Monday, August 22, 2016

Bretagne ja Normandie

Teen siia postituse eelkõige sellepärast, et ise mitte ära unustada, kus ma sel suvel lisaks Eestile käisin :) Aga lugemiseks/uudistamiseks kõlbab ilmselt teistelegi. Tunnistan, et veel selle suveni ajasin pidevalt kahte piirkonda (Bretagne ja Normandie) omavahel sassi. Õnneks tean, et pole ainus... Aga teile teadmiseks, et neid kahte segamini ajada on sama suur patt, kui aerutajat sõudjaks sõimata või võimlejat tantsutüdrukuks nimetada ;)

Nüüd siis natuke nende erinevustest ja sarnasustest.

Bretagne

Bretagne asub Prantsumaa kaarti vaadates k6ige loode poolsemas tipus (sinine) ja selle piirkonna suurim keskus on Rennes. Bretagne on kuulus oma kreppide ja galettide poolest ehk siis eestipäraselt öeldes prantsuse pannkoogid.

Seal käisime tänu Fredi töökaaslase (Michel'i) juures, kes meid lahkesti nädalavahetuseks kaasa kutsus. Lahkusime reede pärastlõunal ja tagasi esmaspäeva varahommikul. Juba sõit oli omaette kogemus, sest Michel sõidab inglispärase autoga ehk siis rool paremal pool. Kogemuseks olid ka meeletult suured kiirused (sinna keskmine kiirus 170 km/h ja tagasi 190 km/h), mida ma tegelikult hea meelega iga nädalavahetus ei eksperimenteeriks. Põhjuseks pigem see, et tema töökaaslane käib IGAL nädalavahetusel autoga kodus ja koduni on üle 600 km.

Esimene peatus oligi tema kodus ehk siis imepisike koht, millel tegelikult õigepoolest nime polegi. Kui internetist otsida, siis võib märksõnaks panna "Tenuel, Guénin". Michel elab täiesti jõe kaldal ning lisaks oma majale on tal vana veskimaja, kus külalised sees saavad elada ning üks teine veski, mis renoveerimist vajab. Väga idülliline ja looduskaunis koht.

Meie tuba veski peal

Õu

Õu

Meie veski väljast

Meie vesi kõrval

Kiik

Traktor ja nende mets
Selle nädalavahetuse jooksul käisime ka linnakeses nimega "Pont-Aven", kus saime nautida ka ehedat külapidu. Seal nägime bretooni rahvatantsu fest-noz'i ning kuidas õhtujooksul inimesi järjest juurde liitub. Huvitav on see, et tants käib hommikuni ja tantsivad lapsed, noored, vanemad ja vanavanemad. Fest-noz kuulub samuti UNESCO pärandite hulka. Loomulikult sõime seal ka ühes creperie's kreppe ja galette ning jõime ehedat bretooni siidrit.

Pont-Aven'i kesklinn

Avalik WC

Puu-imitatsiooniga betoonsild

Creperie, kus kreppe ja galette sõime

Pühapäeval käisime "Josselin'i" nimelises linnakeses, mis pakkus meile palju silmailu. Ronisime kohaliku kiriku torni ja käisime lossituuril. Üks asi, mis mind on Prantsusmaal imestama pannud on see, et enamik losse on siis eraomandis, mistõttu keelavad nende omanikud neist pilte teha (nii seest kui vahel ka väljast).

Joselin'i keskus

Loss

Panoraam kirikutornist

Loss teisest küljest
Järgmisel nädalal Pariisis olles läksime välja õhtustama. Otsustasime minna Montparnasse'i piirkonda creperie'desse. Oleme harjunud seal ühes teatud tänavas käima, sest seal Pariisi parimad krepid ja galetid. Üllatuseks tuli aga see, et kahe koha nimi oligi "Josselin" ja "Pont-Aven". Varem ei osanudki kuidagi nüüd seostada, nüüd siis teame :)

Ja viimasega tooks välja selle, et Bretagne's võib kohata meeletult palju Suur-Britannia numbrimärgiga autosid, või vähemalt suvel. Michel'i tutvusringkonnaski on rohkem inglasi kui prantslasi.

Normandie

Normandie ehk eestipäraselt Normandia (jaguneb Alam-ja Ülem Normandiaks - hele-ja tumeroheline) asub Britanniast paremal põhjarannikul. Nende piirkondade keskuseks on Caen (mitte sassi ajada Canne'iga, mis Lõuna-Prantsumaal asub) ja Rouen. Normandia on kuulus eelkõiges oma mereandide poolest ning on eestlastele ka ilmselt sellepärast tuntud, sest seal asub Calvadosi piirkond.

Normandias käisime tänu minu endisele korterikaaslasele Justine'ile, keda paljud teist ka pulmas kohtasid. Justine on sealt pärit ja 15. augusti pikal nädalavahetusel ta meid ka võõrustas. Tema vanemad elavad kohas nimega Bernières-le-Patry (Le Parc) ning meie ööbisime tema vanavanemate majas, mis asub kohas nimega Les Crières (Chênedollé).

Vanavanemate maja

Me ei mahtunud kõik istmetele ära

Justine'i pere ja muud loomad
See nädalavahetus mööduski maa-ja farmielu täheall. Maja, kus ööbisime oli väga sellise mõnusa maamaja hõnguga ja Justine'i vanemate kodu ka suurepärane - lihalehmad, piimalehmad, kanad, pardid, aiamaa jne. Peab ütlema, et meid võeti seal suurepäraselt vastu. Lõiksime nisu, tegime heina (või sõitsime kaasa, sest kõik ju automaatne), vaatasime kuidas automaatselt lehmi lüpsta saab, sõitsime traktoriga jne...

PS: Kas teadsite, et üks korralik piimalehm võib anda kuni 20-25 liitrit piima ühe lüpsikorraga?

"Viljategu"

Lihalehmad. Vasakul 2-päevane vasikas.

Piimalehmad

Ühel päeval käisime ka mereääres linnas nimega Ouistreham. See oli meie rannapäev. Vesi oli tegelikult isegi üllatavalt soe, aga kuna väljas oli nii suur tuul, et mul kuum ei hakanudki, siis vette jäi sel korral minemata (minul ainsana!). Mängisime rannas Mölkkyt, lugesime raamatut ja pidasime piknikku. Ah jaa, ning mereande käisime ka pärastpoole söömas. Ise võtsin hapukoorekastmes valmistatud merekarbid friikatega - väga maitsev oli :)

Fredi ja Thomas'e mereannid
Viimasel päeval käisime veel kohas nimega Point-d'Ouilly, kus tahtsime kanuumatkale minna, aga kuna tegemist oli 15nda augustiga (riigipüha ja väga populaarne päev), siis olid kõik kanuumatkad päevaks täis. Tegime hoopiski väikse jalgsimatka, mis lõpes kohalikus jões suplusega.

Värskendav suplus küllllmas jões

Seal, kus oleks kanuutada saanud :)

Viimasena tooks välja prantslaste "tagasihoidlikkuse". Terve selle nädalavahetuse jooksul pidime end Ulvikaga pidevalt tagasi hoidma, et mitte lihtsalt päevituste väel ringi jalutada. Ükskõik, kuhu läksime, soovitati ikka riided seljas hoida...muidu polevat sünnis. Maal aasade ja põldude vahel või jõeääres mitte päevitustes ringi käia on naljakas. Aga eks need ole need kultuurilised erinevused :)

Luré

Sellel nädalavahetusel lähme traditsioonikohaselt Lyon'i lähedale Alain'i maakodusse suvelõpupidu pidama :)

Monday, April 6, 2015

Spring Breeze

HOIATUS: sai väga pikk!

Lõpuks ometi on kevad! Mitte, et seda ilmast eriti näha oleks... Kevad tähendab seda, et mul on ülikoolis loengud läbi! Et alustan uue praktikaga! Ja et leian enda jaoks rohkem aega!

Uskumatu, et enamus koolist juba läbi on! See aeg läks super kiiresti! Pole midagi imestada, kui selline tempo taga oli. Tegelikult ega me veel pääsenud pole. Meil on jäänud veel hunnik uurimistöid, analüüse ja raporteid kirjutada. Aga selle kõrval, mis enne oli, tundub see lausa naljategu.

Esimene praktika sai juba veebruaris lõpus läbi. Praktika lõpus pidime kirjutama lõputöö ja selle ka kaitsma. Kaitsmine läks väga hästi J See firma, kus töötasin, soovis, et ma jääks, aga ma tundsin, et see ei ole ikka minu rida ja tahaks miskit muud proovida. Muidugi on mul esimese praktika firmaga endiselt väga head suhted ja meil jäi kokkulepe, et jään neile ka edaspidi vajaduse korral videosid ja helifaile lindistama (kuna ma sellega juba alustasin oma praktika lõpus, siis hea sama inimest edasi kasutada...). Mul pidavat hea hääl olema selleks. See diil on tore, sest siis saan taskuraha teenida.

Samuti hakkasin uuesti inglise keele tunde andma. Annan taas kord nädalas eratundi ühele tüdrukule, keda juba 2 eelmist aastat õpetanud olen. Sel aastal aga soovis tal ema ka tunde võtma hakata. Emaga vestlen Skype’i teel ja tüdrukule tunde andes lähen nende juurde külla. See on väga tore pere ja käin seal suurima hea meelega. Taaskord – hea taskuraha teenimise võimalus. Põhjus, miks ema soovib keelt õppida või noh, meelde tuletada, on lihtne. Pere koolib paariks aastaks elama Doha’sse Quatar’i. Seal saab nende jaoks kõik inglise keelne olema.

Uus on ka see, et leidsin endale uue praktika – täpselt selles vallas, mida testida tahtsin! Kuna otsisin teadlikult teatud tüüpi praktikat, siis saatsin konkreetsetesse firmadesse „spontaanse kandidatuuri“, et uurida, kas neil oleks praktikanti vaja ja kas ma sobiks.Saatsin umbesse 10-sse firmasse! Vastuse sain ühelt, mis olevat normaalne, ja nemad soovisid mind väga. Neile meeldis väga minu taust. Tegelikult on see firma huvitav, sest neil ei olnud absoluutselt plaani praktikanti võtta, aga väitsid, et kui mu CV’d nägid ja minuga kohtusid, siis mõtlesid, et see poleks sugugi paha idee.

No vot, nüüd olengi seal nädalakese töötanud. Siiani on kõik super! Mu töö on väga mitmekülgne ja mis kõige tähtsam, põnev! Ah jaa, mis vallas see siis on? Töötan relocation’is. Õiget eesti keelset sõna ei oskagi leida, sest mu arust ei ole see Eestis eriti levinud – mis on ka normaalne, sest välistööjõu liikumist on vähem. Relocation ongi siis tööjõu liikumine reegline ühest riigist teise, aga ka ühe riigi piires. Firma, kus töötan on spetsialiseerunud suurtele rahvusvahelistele ettevõtetele, nagu näiteks Danone, Luis Vuitton, Givenchy, Valeo jne. Firma ülesandeks on siis aidata inimesi, kes Prantsusmaale tulevad või siit lahkuvad absoluutselt kõigega – korteri leidmine, pangakonto avamine, sobilike koolide leidmine lastele, kultuuridevaheliste eripärade selgitamine jne. Miks inimesed ise seda ei tee? Sest see on super aeganõudev ja keeruline, eriti kui riiki, kultuuri ja kirjutamata reegleid ei tunne... Pean tunnistama, et kogesin ise ju kõike seda kolimise keerukust, kui Erasmuse raames Pariisis käisin. Olengi juba õppinud nii palju erinevaid trikke ja nippe ning väga palju ka erinevate viisade jms kohta.

Vahepeal on Pariisis linastunud ka kaks eesti filmi – „Kertu“ ja „Risttuules“. „Kertut“ käisin vaatamas ühe poolatarist sõbrannaga. Leidsime mõlemad, et film on väga hea, aga ka kohati šokeeriv (noh nagu eesti filmidele ikka kombeks). Üllatav oli loomulikult see, et filmil on õnnelik lõpp – pole just tavapärane! Filmi „Ristuules“ käisin vaatamas eel-esilinastusele. See toimus täiesti Pariisi kesklinnas, ühes väga suures kinos ja super luks saalis (pildid allpool). Sain sinna kutse, sellepärast sinna sattusingi. Kohal oli ka peaaegu terve meeskond, esiotsas režissööriga. Filmi alguses ütles ta, Marti Helme, paar sõna ja filmi lõpus oli küsimuste-vastuste voor, kus sünkroontõlk aitas tõlkida prantsuse-inglise-prantsuse suunal. Film on väga eriline, aga leian, et väga hästi tehtud! Prantsusmaal näidatakse filmi tõepoolest igal pool ja ajalehtedes jne on filmile suurepärased kommentaarid. Eks ilmselt on teema selline, millega ka prantslased samastuda saavad. Pärast filmi oli kutsetega inimestele ka väike snäkk ja vein mõeldud.


Koos 3nda generatsiooni eestlasega

Saal, kus filmi näidati

Mu istekoht 

Film "Risttuules"

Sellel nädalavahetusel käisime Strasbourg’is. Kuna on lihavõtted, siis oli nädalavahetus 3 päeva pikk. Ainus erinevus Eestist on see, et Prantsusmaal ei ole Suurt Reedet, vaid vaba on hoopis nädalavahetusele järgnev esmaspäev.

Strasbourg’i jõudsime reede hilisõhtul...läksime trammiga jaamast hotelli, sest arvasime, et sinna on tükk maad, ja noh tegelikult pimedas pole tore ekselda ka. Tagasitulles läksime aga jala, sest tegelikult on Strasbourg’i kesklinna osa üliväike ja igale poole jõuab 10 minutiga (maksimaalselt). Laupäeval sadas reede-laupäev sadas KOGU AEG vihma! Täiesti non-stop. Õnneks oli meil niikuinii üks üritus planeeritud, mis tähendas, et olime enamus ajast toas.

Pühapäeval oli külm (ainult 1 kraad sooja), aga päike paistis, seega oli väga mõnus linnas jalutada. Strasbourg’il on imeilus vanalinn. Võite ka allolevatelt piltidelt näha...


Suurvesi

"Väike Prantsusmaa" - vanalinn Stasbourg'is

                                  

Vot need on lähedased naabrid....

                                    

Alsace'i traditsiooniline toit: "Mehe uhkus"

Praktiline varguse vastane parkla :P


Strasbourg'i rongijaam


Sattusime taas Pariisist välja sellel ajal, kui linnades on erinevad laadad (mis on ka loogiline, kui enamasti pühade ajal reisime). Strasbourg’is oli Lihavõttelaat. Leidsin LÕPUKS ka urvaoksad! Neil on soon huvitav nimi chaton ehk „kassike“. Tuleb välja, et nii urvaoksad kui munade värvimine kuulub prantsuse vanade traditsioonide hulka. Tänapäeval on aga see suht harv; nüüd prantslased peavad munadejahti – ehk siis vanemad peidavad šokolaadimunad ära ja lapsed otsivad üles, et hiljem ära süüa.

Tahtsime ka paadisõidule minna, aga kahjuks oli just sellel hetkel suurvesi, mis tähendas, et sildade ja vee vahel ei olnud palju ruumi ja paat ei mahtunud sõitma. Istusime siis kanali kaldad ja nautisime päikest. Ühel hetkel istuvad meie kõrvale kaks neiut. Alguses ei pannudki midagi tähele...kuulsin aind, et prantsuse keelt nad ei räägi. Sellistel puhkudel on mul tavaks alati kuulatada ja arvata, mis keelega tegu on. Kikitasin kõrvu ja oh sa üllatust – eesti keel! Ei saand juhus kasutamata jätta. Fred ütles siis neile omaalgatuslikult eesti keeles: „Tere! Kuidas läheb?“. Reaktsioon oli positiivne – nad olid väga üllatunud, et eesti keelt kuulevad. Rääkisime paar sõna ja sain teada, et kohtusin Iirisega, kes linnas ise elab ja ta õe Piretiga, kes tal Londonist külas on.


Millal Eestisse? Seda ei oska veel öelda...Olgugi, et mul on praktika ajal õigus ka puhkusepäevadele, siis ei oska öelda, kas ja kuidas ma neid võtta saan. Ideaalis sooviksin tulla jaanipäeva paiku, sest siis peab õeke Merle oma lõpetamis-sünnipäevapidu. Teda sooviks ikka näha, eriti kui juhtub, et ta uuesti Austraaliasse läheb...Hetkel ei ole veel tööl selle kohta küsinud..olen seal ju ainult nädala olnud! Ilmselt saan selgust aprilli lõpus-mai alguses!

Saturday, January 3, 2015

Doing business - France vs Estonia


In intercultural communication, mistakes and misunderstandings are easy to occur. Being aware of cultural differences not only helps to avoid awkward situations but may also save business deals. Even though people who do business internationally might be aware of the fact that business is done differently in different countries, in the end, business people also tend to rely on their habits and customs and are quick to forget the possibility of a different business culture.  

The following comparison between the French and the Estonian culture is based on Geert Hofstede’s country comparison model. The two countries are being compared by using six main criteria: power distance, individualism, masculinity, uncertainty avoidance, pragmatism and indulgence. Geert Hofstede uses a scale from 0 to 100; hence, it is possible to see where the two cultures stand.
(http://geert-hofstede.com/estonia.html)

Power distance
Estonia: 40
France: 68

Estonia’s low score suggests that the Estonians do not readily obey and respect people in authoritarian positions. Instead, they expect the managers to give them the opportunity to state their opinions, express disagreement and include them in the decision-making process.

Right to state opinions/be treated like an equal
France has a higher score refers to the fact that there is a bigger power gap between the employees within one company. The French companies normally have one or two hierarchical levels more than comparable companies in other countries.
The employer's expectations
Individualism
Estonia: 60
France: 71

The scores of the both countries reflect that both of them are individualistic societies. In Estonia, work situations are driven more by a task-orientation than by a relationship-orientation – meaning that work relations serve a functional purpose. Since transparency and honesty rather than harmony, loyalty and having good connections determine the progress in life. Estonians tend to be direct while communicating and to say what they mean and mean what they say – limited time for small talk!
Relationship-Oriented French vs Task-Oriented Estonians
The French are more communicative and relationship-oriented, which means that they like discussions and they thrive on debates. They can become quite frustrated when they present their arguments and then only get a one word answer from the Estonians. This is also quite common in written discourse. 
"Saving" one's words
When looking at France, the high score of Individualism is not important on its own but what is interesting, is the combination of a high score on Power Distance and a high score of Individualism, which is said to be rather unique, especially since it creates contradiction. For instance, the subordinates normally pay formal respect and show deference to their boss but behind their back may do the opposite of what they promised to do. 

This is also characteristic of Estonians. But, in this case, it would rather fall under the category of Indulgence. Estonians do not like direct confrontation and try to avoid it at all cost, which often results in frustration and criticizing behind someone's back. 
Showing formal respect/no confrontation
...later stating the opposite
Both in France and Estonia, there is a need to make a strong distinction between work and private life because the employees more quickly feel put under pressure.
Work and private life separation
At the same time, the French prefer to be dependent on the central government which cannot invade their private life that easily. Customer service is poor in the eyes of the foreigners, for example Estonians, because the customer is not a king in France. The French are self-motivated to be the best in their trade, they expect respect for what they do, after which they are willing to serve people well. 
An Estonian dealing with the French administration
Masculinity
Estonia: 30
France: 43

Both with low scores, France is a feminine country and Estonia even more so. This means that in Estonia, the society is driven by a certain amount of modesty and fairness. The Estonians do not boast about their achievements, rather than enhance their character through hard work and diligence and show their competitiveness by letting the results speak for themselves. 
Estonian getting a compliment for a task well done
In conversations, Estonians prefer to take turns out of fairness and consideration of the other person’s time. Passive silence and listening are a part of the communication style. Although Estonians communicate in a direct way, they tend to shy away from conflicts and are quick to take constructive criticism personally. Many of the companies in Estonia are run and staffed by people of a younger generation who favor an informal, democratic and consultative management style – decisions are ideally made by gaining support through participation!

The outcome of the Estonian passive silence on a French person
When it comes to France, the society is split – the upper class scores feminine while the working class scores masculine (not found in any other country!). For example, the top managers earn on average less than one would expect. And love scandals and crimes of passion do not have as severe consequences in high society as in other countries.

This can be explained by the fact that for an employee, the law tends to be black and white; whereas for a business owner it is grey. This means that for a business owner, the law is a framework that defines the direction the business has to take; thus it is more lenient than for regular working people. Therefore, when big changes or scandals occur, the working class may see it as a shock while the upper class and business owners might see it as an opportunity. 
Upper class vs working class: reaction to scandals/big changes
Uncertainty Avoidance
Estonia: 60
France: 86

Both countries score high on Uncertainty Avoidance. This means that the Estonians and the French maintain rigid codes of belief and behavior and are intolerant of unorthodox behavior and ideas. There’s a need for rules since time is money and since people have an inner urge to be busy and work hard. Precision and punctuality are the norm.

Yet, the French’s unique combination of high Uncertainty Avoidance, high Power Distance and high Individualism score make them a bit different. For example, they are very talkative and often give someone the sharp edge of one’s tongue. Even if there’s a need for laws, it does not mean most Frenchmen will try to follow the rules, which is especially the case among the power holders.
Estonian vs French punctuality (light version)
Pragmatism
Estonia: 82
France: 63

The French are pragmatic and the Estonians even more so. This means that in both countries, people believe that truth depends very much on situation, context and time. There is an ability to adapt traditions easily to changed conditions, a strong propensity to save and invest, thriftiness, and perseverance in achieving results.
Common pragmatism 
Indulgence
Estonia: 16
France: 48

Estonia scores very low on Indulgence which means that its culture is very restrained in nature. Estonians have a tendency to cynicism and pessimism. 
Estonian applauding for a job well done
People do not put much emphasis on leisure time and control the gratification of their desires. Indulging oneself feels somewhat wrong. France scores in the middle. This, in comparison with a high score in Uncertainty Avoidance, implies that the French are less relaxed and enjoy life less often than is commonly assumed. 
Estonians after a successful business deal
French after a successful business deal
It can be said that the two countries are more similar that one would expect. Yet, the unique combinations of France in different categories make the situation more complex. It is certain that before the Estonians do business in France or the French do business in Estonia, they should look into the cultural specificity of both countries so that the intercultural differences would not stand in the way of fruitful cooperation.