Lõhnatu, maitsetu...

Ei tunne ei lõhnasid ega tunne maitseid. Jah, haigus on võtnud uue pöörde. Ilmselgelt arsti juures käimine ega järgmise siirupi joomine tulemust ei ole andnud. Lisaks kõigele sain laste käest ka kõhuviiruse ja vaevlesin 2 päeva ka selle käes. See oli viimane piisk, otsustasin teise arsti arvamust küsida. Sel korral läksin Alain'i arsti juurde. Ütleme nii, et ooteruumis kordus praktiliselt sama. Nii nagu ka esimesel korral, pidin ka sel korral ootama, enne kui sisse sain. Eelmisega võrreldes aga vähem ehk siis ainult 1 tunni. Selles ooteruumis avastasin enda jaoks ajalehe nimega Courriel Internationale, mis oli nii huvitav, et kaalusin selle kaasa võtmist :D Lõpuks, kui arstiga kohtusin, siis ei suutnud teda esialgu kuidagi tõsiselt võtta. Selline umbes 60-aastane naisterahvas, kes ei meenutanud "arsti" põrmugi. Ajas juttu ja tundis igasuguste asjade vastu huvi. Tegi läbivaatuse - vaatas isegi kurku, ninna ja kõrvadesse. (Ausalt öeldes meenutas natuke minu vanatädi Ailit:) Ärge mind valesti mõistke, ta on suurepärane inimene, aga ka teda ma ei kujutaks eluski arstina ette. Kes teab, see teab.) Olnud kuulnud, mida eelmine arst mulle kirjutanud oli, muigas ja pakkus välja, et sel korral tuleks siiski rohud välja kirjutada. Lahkusin arsti juurest, 40 euro eest ravimite retsepte kaasas - kui see mind terveks ei tee, siis mis veel! PS: jah, ma võtan vitamiine, söön puuvilju, mett ja jogurtit ja elan üldse tervislikku elu...See on ju esimene asi, mida teha, kui haigeks jääd...millegi pärast siinsed arstid ei eelda, et inimesed seda teavad.

Hädisena ja haigena on alati tore olla sõpradest ümbritsetud. Sellepärast tahan siinkohal tänada Victoriat, kes meiega koos elab ja mulle ühel õhtul pundi roose tõi. Ja need roosid on kummalised ka. Nad on mu laual püsinud juba 5 päeva. Ma pole neil vett vahetand ega otsi lõiganud, aga näevad ikka endised välja. Täitsa hull! Samuti tahan tänada Kristinat, kes tõi mulle SUURE LÄBIPAISTVA VIHMAVARJU!!! :D Mõni teist kujutab ette kindlasti minu õnne. Oma vihmavarju ju jätsin Eestisse, sest ta ei mahtunud mitte ühessegi pagasisse. Mu õnn oli ilmselt piisavalt suur seda ka vajalikul määral välja näitamaks, sest Kristina oli üllatunud, kui õnnelik ma oli...eestlase kohta siis:D:D:D

Muidu olen ikka vapralt tööl käinud, v.a. siis teisipäeval kui tõesti koduuksest väljuda ei soovinud. Laupäeviti käivad ülemused ja teadvamad inimesed meid keskustest "monitoorimas". Tegelikult jäävad paariks kuni kümneks minutiks ja siis lahkuvad. Eelmise nädala kohta sain tagasisidet, et ma saan kõige pisemate lastega lausa suurepäraselt hakkama. Ja sel nädalal sain jälle positiivset tagasisidet. Nii naljakas kui see ka pole, siis tuleb välja, et ma meeldin lastele. Mul pole praktiliselt nutvaid lapsi olnudki - need, kes on, jäävad ka kiiresti rahulikuks. Distsipliiniga on ka siiani ok. Täna oli nt juhtub, kui mu kõrval toas nuttis üks tüdruk südantlõhestavalt. Teine õpetaja palus minu abi (ma ju local manager ehk siis pidin nii kui nii aitama) ja ma hea meelega aitasin teda. Läksin sinna ja võtsin lapse sülle ja ta jäi kohe vait. Olin veidike seal ja siis pidin lapse õpetajale andma...ja see laps ei olnud minust isegi nõus lahti laskma. Võtsin ta siis enda tundi ja ta veetis selle tunni minu ruumis. Vot siis lugu. Ma ütleks, et 5-6 aastaste seas võib olla palju rohkem krutskivendi...

Aga loomulikult on mu nimi nii keeruline, et see ei jää kellelegi meelde...eriti, mis puudutab kirjapilti. Saan töökaaslastelt siis järgmiseid meile: Mari-Liis, Marii-Liis, Marii-Lis Marie-Liis, Mari-Lys, Mari-Liss...ootan põnevusega, mis edasi. :)