Lõppfaas

Niisiis. Nagu enamik mu tuttavaid juba teab, olen alates eilsest Eestis. Kuna kord juba alustasin, siis viin asja lõpule ka ja postitan siia viimase osa oma elust välismaal. 

Eelmisel neljapäeval siis lahkusin Pariisist Suurbritannia poole, et külastada oma lapsepõlvesõbrannat, Maarjat. Pariisi lennujaamas pidin ennast pooleks naerma, kui kuulsin, kuidas prantslased hääldavad sõna Dublin. Nimelt düblän! Eks see foneetiliselt ole loogiline, aga siisiki?!?! Lennusõit viis mind Pariisist Dublinisse, kus mind juba peeti iirlaseks ja kus asub üks hiiglaslikumaid lennujaamasid, mis ma näinud olen. Dublinis istsin ümber ja võtsin suuna Liverpooli poole. Olime juba linna kohal, kui lennuk sai teate, et all udu ja maanduda hetkel ei saa. Niisis tiirutasime seal oma pool tundi, mis on minu jaoks juba liig, sest ma vihkan lennukiga sõitmist!!! Saime lõpliku teate, et sinna me maanduda ei saa! Lennuk siis võttis suuna Manchester'i ja maandus sinna. Ka seal oli udu, aga ilmselt siis väiksem. Meile õnneks organiseeriti buss ja saime õhtuks Liverpool'i. Kui ma alguses mõtlesin, et mis see väike udu ikka teeb, siis kohale jõudes nägin, mida kujutab endast ette udu Inglismaal. 

Reedel läksime Maarjaga Manchester'i, et linnas veidike ringi vaadata ja kokku saada ühe mu ammuse tuttava, Katie'ga. Meil oli tore, aga linn mulle suurt muljet ei avaldanud. Sain aru, et Liverpool meeldis mulle rohkem kui Manchester. Udu muidugi jätkus...ja õhtul oli udu veel hullem kui päeval. Üksi tänavale jalutama ei läheks. Kuigi! Kuuldavasti on Liverpool üks maailma valvatumaid linnasid, igal pool kaamerad ülevad ja töötavat see süsteem veel ka. 

Laupäeval käisime Liverpooli vaatamisväärsusi kaemas. Oli päris meeldiv. Käisime ka ühes hiiglaslikus katedraalis, mille torni tippu me ka saime. Kui Prantsusmaal oleks sellise torni tippu kindlasti pidanud trepist minema, mis kindlasti omamoodi põnev üritus, siis Inglismaal need asjad nii ei toimi. Nimelt on health and safety Inglismaal ülimalt olulised ja seega "ei riskeerita" lasta inimestel treppe pidi üles ronida. Seega olime sunnitud võtma lifti...torn oli väääga kõrge! Aga otse loomulikult oli nii udune, et väga kaugele me just ei näinud. Pole hullu. 

Pühapäeval pidin iseseisvalt veel ringi jalutama ja linna uudistama, kuna Maarja pidi tööle minema. Aga ma väga ei jõudnud seda teha, sest eelmisel õhtul suutsin haigestuda. Pooleldi zombie'na kõndisin siis ringi ja uudistasin natuke, aga siis otsustasin, et parem on kuskil paigal olla ja läksin kinno. Vaatasin Black Swan'i. See on ülimalt hea film! Kinno tuleb, minge vaatama;)

Järgmisel päeval ootas mind reis koju. Liverpool-Riia lennukiga, Riia-Valga rongiga ja Valga-Tartu bussiga.

Üldiselt oskan öelda seda, et ei olnud tark mõte minna pärast Prrantsusmaad Inglismaale! Mind tabas kultuurišokk, täpsemalt sealne kultuuritus. Tuleb tõdeda, et minu süda kuulub nüüd Pransusmaale, selle kultuurile, keelele ja inimestele. Teen ehk liiga, aga "inglise köök" ei kannata prantsuse oma kõrval kriitikat. Inglased ei tea moest midagi! Ma ei räägi mingist hullust moest, aga riietuda ei osata seal absoluutselt!!! üsna kindel, et kuskil Eesti kalurikülas näevad ka inimesed normaalsemad välja. Järgmisena ei suuda mõista, kuidas inglased nii labased on jne jne jne.

Aga huvitav on Eestis olla. Ei saa veel päris täpselt aru, et siin olen, aga samas on tunne nagu polekski ära olnud. Meeldiv on näha lund, ja et seda nii palju on. Kus see sula oli? Ilmselt tuleb nüüd vaikselt taas sisse sulanduda siinsesse ellu, aga loodan, et andestate mulle, kui ma lähiajal ainult Pariisist ja prantslastest räägin...see siiski on miski, mille sees ma viimased pool aastat elasin:)

Lugupidamisega,

Mari-Liis