seal lisanäitusena selline asi nagu „Très touchée“ ehk siis seal sai kõike katsuda ja näppida. Täna läheme ilmselt päris vara magama, sest pean Merle RERi peale saatma juba hommikul kell 05.14!!! juhuu.

sissepääs näitusele

Merle Pariisis-I nädal

Esmaspäeval ootasin siis terve päev Merlet. Vaatasin ja vaatasin internetist kuidas tema lend järjest edasi lükkus...lõpp hea kõik hea, jõudis ta ikka kohale. Muidugi ei jõudnud ma talle Chatelet'sse õigeks ajaks vastu...sest kuna olen assimileerunud, siis ilmselgelt jään ka mina nüüd igale poole hiljaks. Muidu poleks hullu, sest siin olen ikka kõigist enne alati kohal, aga värskelt tulnud eestlasele kohase täpsusega tulnud õde seda ei mõistnud:) Pole hullu. Kuna ta oli oma teekonda alustanud esmaspäeva hommikul u 5 ajal, siis ei teinud me esmaspäeval midagi ja läksime üsna pea magama.

Teisipäeval ärkasin ma meeletu peavaluga, mille vastu ei aidanud küll mitte miski. Vaatamata sellele otsustasin, et pean siiski välja minema, õe nimel. Olin terve päeva nagu Zombie. Seetõttu käisime lihtsalt natuke ringi, näitasin talle Chatelet'd:D:D:D Ja käisime kinos Harry Potterit vaatamas...Pärast jalutasime veits ringi kah, näitasin talle nö kesklinna ja Hotel de Ville'i ja uisuplatsi ning Pompidou'd. Õhtu lõpuks otsustasin, et pean ikka arsti juures ära käima, sest kuu aega kurguvalu ja nohu pole siiski normaalne. 

Kolmapäeva varahommikul käisingi arsti juures ära. Visiiditasu 22 euri. Arst üritas minuga juttu teha: "Govorite po russki?", vastuseks sai "non". Kuulas mind veidike vaatas kurku, küsis mõttetuid küsimusi ja kirjutas mulle antibiootikumid. Igal juhul tunnen ennast praegu juba paremini. Pärast seda käisime õega poes, et osta veel lisa eesti peo jaoks. Muidu tõi ta endaga Eestist hunniku asju kaasa.

Eesti pidu oli küllaltki edukas, vaatamata sellele, et paljud olid lennanud tagasi koju jõuludeks ja aastavahetuseks ning sellele, et enamik inimesi oli haigestunud. Toit oli maitsev - eriti hapukapsas ja viineripirukad. Ja jookidest läks eriti hästi peal eesti siider! Pärast vaatasime veel "Tudengi muusikali", mis meeldis kõigile. Seinale riputasin veel huvitavaid fakte Eesti kohta...oli palju asju, mis inimesi üllatas.

Täidetud munad, kiluleib, sprotileib, rollmops, munavõiga leib, kartulisalat, verikäkk pohlamoosiga, viineripirukad, rabarberikook, kama, eesti šokolaad ja kommid. Pildilt puudu veel hapukapsas ja kodumaine alkohol.

Neljapäeval tegime korraliku turistipäeva. Käisime siis Trocadero juures ja vaatasime ka La Tour Eiffel'i...tippu ei läinud, sest väljas oli nii udune, et sealt poleks midagi näha olnud. Jalutasime Champ de Mars'il, mille muru oli talvepuhkusel, seega selle ümber olid piirded ja sinna peale astuda ei saanud. Jalutasime sealt Les Invalides'i juurde. Läksime sisse ka - vaatasime ära Napoleoni haua (jah, jälle:S) ja Armee muuseumis, mis oli minu arvates väga põnev. Pärast läksime ka Rodain'i muuseumisse. Sel korral jalutasime ka selle aias (kuhu me suvel millegi pärast ei läinud). Pärast seda jalutasime Concord'i väljakule, kus on hetkel püsti suur vaateratas. Käisime seal peal ka. Sattusime venelastega ühte kapslisse. Miks ma seda mainin? sest terve selle päeva jooksul oli tunne, nagu oleks Eestis, sest kuulsime vene keelt rohkem kui prantsuse keelt. Pärast seda käisime Ladurées ja ostsime õigeid macarone. Merle tõdes, et need tõepoolest sulavad suus. Pärast seda käisime La Defence'is  ja vaatasime sealset arc de triouph'i. Tahtsime minna ka laadale, aga see oli kahjuks suletud. Tulime tagasi Pariisi ja käisime siis siinse Arc de Triouph'i otsas ära...oh neid treppe!!!! Pärast jalutasime mööda Champs-Elyséed alla-seal oli liiga palju rahvast! Külastasime sealset "jõululaata" ja naasesime koju:) Olime surmväsinud!

Reedel käisime korraks linnas, sest meil oli aastavahetuse peo jaoks veel vaja natuke aksessuaare leida. Ja siis üsna pea läksime Kasia juurde (sest tem ajuures toimuski see pidu) ja alustasime ettevalmistustega. Ma tegin siis meigi Kil'ile ja endale (Kasiale mul lihtsalt ei olnd aega teha, temale tegi Merle. merle tegi meigi ka endale) ja siis ma tegin absoluutselt kõigile ka soengu! Uuh!!! Lõpptulemusega jäin ma rahule:)

Pidu oli tore:) Rahvast käis palju läbi...põhiseltskond jäi samaks. Sõime palju, jõime palju šampust (jah, mitte vahuveini) ning tantsisime:) Tore oli:)

Täna, ehk siis 1. jaanuaril ei tee me mitte midagi, sest kõik kohad on kinni:) Homme lähme Porte de Clignancourt'i turule (kohe üldse ei taha nende araablsaste sekka minna, mais bon!) ja ilmselt ka minu maja ette toiduturule, sest see on midagi sellist, mida Eestis ei kohta. Ülejäänud päevaks saadan Merle kodust ära, sest mul on vaja õppida. Nimelt on mul esmaspäeval 3 eksamit! Juhuu!

Bonne année! Head uut aastat!