Spring Breeze

HOIATUS: sai väga pikk!

Lõpuks ometi on kevad! Mitte, et seda ilmast eriti näha oleks... Kevad tähendab seda, et mul on ülikoolis loengud läbi! Et alustan uue praktikaga! Ja et leian enda jaoks rohkem aega!

Uskumatu, et enamus koolist juba läbi on! See aeg läks super kiiresti! Pole midagi imestada, kui selline tempo taga oli. Tegelikult ega me veel pääsenud pole. Meil on jäänud veel hunnik uurimistöid, analüüse ja raporteid kirjutada. Aga selle kõrval, mis enne oli, tundub see lausa naljategu.

Esimene praktika sai juba veebruaris lõpus läbi. Praktika lõpus pidime kirjutama lõputöö ja selle ka kaitsma. Kaitsmine läks väga hästi J See firma, kus töötasin, soovis, et ma jääks, aga ma tundsin, et see ei ole ikka minu rida ja tahaks miskit muud proovida. Muidugi on mul esimese praktika firmaga endiselt väga head suhted ja meil jäi kokkulepe, et jään neile ka edaspidi vajaduse korral videosid ja helifaile lindistama (kuna ma sellega juba alustasin oma praktika lõpus, siis hea sama inimest edasi kasutada...). Mul pidavat hea hääl olema selleks. See diil on tore, sest siis saan taskuraha teenida.

Samuti hakkasin uuesti inglise keele tunde andma. Annan taas kord nädalas eratundi ühele tüdrukule, keda juba 2 eelmist aastat õpetanud olen. Sel aastal aga soovis tal ema ka tunde võtma hakata. Emaga vestlen Skype’i teel ja tüdrukule tunde andes lähen nende juurde külla. See on väga tore pere ja käin seal suurima hea meelega. Taaskord – hea taskuraha teenimise võimalus. Põhjus, miks ema soovib keelt õppida või noh, meelde tuletada, on lihtne. Pere koolib paariks aastaks elama Doha’sse Quatar’i. Seal saab nende jaoks kõik inglise keelne olema.

Uus on ka see, et leidsin endale uue praktika – täpselt selles vallas, mida testida tahtsin! Kuna otsisin teadlikult teatud tüüpi praktikat, siis saatsin konkreetsetesse firmadesse „spontaanse kandidatuuri“, et uurida, kas neil oleks praktikanti vaja ja kas ma sobiks.Saatsin umbesse 10-sse firmasse! Vastuse sain ühelt, mis olevat normaalne, ja nemad soovisid mind väga. Neile meeldis väga minu taust. Tegelikult on see firma huvitav, sest neil ei olnud absoluutselt plaani praktikanti võtta, aga väitsid, et kui mu CV’d nägid ja minuga kohtusid, siis mõtlesid, et see poleks sugugi paha idee.

No vot, nüüd olengi seal nädalakese töötanud. Siiani on kõik super! Mu töö on väga mitmekülgne ja mis kõige tähtsam, põnev! Ah jaa, mis vallas see siis on? Töötan relocation’is. Õiget eesti keelset sõna ei oskagi leida, sest mu arust ei ole see Eestis eriti levinud – mis on ka normaalne, sest välistööjõu liikumist on vähem. Relocation ongi siis tööjõu liikumine reegline ühest riigist teise, aga ka ühe riigi piires. Firma, kus töötan on spetsialiseerunud suurtele rahvusvahelistele ettevõtetele, nagu näiteks Danone, Luis Vuitton, Givenchy, Valeo jne. Firma ülesandeks on siis aidata inimesi, kes Prantsusmaale tulevad või siit lahkuvad absoluutselt kõigega – korteri leidmine, pangakonto avamine, sobilike koolide leidmine lastele, kultuuridevaheliste eripärade selgitamine jne. Miks inimesed ise seda ei tee? Sest see on super aeganõudev ja keeruline, eriti kui riiki, kultuuri ja kirjutamata reegleid ei tunne... Pean tunnistama, et kogesin ise ju kõike seda kolimise keerukust, kui Erasmuse raames Pariisis käisin. Olengi juba õppinud nii palju erinevaid trikke ja nippe ning väga palju ka erinevate viisade jms kohta.

Vahepeal on Pariisis linastunud ka kaks eesti filmi – „Kertu“ ja „Risttuules“. „Kertut“ käisin vaatamas ühe poolatarist sõbrannaga. Leidsime mõlemad, et film on väga hea, aga ka kohati šokeeriv (noh nagu eesti filmidele ikka kombeks). Üllatav oli loomulikult see, et filmil on õnnelik lõpp – pole just tavapärane! Filmi „Ristuules“ käisin vaatamas eel-esilinastusele. See toimus täiesti Pariisi kesklinnas, ühes väga suures kinos ja super luks saalis (pildid allpool). Sain sinna kutse, sellepärast sinna sattusingi. Kohal oli ka peaaegu terve meeskond, esiotsas režissööriga. Filmi alguses ütles ta, Marti Helme, paar sõna ja filmi lõpus oli küsimuste-vastuste voor, kus sünkroontõlk aitas tõlkida prantsuse-inglise-prantsuse suunal. Film on väga eriline, aga leian, et väga hästi tehtud! Prantsusmaal näidatakse filmi tõepoolest igal pool ja ajalehtedes jne on filmile suurepärased kommentaarid. Eks ilmselt on teema selline, millega ka prantslased samastuda saavad. Pärast filmi oli kutsetega inimestele ka väike snäkk ja vein mõeldud.

Koos 3nda generatsiooni eestlasega

Saal, kus filmi näidati

Mu istekoht 

Film "Risttuules"

Sellel nädalavahetusel käisime Strasbourg’is. Kuna on lihavõtted, siis oli nädalavahetus 3 päeva pikk. Ainus erinevus Eestist on see, et Prantsusmaal ei ole Suurt Reedet, vaid vaba on hoopis nädalavahetusele järgnev esmaspäev.

Strasbourg’i jõudsime reede hilisõhtul...läksime trammiga jaamast hotelli, sest arvasime, et sinna on tükk maad, ja noh tegelikult pimedas pole tore ekselda ka. Tagasitulles läksime aga jala, sest tegelikult on Strasbourg’i kesklinna osa üliväike ja igale poole jõuab 10 minutiga (maksimaalselt). Laupäeval sadas reede-laupäev sadas KOGU AEG vihma! Täiesti non-stop. Õnneks oli meil niikuinii üks üritus planeeritud, mis tähendas, et olime enamus ajast toas.

Pühapäeval oli külm (ainult 1 kraad sooja), aga päike paistis, seega oli väga mõnus linnas jalutada. Strasbourg’il on imeilus vanalinn. Võite ka allolevatelt piltidelt näha...

Suurvesi

"Väike Prantsusmaa" - vanalinn Stasbourg'is

                                  

Vot need on lähedased naabrid....

                                    

Alsace'i traditsiooniline toit: "Mehe uhkus"

Praktiline varguse vastane parkla :P

Strasbourg'i rongijaam

Sattusime taas Pariisist välja sellel ajal, kui linnades on erinevad laadad (mis on ka loogiline, kui enamasti pühade ajal reisime). Strasbourg’is oli Lihavõttelaat. Leidsin LÕPUKS ka urvaoksad! Neil on soon huvitav nimi chaton ehk „kassike“. Tuleb välja, et nii urvaoksad kui munade värvimine kuulub prantsuse vanade traditsioonide hulka. Tänapäeval on aga see suht harv; nüüd prantslased peavad munadejahti – ehk siis vanemad peidavad šokolaadimunad ära ja lapsed otsivad üles, et hiljem ära süüa.

Tahtsime ka paadisõidule minna, aga kahjuks oli just sellel hetkel suurvesi, mis tähendas, et sildade ja vee vahel ei olnud palju ruumi ja paat ei mahtunud sõitma. Istusime siis kanali kaldad ja nautisime päikest. Ühel hetkel istuvad meie kõrvale kaks neiut. Alguses ei pannudki midagi tähele...kuulsin aind, et prantsuse keelt nad ei räägi. Sellistel puhkudel on mul tavaks alati kuulatada ja arvata, mis keelega tegu on. Kikitasin kõrvu ja oh sa üllatust – eesti keel! Ei saand juhus kasutamata jätta. Fred ütles siis neile omaalgatuslikult eesti keeles: „Tere! Kuidas läheb?“. Reaktsioon oli positiivne – nad olid väga üllatunud, et eesti keelt kuulevad. Rääkisime paar sõna ja sain teada, et kohtusin Iirisega, kes linnas ise elab ja ta õe Piretiga, kes tal Londonist külas on.

Millal Eestisse? Seda ei oska veel öelda...Olgugi, et mul on praktika ajal õigus ka puhkusepäevadele, siis ei oska öelda, kas ja kuidas ma neid võtta saan. Ideaalis sooviksin tulla jaanipäeva paiku, sest siis peab õeke Merle oma lõpetamis-sünnipäevapidu. Teda sooviks ikka näha, eriti kui juhtub, et ta uuesti Austraaliasse läheb...Hetkel ei ole veel tööl selle kohta küsinud..olen seal ju ainult nädala olnud! Ilmselt saan selgust aprilli lõpus-mai alguses!

Doing business - France vs Estonia

In intercultural communication, mistakes and misunderstandings are easy to occur. Being aware of cultural differences not only helps to avoid awkward situations but may also save business deals. Even though people who do business internationally might be aware of the fact that business is done differently in different countries, in the end, business people also tend to rely on their habits and customs and are quick to forget the possibility of a different business culture.  

The following comparison between the French and the Estonian culture is based on Geert Hofstede’s country comparison model. The two countries are being compared by using six main criteria: power distance, individualism, masculinity, uncertainty avoidance, pragmatism and indulgence. Geert Hofstede uses a scale from 0 to 100; hence, it is possible to see where the two cultures stand.
(http://geert-hofstede.com/estonia.html)

Power distance

Estonia: 40

France: 68

Estonia’s low score suggests that the Estonians do not readily obey and respect people in authoritarian positions. Instead, they expect the managers to give them the opportunity to state their opinions, express disagreement and include them in the decision-making process.

Right to state opinions/be treated like an equal

France has a higher score refers to the fact that there is a bigger power gap between the employees within one company. The French companies normally have one or two hierarchical levels more than comparable companies in other countries.

The employer's expectations

Individualism

Estonia: 60

France: 71

The scores of the both countries reflect that both of them are individualistic societies. In Estonia, work situations are driven more by a task-orientation than by a relationship-orientation – meaning that work relations serve a functional purpose. Since transparency and honesty rather than harmony, loyalty and having good connections determine the progress in life. Estonians tend to be direct while communicating and to say what they mean and mean what they say – limited time for small talk!

Relationship-Oriented French vs Task-Oriented Estonians

The French are more communicative and relationship-oriented, which means that they like discussions and they thrive on debates. They can become quite frustrated when they present their arguments and then only get a one word answer from the Estonians. This is also quite common in written discourse. 

"Saving" one's words

When looking at France, the high score of Individualism is not important on its own but what is interesting, is the combination of a high score on Power Distance and a high score of Individualism, which is said to be rather unique, especially since it creates contradiction. For instance, the subordinates normally pay formal respect and show deference to their boss but behind their back may do the opposite of what they promised to do. 

This is also characteristic of Estonians. But, in this case, it would rather fall under the category of Indulgence. Estonians do not like direct confrontation and try to avoid it at all cost, which often results in frustration and criticizing behind someone's back. 

Showing formal respect/no confrontation

...later stating the opposite

Both in France and Estonia, there is a need to make a strong distinction between work and private life because the employees more quickly feel put under pressure.

Work and private life separation

At the same time, the French prefer to be dependent on the central government which cannot invade their private life that easily. Customer service is poor in the eyes of the foreigners, for example Estonians, because the customer is not a king in France. The French are self-motivated to be the best in their trade, they expect respect for what they do, after which they are willing to serve people well. 

An Estonian dealing with the French administration

Masculinity

Estonia: 30

France: 43

Both with low scores, France is a feminine country and Estonia even more so. This means that in Estonia, the society is driven by a certain amount of modesty and fairness. The Estonians do not boast about their achievements, rather than enhance their character through hard work and diligence and show their competitiveness by letting the results speak for themselves. 

Estonian getting a compliment for a task well done

In conversations, Estonians prefer to take turns out of fairness and consideration of the other person’s time. Passive silence and listening are a part of the communication style. Although Estonians communicate in a direct way, they tend to shy away from conflicts and are quick to take constructive criticism personally. Many of the companies in Estonia are run and staffed by people of a younger generation who favor an informal, democratic and consultative management style – decisions are ideally made by gaining support through participation!

The outcome of the Estonian passive silence on a French person

When it comes to France, the society is split – the upper class scores feminine while the working class scores masculine (not found in any other country!). For example, the top managers earn on average less than one would expect. And love scandals and crimes of passion do not have as severe consequences in high society as in other countries.

This can be explained by the fact that for an employee, the law tends to be black and white; whereas for a business owner it is grey. This means that for a business owner, the law is a framework that defines the direction the business has to take; thus it is more lenient than for regular working people. Therefore, when big changes or scandals occur, the working class may see it as a shock while the upper class and business owners might see it as an opportunity. 

Upper class vs working class: reaction to scandals/big changes

Uncertainty Avoidance

Estonia: 60

France: 86

Both countries score high on Uncertainty Avoidance. This means that the Estonians and the French maintain rigid codes of belief and behavior and are intolerant of unorthodox behavior and ideas. There’s a need for rules since time is money and since people have an inner urge to be busy and work hard. Precision and punctuality are the norm.

Yet, the French’s unique combination of high Uncertainty Avoidance, high Power Distance and high Individualism score make them a bit different. For example, they are very talkative and often give someone the sharp edge of one’s tongue. Even if there’s a need for laws, it does not mean most Frenchmen will try to follow the rules, which is especially the case among the power holders.

Estonian vs French punctuality (light version)

Pragmatism

Estonia: 82

France: 63

The French are pragmatic and the Estonians even more so. This means that in both countries, people believe that truth depends very much on situation, context and time. There is an ability to adapt traditions easily to changed conditions, a strong propensity to save and invest, thriftiness, and perseverance in achieving results.

Common pragmatism 

Indulgence

Estonia: 16

France: 48

Estonia scores very low on Indulgence which means that its culture is very restrained in nature. Estonians have a tendency to cynicism and pessimism. 

Estonian applauding for a job well done

People do not put much emphasis on leisure time and control the gratification of their desires. Indulging oneself feels somewhat wrong. France scores in the middle. This, in comparison with a high score in Uncertainty Avoidance, implies that the French are less relaxed and enjoy life less often than is commonly assumed. 

Estonians after a successful business deal

French after a successful business deal

It can be said that the two countries are more similar that one would expect. Yet, the unique combinations of France in different categories make the situation more complex. It is certain that before the Estonians do business in France or the French do business in Estonia, they should look into the cultural specificity of both countries so that the intercultural differences would not stand in the way of fruitful cooperation. 

Brüssel

Detsembri esimesel nädalavahetusel käisin Brüsselis. Kui varem olen Belgiast ainult läbi sõitnud, siis nüüd veetsin seal kolm päeva. Mis puhul? Meil oli kursusega "ekskursioon" Brüsselis asuvasse Euroopa komisjoni. See on traditsiooniline reis, mis viiakse läbi igal aastal. 

5. detsember - reede

Rong väljus kell 6.01 hommikul! See tähendas, et pidin leidma mõne hea hinge, kelle juures neljapäev vastu reedet ööbida. Õnneks leidsin Julie (kuulub ka Prantsuse Eesti sõprusühingusse), kes elab 5 peatuse kaugusel rongijaamast. Vaatamata sellele pidin hommikul siiski liiga vara ärkama ja esimesele metroole jooksma (kell 5.35!!!). Rongisõit kestis 1,5h, seega magama loomulikult ei läinud. Kartsin täitsa, et ei ela seda päeva üle, aga kuna loengud olin nii põnevad, siis polnud sellega probleemi. 

Euroopa komisjonis oli meil 4 loengut erinevatel teemadel. Vahepeal kohvipausid ja lõunapaus. Lõunapaus oli komisjonis ja sõime komisjoni kulul. Igale ühele anti 15 eurone kupong. Väidetavalt saavad nii suure summa ainult "prioriteetsed grupid". Miks me aga nende hulka kuulusime, seda ei osanud meid majas ringi juhatanud neiu öelda. Lõunasöök oli seega suursugune ja kõhu saime lausa liiga täis. Räägiti igasugustest asjadest, aga ühes ettekandes toodi ka näide parlamendi presidendi asepresidentide kohta, kelle seast võime ka antud hetkel leida Andrus Ansipi. Kirjeldatigi, et nüüd võib parlamendi asepresidentide seast leida rohkem Ida-Euroopa riike ja siis öeldigi, et kust keegi tuleb ja kui Ansipi juurde jõuti, siis öeldi: "A-n-drus, Aa-n-sip, ma täpselt ei teagi, kust tema pärit on....". Noh, harisin teda veidi siis.

Päev oli pikk, aga huvitav. Pärast seda läksime hotelli. Enamik soovisid ööbida hostelis, va 4-liikmeline tüdrukute grupp, keda me kutsume "Fantastic Four" grupiks; mina ööbisin ka mujal. Kuna olin juba Brüsselis ja mul väga palju vabasid nädalavahetusi ei ole, siis otsistasime Frediga võimalusest kinni haarata. Leidsime ühe 3-tärni hotelli, 10 min jalutustee kaugusel kesklinnast, mis oli SUPER toa ja teenindusega! Kui kellelgi on kunagi soovi minna Brüsselisse ja pole kohta, kus ööbida, siis soovitan soojalt mul selle hotelli kohta lisainfot küsida.

6.-7. detsember
Käisime mööda Brüsselit ringi. Kuna me eelistame pigem näha linna ja põnevaid paiku, kui oma aega muuseumites mööda saata, siis valisime oma vaatamisväärsused ka vastavalt sellele. Näiteks käisime me Brüsselis asuvas "Mini-Euroopas", mis oli minu arvates täitsa vahva. Seal on erinevaid asju mida teha ja näha, aga me otsustasime ainult Euroopa mini-versiooni vaatamise kasuks. Saime kaasa ka väikse juhendi paberkandjal, kus oli kirjas erinevaid fakte erinevate riikide kohta...mõned, mis olid täitsa üllatavad. Nii reisisimegi läbi terve Euroopa. See tekitas kindlasti huvi riikide vastu, mida ma veel külastanud pole ja mille külastamisele ma varem väga mõelnudki pole. Kõrvalolevas kohvikute kompleksis olid kohvikute küljes kõik Euroopa riikide lipud, sh ka Eesti lipp. Kuna Eesti lipu all suitsetas parasjagu üks tolle kohviku töötajatest, siis küsisin, et kas ta tunneb kõik lippe. Ta muidugi vastast jaatavalt. Kui küsisin, et millise riigi lipu all ta seisab, siis jäi siiki vastuse võlgu. Harisin ka teda :)

Mis mulle veel meeldis Brüsseli puhul on selle kesklinn ja imeilus valgus-muusika show keskväljakul. See oli hingemattev. Tegin paar pilti ka, aga muidugi ei anna see edasi päris elamust. Sattusime sinna just jõululaada ajal, mis tähendas, et uudistamist oli veel rohkemgi. Teist aastat järjest satume juba Pariisist põhjapoolsemasse linna samal ajal, kui on jõululaat (eelmisel aastal olime Lille'is).




Kokkuvõttes peab tunnistama, et täitsa tore linn oli, noh kui turisti vaatevinklist kommenteerida. Seal elamise kohta ei oska ise midagi öelda ja kommentaare olen kuulnud erinevaid....Ah jaa, maja külgedel leidub palju tänavakunsti ka. Täpsemalt on need kohaliku koomiksi kunstniku teosed.

Tänavakunst1

Tänavakunst 2

Tänavakunst 3

Brüsseli kuulus kuju Manneken Pis, keda riietatakse erinevalt erinevate pühade puhul.

Natuke vähem kuulus kuju Janneke

Brüsseli ühes rajoonis leidus iga maja küljes mitmeid mitmevärvilisi lippe...

Üks vahva kuju.

Metroos näitab tabloo, millises peatuses järgmine rong on. Pariisis võiks ka nii olla!

Natuke kooli kohta
Paar sõna koolis toimuva kohta ka. Endiselt on väga hull tamp taga ja pidevalt on tunne, et varsti saab vabamalt hingata, aga siis tuleb midagi uut ja ikka ei saa...Õnneks nüüd vaheaeg, mis tähendab, et vähemalt ei pea päevas 3 tundi metrooga sõitma, aga noh kodutöid kodus tegema peab siiski.

Natuke töö kohta
Tööjuures on tore. Ülemus on tore, töökaaslased on toredad, tingimused on head. Vaatamata sellele tunnen aga, et see konkreetne töö ei paku mulle eriti pinget. Ilmselt hakkan praktika jaoks miskit muud otsima peatselt, aga kui miskit ei leia, siis pole mul sinna edasi jäämise vastu kah otseselt midagi.

Igal juhul tuleb tunnistada, et õpin töö juures väga palju! Eriti mis puudutab arvutit ja programme. :) Väga kasulik kogemus igal juhul

Vaba aeg
Mis see on? Hehe, noh kuna vaheaeg algas reedel, siis laupäeval läksingi välja. Käisime grupi sõpradega Suures Palees uisutamas. Sinna on tehtud hiiglaslik uisuväljak ja mu teada alles teist korda. Väidetavalt on see suurim (sise) uisuväljak maailmas. Igal juhul oli kogemus vägev! Jõudsime esimeste seas, seega esimesed pool tundi uisutamist oli päris rahulik, pärast seda tuli järjest rohkem ja rohkem rahvast. Mõnus muusika, imeilus valgus-šõu ja hea teenindus. Uisuväljaku kõrval oli suur kohviku ala ja olemas oli ka riietusruum. Uiskude jagamisala oli hästi üles ehitatud - kiirelt kätte, kiirelt ära. Uisuväljaku tipus oli veekosk, mis tekitas erinevaid kujundeid. Panen väikese videolõigu ka....

Uisuväljak on Suures Palees kuni 4nda jaanuarini, seega kui keegi Pariisi satub, siis soovitan minna!

Uisuväljak

Suure Palee lagi valgustusega

Tänavakaunistused - päriselt veel ilusamad

Kool ja muud loomad

Kool
Kuidas koolis on? Päris hull on! Pole eluski sellise koormuse osaliseks saanud. 11-tunnised koolipäevad näevad välja järgmised: hommikul vara üles, rongiga kooli (teekonna kestvus vareerub päevadest ehk siis 1h00 kuni 2h30, viimane siiski pigem erand), 10 tundi loenguid ja 1 tund lõuna jaoks. Õhtul jõuan koju tavaliselt umbes kell 21.00. Reeglina olen täiesti läbi ja lähen praktiliselt kohe magama. Kui pikad päevad ja väsimus kõrvale jätta, siis mulle koolis meeldib. Ained on huvitavad ja õpin palju uut. Senini on olnud lemmik aineks projektijuhtimine ja seda eelkõige õppejõu tõttu.

Õppjõud
Projektijuhtimise õppejõu moto on selline, et kui keegi millestki aru ei saa, siis tuleb veel selle kallal töötada ja kui miski rohkem huvitab, siis veedame sellele rohkem aega. Meeldiv vaheldus turundus ja strateegia õppejõule, kelle eesmärgiks on lihtsalt slaidid läbi kapata. Kõikidest ainetest on ainult KAKS prantsuse keeles - õigus ja finants - kaks kõige keerulisemat. Finantsi pole mul veel olnud, seega ei oska päris hästi kommenteerida, milline see on, aga õigus - oi-oi-oi!!! Väidetavalt olevatki sellel alal just temasugused õppejõud. Milline ta siis on? Viisakalt öeldes on tal väga omapärane huumorisoon ja tema laused on tavaliselt kahemõttelised. Toon kaks näidet tema kommunikatsiooni oskuste kohta. 

1) Esimeses tunnis pidid meil kõigil nimesildid laual olema. Õppejõud selgitas, et ta ei vasta meilidele mitte kunagi, aga kui me ikkagi tahame talle mingil põhjusel kirjutada, siis peaksime pealkirjas täpsustama, et me just selle magistri üliõpilased oleme. Seejärel vaatas ta klassis ringi ja luges nimesilte ning muigas ja lausus: "Kui mulle kirjutab näiteks mingi Olga, siis ei arva ma, et ta üliõpilane on...". Kes "naljast" aru ei saa, siis küsige. 

2) Eelmises tunnis rääkisime Euroopa Liidust ja kuidas asjad toimivad ning jutt läks väikestele riikidele. Siis paluski meil nimetada erinevaid väikseid riike ja ma loomulikult ütlesin ka Eesti nime. Seejärel jääb ta vait, vaatab mulle otsa ja küsib, palju inimesi meil seal õigupoolest elabki. Andsin talle vastuse, mis peale ta lausus: "Teid vaadates võin öelda, et küll on kahju, et teid seal rohkem ei ole...".

Pisike praktika ja pikk praktika
Nagu varem kirjutasin, koosnevad mu õpingud nii teoreetilisest kui praktilisest osast. Kaks nädalat tagasi oli meil see kuulus töökohting. Ausalt öeldes olime kõik täiesti pettunud. 20st partner-firmast tuli kohale ainult 7. Sellel aastal olid kõik firmad suhteliselt sarnase profiiliga - hästi tehnoloogiale ja IT'le orienteeritud. Nendest, kes kohale tulid, sobisid mulle enam-vähem ainult 2. Pidime pisikese töö intervjuu läbima ja siis ootama jääma, et meid päris intervjuudele kutsutaks. Mind kutsutegi kahele. Esimese firma nimi oli Deep Vision ja teise oma Novalys. Esimene intervjuu läks väga hästi, vaatamata väga imelikele küsimustele. Intervjueerijateks oli üks abielupaar ja enamasti oli naispool aktiivsem. Tema esitaski imelikke küsimusi ja mees üritas neid pärast pehmendada. Ta küsis näiteks "Kas ja millal plaanite oma kodumaale tagasi minna", "Kas te olete abielus?", "Kas plaanite abielluda prantslasega?". Ma mõistan miks need küsimused olulised on, aga minu arvates ei ole neid normaalne töö intervjuul küsida. Enne kui teise firmasse interjuule läksin, olin juba midagi ise leidnud. Pakkumine, mis oli ka väga põnev! Aga läksin siiski teise kooli poolt pakutud firmasse ka. Intervjuu läks ka seal hästi. Kokkuvõttes sain koha kõiki kolme ettevõttesse. Deep Vision'i välistasin erinevatel põhjustel kohe, aga valik järelejäänud kahe vahel oli väga raske. Mõlemal olid oma plussid ja miinused ja neid oli isegi sama arv (jah, panin need kõik kirja ka!). Lõpuks otsustasin siiski kooli poolt pakutud firma kasuks - eks näis, kas meelidb või mitte! Õnneks saan päris praktikaks midagi muud otsida, kui väga soovin.

Praktika

Reedel oli esimene päev firmas Novalys. Õhkkond on mõnus ja töökaaslased tunduvad täitsa toredad. Mul on oma laud, oma läpakas ja lisaks teine ekraan. Esimesel päeval ei teinud midagi olulist, sest pidin end kurssi viima firma toodetega jne. Päev läks kiirelt. Tööle on taas pikk tee 1h15 hommikul ja õhtul sama tee koju tagasi. Samas, tööpäev algab kell 10 (vähemalt hetkel), ehk siis ei olegi kõige hullem. Olen tootejuhi abi. Tootejuht on kanadalanna ehk siis temaga räägin ainult inglise keeles, töö saab olema nii inglise kui prantsuse keeles. Toode on IT vallas ehk siis muudan radikaalselt oma kurssi :D Aga pole hullu, kõik on õppimise küsimus.

Üliõpilased
Räägin ka rohkem meie magistri grupist. Meil on päris rahvusvaheline seltskond. Kokku on meid 22 ja inimesi on järgmistest riikidest: Prantsusmaa, Türgi/Austria, Tšiili, Mexico, Hiina, Liibanon, Venemaa, Alžeeria, India, Dominikaani Vabariik, Ghana ja ilmselt midagi veel, mis kohe pähe ei tulegi. Vanused on ka päris erinevad. Kõige noorem on sündinud aastal 1993 ja kõige vanem aastal 1970. Naissoost õpilasi on 20 ja meessoost 2 - midagi pole muutunud! Esimesest päevast saadik oleme pidanud tegema erinevaid grupi-ja paaristöid ning nagu ikka, on inimestel erinevad tööharjumused...seni saame õnneks veel suhteliselt hästi läbi, aga eelistused hakkavad tekkima. Üldiselt on grupitöid päris hea tea inimestega, kellel on  nii erinev taust (rahvus, õpingud, töökogemus), sest igal ühel oma oma vaatenurk ja kokku saab palju mitmekülgsem töö...

Üks nunnu vahemärkus ka. Üks kursavendadest ütles mulle midagi täitsa toredat. Nimelt, kui ma inglise keeles räägin, siis meenutavat see talle neid inglise keele audiofaile, kui nt inglise keele teste vms teha. Et hääldus ja hääle tämber on sarnane:D Et hästi selge ja lihtsasti arusaadav...haha, arvan, et see on sellest, et olin lastele õpetaja. Aga mu arust nii tore kommentaar :)

Kultuuridevaheline kommunikatsioon 
Meil on aine nimega kultuuridevaheline kommunikatsioon ja kultuuridevaheline läbirääkimine. Kes mind vähegi tunnevad, saavad aru, et mulle see aine väga meeldib. Enamus, millest me seni rääkinud oleme, pole mulle uus, aga kuna meil on nii multikultuurne kursus, siis on  põnev erinevaid näiteid kuulata. Õppejõud sai ka aru, et see teema mind paelub ning eraviisiliselt uuris, mis ma juba teinud olen jne. See lõppes sellega, et ta soovis lugeda mu baka- ja makatööd. Senini on ta läbi lugenud esimese ja see talle väga meeldis. Selle aine lõpuks peame tegema võrdleva analüüsi kahe kultuuri vahel, millest üks peab olema enda oma ja teine midagi muud. Aga see ei tohi olla niisama võrdlus, sest see oleks ju liiga lihtne, vaid peab puudutama äri ja läbirääkimisi. Suure tõenäosusega võrdlen eesti ja prantsuse kultuuri. Kuna eesti äri ja läbirääkimistest suurt midagi ei tea, siis kui kellelgi on häid näiteid, siis palun jagage :)

Eestlased Pariisis
Tutvusin ühel üritusel tüdrukuga, kes tuli mu juurde oma sõbrannaga, kes mulle teda tutvustas. Et "näed, siin on üks tüdru, kes on ka eestlane". Ütlesin kohe "tere", aga kuna ta mulle ei vastanud, siis jätkasin inglise keeles. Ta selgitas, et ta on kolmandat põlve kanada eestlane ja et ta tegelikult ei oska eesti keelt. Et tema vanemad küll oskavad, sest on Eestis isegi ülikoolis käinud ja ta ka Eestis päris palju aega veetnud. Kunagi isegi elas seal, aga eesti keelt ei oska. Ainult inglise keelt ja natuke prantsuse keelt. Njah....kui see välja arvata, siis oli ta ikka Eesti-pooldaja. Kui Eestist mainis ja oma kogemusest rääkis, siis kasutas pidevalt sõna "me". Minu jaoks on ikka imelik, et ta keelt ÜLDSE ei oska, aga noh....eks öelda ju, et kolmandast põlvkonnast alates algab integreerumine...

Sellel nädalal käis ka Kanal2 Pariisis eestlastest lugu tegemas. Tuleb tunnistada, et nad otsisid ikka intriige ja kišeesid. Loodan, et neile seda liiga palju ei pakkunud, aga tean, et meedia tegelastel on oskus inimesti sõnu enda kasuks pöörata, seega eks näis, mis sellest välja tuleb. Nt mina olin neile valmis pakkuma mahla ja teed, aga enne mu juurde jõudmist ostsid nad veinikeldrist hoopist šampust ja palusid mul öelda: "Teretulemast Pariisi" :D:D:D Nagu me siin iga päev šampust jookski:D:D:D:D Pff, omaette kogemus jälle!

Suvi on läbi - sügis ja uued tuuled

Suvi oli tore! Ja kui ma räägin suvest, siis mõtlen eelkõige oma puhkust, sest Pariisis sellel aastal suve ei olnud. Või noh, välja arvatud nüüd septembris. Nagu eelmises postituses mainitud sai, siis ootab mind sellel sügisel palju muutusi, Mõned neist on juba tehtud. 

Augusti lõpus sain kolimisega ühele poole. Õnneks aitas mind ka Fred, kes koos laenatud autoga mul kolida aitas. Auto oli pilgeni täis, hea, et ise sisse mahtusime. Kui aus olla, siis pakkisin kõik need asjad lahti ja paigutasin kappidesse alles paar päeva tagasi.

Nagu näete, siis isegi istusin mõne asja peal, mis taha ei mahtunud.

Turvalisuse mõttes, miss järgi teha!

Kolmapäeval, 10. septembril, oli mul tööl viimane päev. See päev oli täitsa tore. Õhtul käisin peakontorist ka läbi ja ütlesin "head aega" eriti nendele inimestele, kes mu töö seal meeldivaks tegid. Lahkudes jäid mul kõigiga väga head suhted ja kui mu meel peaks millegi pärast muutuma, siis ootavad nad mind innuga tagasi. 

Järgmiseks sammuks on tarkusehammaste välja opereerime. Arsti juures selgus, et need tõepoolest kasvavad hirmuäratava kiirusega ning neil ei ole suus ruumi. Siinne arst arvas, et hea oleks kõik 4 korraga eemaldada. Samuti andis ta mulle valida üldnarkoosi ja kohaliku vahel. Otsustasin jätta narkoosi kõrvale, sest mu kogemus sellega mandioperatsiooni kestel, ei olnud eriti meeldiv. Pealegi kinnitas mulle arst, et nii kui häält teen, siis lisab mulle valuvaigistit vms juurde. Peale operatsiooni peaksingi ennast tundma sama moodi nagu peale mandlioppi. Ehk siis pean hoidma külma peal 48h + süüa tohin aind jääd või jäätist. Edaspidi ainult vedelat, ala püresuppi ja kompotti ja jogurtit.

(Lootsin muidugi postituse enne ära teha, aga nüüd läks teisiti. Operatsioon oli täna ära. Pidi olema kohalik tuimestus, koos uimastamisega vms :D Ma ausalt ei tea, kuidas seda päriselt nimetama peaks. Tulemuseks oli see, et ma olin täitsa audis ja ma ei kuulnud mitte ühtegi häält ega piiksu ja oma rasked laud tõstsin alles siis, kui post-opi ruumis olin. Ütleks, et vahet ei olnud, kas üldnarkoos või see, mis mulle tehtis - aru ei saand ma midagi. Hetkel olen kodus juba ja hoian kogu aeg jääkuubikuid pika "soki" sees ümber põskede. Meel on rõõmus ja olen pigem positiivne.)

Nüüd on mul 2.5 päeva aega, et taas jalule saada ning siis juba kooli minna. Kooli registreerimisega sain ühele poole eelmisel neljapäeval. Protsess oli pikk. Nagu ikka, saadeti ühest ruumist teise ja nõuti igasuguseid dokumente. Õnneks olid mul kõik kaasas ja sain asjaga ühele poole.  Hea uudis on see, et sain siis Prantsusmaa riigilt ühe väikse stipi, tänu millele ei pea ma registreerimistasu maksma (400+ euri). Samuti kaetakse haigekassa kulud. See on tore. Nüüd on mul olemas õpilaspilet ja olen taas üliõpilane!Küllap annan koolist ja selle korraldusest uudiseid juba siis, kui esimene koolipäev möödas on ja infot rohkem.

Samuti puhuvad uued tuuled minu nö vabaaja tegevuses. Sellel aastal hakkan õpetama Pariisi Eesti koolis, kus olen kõige vanema grupi õpetaja. See on isegi tore, sest eelmisel kevadel sain juba kahte selle vanust last õpetades käe soojaks. Sellel pühapäeval ongi esimene tund! Eks, nagu ikka, enne esimest korda on suhteliselt pea-laiali-otsas tunne. Aastaks tuleb panna paika õppeplaan ja muuta eesti keele õppimine neile atraktiivseks, et nad ka edaspidi jätkaksid. Lapsed on vanuses 9-11, seega kui kellelgi on häid nippe ja soovitusi, siis on need kommentaarides väga teretulnud. Samuti, kui kellelgi on huvitavaid ja õpetlike lauamänge (nt Minu Eesti vms) ja mulle neid laenata tahaks, siis oleksin ka hästi tänulik.

(Eesti kooli esimene tund ongi möödas. Nii kiiresti läks, et ei saanud arugi! Lapsed on toredad. Aga tõdeda tuleb, et nad on sellises vanuses, kus peab ruumis saltosi viskama, et tund huvitavamaks teha:D Tore oli seal grupis  kohata mu eelmise kevade eratunni õpilast!)

Pärast Eesti kooli, käisime Nanterre'i vanadekodus külas 100-aastasel eestlaselt Olgal (Olga Kask). Pidasime eestlaste ringis tema sünnipäeva, mis oli augustis ja kuhu tema prantslastest lapsed eestlasi ligi ei lasnud. Kuna tema tõeline sõbranna Ene lubas talle eestlaste ja šampusega sünnipäeva, siis teostatud see ka sai. Olga on igavesti kihvt daam ja seda suure algustähega. Olga kehahoiak oli sirge ja kael pikk terve selle aja jooksul kui seal olime. Eesti keelt rääkis puhtalt, ilma igasuguse aktsendita! Kuulmine on tal ainult kehv, seega tuleb talle väga kõval häälel küsimusi esitada. Aga kui ta jutustama asub, siis on seda raske peatada - miks peakski? Kui küsida temalt, mis on 100-aastaseks saamise saladus, siis ütles tema selle peale, et 25-aastaselt ütles ta "stopp" ja enam vanemaks ei saanud. Hehe. Samuti aitab meele erksana hoidmisele kaasa elukestev õpe - et need ajurakud ikka tööd saaksid! Elu jooksul on tema palju õppinud. Näiteks, 70. aastaselt või natuke peale, noh siis kui ta veel noor oli (nagu ta ise ütles), hakkas ta õppima heebria keelt. Miks? Aga sellepärast, et käis reisil ja teda intrigeeris selline huvitav keel ja otsustas, et hakkab seda õppima. Laulsime temaga vanu eesti laule, mida ta meelsasti kaasa laulis! Laulis ka mingit lugu, mis ühelegi meist tuttav ei tulnud, vaatamata sellele, et meil oli kohal 5 generatsiooni!

Siiani on külaliste mõttes ka päris tihe olnud. Meeldivalt muidugi. Enne kolimist käisid külas Kaarel ja Gert ehk mu vend ja ta sõps. Nad olid terve nädala - nii tore:) Käisime nendega maal, Lurés ka! Ma usun, et neile jäi päris hea mälestus, sest nad said nii turismi kogemuse kui ka natuke midagi lisaks! (PAAR PILTI)

Minu suur väikevend ja väiksem suur vend :)

Septembris käisid külas Katriin ja Krista ehk siis enne neid oli Pariisi juba jõudnud ka hunnik teisi trennikad (Liina, Kristina, Kätu, Liis,). Kuna septembris elasin juba Pariisist väljas, siis võtsid nad endale Airbnb kaudu majutuse. Alguses sattusid mingi nõmediku otsa, kelle stuudio ei asunud ka kõige paremas kohas, aga õnneks vedas see nõmedik neid alt, mis tähendab, et nad said hea ööbimise Pariisi 15ndasse, ehk mitte üldse kaugele Eiffelist ja teistest vaatamisväärsustest :) Nad käisid mul mu uues koduski külas. Fred tegi neile õhtusööki - jäneseliha, riisi koos valgeveini-seene kastmega ja mina tegin neile fondant au chocolat'd magustoiduks. Mulle tundus, et nad jäid päris rahule. :) Aga ühtegi pilti me koos kahjuks ei teinudki...:(