Bits and pieces....

Sellel nädalal on toimunud paar asja, mis on mu tähelepanu suuremal või vähemal määral pälvinud. Teisipäeval toimus Skype'i vestlus minu magistri viimase aine (Magistritöö seminar) raames. Nimelt tuleb selles aines teha arvestuse saamiseks ka ettekanne. Kuna olen Pariisis, siis palusin õppejõult võimalust teha ettekanne Skype'i teel - selle võimaluse ka sain! Alguses olin päris närvis, sest polnud kunagi varem seda kogenud. Pealegi on hetkel jälle domineerimas prantsuse keel, kuigi mitte nii hullult, kui siin Erasmusega käisin. Samuti kartsin järjekordset "peenestamist" (ehk mõni veel mäletab mu eelmist selle teemalist ettekannet...). Aga tegelikult tuli kõik suurepärast välja. Suureski tänu sellele, et mina nägin veebikaamera vahendusel Ulvikat, Helenit ja Kätlinit, kes pidevalt kaameras olid ja naeratasid ning ka sellepärast, et nemad olid just põhilised, kes küsimusi esitasid. Aitäh, Mario, et sa sellest seminarist puudusid:D:D:D!!! Kui alguses kartsin ka küsimustele vastamist, siis sain aru, et see oli täitsa mittevajalik. Nimelt olen ma tõepoolest nii palju lugenud oma magistritöö tarbeks, et mul on päris hea arusaam sellest, mida on tehtud, millest kirjutatud, kuidas asjad on jne. Õppejõult oleksin oodanud rohkem kriitikat ja tagasisidet, aga kokkuvõtteks võib öelda, et esitlus läks väga hästi:) 15 minuti asemel kestis kõik kokku muidugi 45 minutit.

Järgmisena räägin natuke metroost ja turistidest. Kõik, kes te turistidena kuskil käite või ka mulle külla tulete, pange see kõrvataha! Nimelt istusin metroos ja minust poolteist meetrit eemal oli kamp turiste - ilmselt kreeka vms. Oli naisi ja mehi. Ühel hetkel hakkas üks mees seal mingi naisega marudalt võimlema. Ma ei saandki alguses kohe aru, milles asi on. Siis aga märkasin, et see naine oli hoopis mustlane (ps: siinsed mustlased ei kanna nahkseelikuid ega võltskiviega kõrvarõngaid nagu Tartus, aga vaatamata sellele on neid võimalik eristada). Naine muudkui kordas, et tal ei ole midagi ja sabistas seal kätega. Äkitselt ma nägin kuidas ta seljataga käest-kätte midagi andis - SEE OLI SUUR HUNNIK RAHA! Pikemalt mõtlemata sirutasin käe välja ja krabasin tema käest kinni. Kuna mul oli süles palju asju ja ruumi eriti polnd, siis õnnestus tal lahti rabeleda, aga siiski jäi mulle mulje, et see mees sai oma raha kätte. SEST lõpus tõsis mustlane käed üles ja näitas üle metroo, et tal pole midagi ja ta pole midagi teinud. Sellel turistil oli raha olnud selles üle rinna käivas turvalises turistikotis...Mina isiklikult soovitan teil käituda nii kohaliku inimese moodi kui võimalik ja vältida igasuguseid kõhukotte...ning samuti ka mitte hunnikut sularaha kaasas kanda. See juhtum pani mind aga mõtlema asjaolule, et tihtipeale olen mõtisklenud, et mida ühes või teises olukorras teeksin. Nüüd siis sain teada...

Sama päeva õhtul saime mina ja Kärt kokku ka Annaga. Anna on terve selle nädala Pariisis olnud ja tal graafik nii tihe, mis on ka normaalne, et meil oligi ainus võimalus neljapäeva õhtul kohtuda. Mina ja Kärt läksime Annale ja tema emale külla nende üüritavasse korterisse. Pariisis on ju see tavaline, et üüritakse nädalaks kortereid välja. Need korterid ongi tihtipeale turismipiirkondades ja maksavad palju. St maksavad vähem kui hotell ja samas on sul ka "oma kodu", kus saad enda äraolemise järgi olla ja ka süüa teha. Nende korter asuski Eiffeli tornist kiviviske kaugusel! Sõime macarone ehk makroone (aitäh Kärdile eesti keelse sõna eest), ja kitsejuustu ning jõime šampanjat. Kärt ja Anna tegid pilti ka...eks kunagi saan ehk nendelt kätte selle. Nii tore oli Annat näha, sest pidin tõdema, et ma ei mäleta viimast korda, kui teda nägin...Mulle endale meelnub kord, kui Liisa Kärdi juures oli ja mina oma blondi sõbrannaga sinna kohale tulin. Aga kui keegi oskab paremini öelda, siis palun värskendage mu mälu!

Ja mu tervis! Tervis on ikka ilusalt öeldes kehv. Käisin reedel JÄLLE arsti juures. Sel korral kirjutas mulle tugevmad antibiootikumid, mida pean nädala võtma. Kui need ei aita, siis lähen kopsuröntgenisse ja vereproovi. Aga ma nii loodan, et aitavad. Ta millegi pärast arvab, et mul võib olla ikkagi mingi allergia või astma või allergiline astma vms, aga mina arvan, et see on ikkagi selle augusti kuus välja ravimata haiguse tüsistus...eks paistab. Seni ma üritan lasta haigusel end mitte eriti segada. Ainus asi, mis on kurb - trennis pole saand käia ja ilmselt lähiajal ei lähe ka. Aga nagu tavaliselt istusin enne arsti kabinetti saamist ukse taga pea tund aega. Lugesin mu lemmikuks saanud "Rahvusvahelist ajalehte", kust leidsin taas palju põnevaid artikleid. Tegin mõnest pildist ja graafikust telefoniga pilti ka. Lisan need siia alla ka...intrigeerimiseks või nii.

Euroopa tulevik

Euroopa tulevik: lähivaade

Inimeste ränne Euroopas ja välja

Baltimaad: Eestis ainsana positiivne -asi seegi

Russofiilid asuvad idas - artikli originaal pärit Postimehest

 

PS: täna ehk siis laupäeval küsisin ühelt naiselt, et kas ta on ühe pisikese poisi ema...aga kuna ta ei vastanud, siis pakkusin, et ehk vanaema. Selle peale vastas ta: "Kas ma näen nii vana välja?" Piiinlik! Aga no nägi küll jah....:S