Brüssel

Detsembri esimesel nädalavahetusel käisin Brüsselis. Kui varem olen Belgiast ainult läbi sõitnud, siis nüüd veetsin seal kolm päeva. Mis puhul? Meil oli kursusega "ekskursioon" Brüsselis asuvasse Euroopa komisjoni. See on traditsiooniline reis, mis viiakse läbi igal aastal. 

5. detsember - reede

Rong väljus kell 6.01 hommikul! See tähendas, et pidin leidma mõne hea hinge, kelle juures neljapäev vastu reedet ööbida. Õnneks leidsin Julie (kuulub ka Prantsuse Eesti sõprusühingusse), kes elab 5 peatuse kaugusel rongijaamast. Vaatamata sellele pidin hommikul siiski liiga vara ärkama ja esimesele metroole jooksma (kell 5.35!!!). Rongisõit kestis 1,5h, seega magama loomulikult ei läinud. Kartsin täitsa, et ei ela seda päeva üle, aga kuna loengud olin nii põnevad, siis polnud sellega probleemi. 

Euroopa komisjonis oli meil 4 loengut erinevatel teemadel. Vahepeal kohvipausid ja lõunapaus. Lõunapaus oli komisjonis ja sõime komisjoni kulul. Igale ühele anti 15 eurone kupong. Väidetavalt saavad nii suure summa ainult "prioriteetsed grupid". Miks me aga nende hulka kuulusime, seda ei osanud meid majas ringi juhatanud neiu öelda. Lõunasöök oli seega suursugune ja kõhu saime lausa liiga täis. Räägiti igasugustest asjadest, aga ühes ettekandes toodi ka näide parlamendi presidendi asepresidentide kohta, kelle seast võime ka antud hetkel leida Andrus Ansipi. Kirjeldatigi, et nüüd võib parlamendi asepresidentide seast leida rohkem Ida-Euroopa riike ja siis öeldigi, et kust keegi tuleb ja kui Ansipi juurde jõuti, siis öeldi: "A-n-drus, Aa-n-sip, ma täpselt ei teagi, kust tema pärit on....". Noh, harisin teda veidi siis.

Päev oli pikk, aga huvitav. Pärast seda läksime hotelli. Enamik soovisid ööbida hostelis, va 4-liikmeline tüdrukute grupp, keda me kutsume "Fantastic Four" grupiks; mina ööbisin ka mujal. Kuna olin juba Brüsselis ja mul väga palju vabasid nädalavahetusi ei ole, siis otsistasime Frediga võimalusest kinni haarata. Leidsime ühe 3-tärni hotelli, 10 min jalutustee kaugusel kesklinnast, mis oli SUPER toa ja teenindusega! Kui kellelgi on kunagi soovi minna Brüsselisse ja pole kohta, kus ööbida, siis soovitan soojalt mul selle hotelli kohta lisainfot küsida.

6.-7. detsember
Käisime mööda Brüsselit ringi. Kuna me eelistame pigem näha linna ja põnevaid paiku, kui oma aega muuseumites mööda saata, siis valisime oma vaatamisväärsused ka vastavalt sellele. Näiteks käisime me Brüsselis asuvas "Mini-Euroopas", mis oli minu arvates täitsa vahva. Seal on erinevaid asju mida teha ja näha, aga me otsustasime ainult Euroopa mini-versiooni vaatamise kasuks. Saime kaasa ka väikse juhendi paberkandjal, kus oli kirjas erinevaid fakte erinevate riikide kohta...mõned, mis olid täitsa üllatavad. Nii reisisimegi läbi terve Euroopa. See tekitas kindlasti huvi riikide vastu, mida ma veel külastanud pole ja mille külastamisele ma varem väga mõelnudki pole. Kõrvalolevas kohvikute kompleksis olid kohvikute küljes kõik Euroopa riikide lipud, sh ka Eesti lipp. Kuna Eesti lipu all suitsetas parasjagu üks tolle kohviku töötajatest, siis küsisin, et kas ta tunneb kõik lippe. Ta muidugi vastast jaatavalt. Kui küsisin, et millise riigi lipu all ta seisab, siis jäi siiki vastuse võlgu. Harisin ka teda :)

Mis mulle veel meeldis Brüsseli puhul on selle kesklinn ja imeilus valgus-muusika show keskväljakul. See oli hingemattev. Tegin paar pilti ka, aga muidugi ei anna see edasi päris elamust. Sattusime sinna just jõululaada ajal, mis tähendas, et uudistamist oli veel rohkemgi. Teist aastat järjest satume juba Pariisist põhjapoolsemasse linna samal ajal, kui on jõululaat (eelmisel aastal olime Lille'is).




Kokkuvõttes peab tunnistama, et täitsa tore linn oli, noh kui turisti vaatevinklist kommenteerida. Seal elamise kohta ei oska ise midagi öelda ja kommentaare olen kuulnud erinevaid....Ah jaa, maja külgedel leidub palju tänavakunsti ka. Täpsemalt on need kohaliku koomiksi kunstniku teosed.

Tänavakunst1

Tänavakunst 2

Tänavakunst 3

Brüsseli kuulus kuju Manneken Pis, keda riietatakse erinevalt erinevate pühade puhul.

Natuke vähem kuulus kuju Janneke

Brüsseli ühes rajoonis leidus iga maja küljes mitmeid mitmevärvilisi lippe...

Üks vahva kuju.

Metroos näitab tabloo, millises peatuses järgmine rong on. Pariisis võiks ka nii olla!

Natuke kooli kohta
Paar sõna koolis toimuva kohta ka. Endiselt on väga hull tamp taga ja pidevalt on tunne, et varsti saab vabamalt hingata, aga siis tuleb midagi uut ja ikka ei saa...Õnneks nüüd vaheaeg, mis tähendab, et vähemalt ei pea päevas 3 tundi metrooga sõitma, aga noh kodutöid kodus tegema peab siiski.

Natuke töö kohta
Tööjuures on tore. Ülemus on tore, töökaaslased on toredad, tingimused on head. Vaatamata sellele tunnen aga, et see konkreetne töö ei paku mulle eriti pinget. Ilmselt hakkan praktika jaoks miskit muud otsima peatselt, aga kui miskit ei leia, siis pole mul sinna edasi jäämise vastu kah otseselt midagi.

Igal juhul tuleb tunnistada, et õpin töö juures väga palju! Eriti mis puudutab arvutit ja programme. :) Väga kasulik kogemus igal juhul

Vaba aeg
Mis see on? Hehe, noh kuna vaheaeg algas reedel, siis laupäeval läksingi välja. Käisime grupi sõpradega Suures Palees uisutamas. Sinna on tehtud hiiglaslik uisuväljak ja mu teada alles teist korda. Väidetavalt on see suurim (sise) uisuväljak maailmas. Igal juhul oli kogemus vägev! Jõudsime esimeste seas, seega esimesed pool tundi uisutamist oli päris rahulik, pärast seda tuli järjest rohkem ja rohkem rahvast. Mõnus muusika, imeilus valgus-šõu ja hea teenindus. Uisuväljaku kõrval oli suur kohviku ala ja olemas oli ka riietusruum. Uiskude jagamisala oli hästi üles ehitatud - kiirelt kätte, kiirelt ära. Uisuväljaku tipus oli veekosk, mis tekitas erinevaid kujundeid. Panen väikese videolõigu ka....

Uisuväljak on Suures Palees kuni 4nda jaanuarini, seega kui keegi Pariisi satub, siis soovitan minna!

Uisuväljak

Suure Palee lagi valgustusega

Tänavakaunistused - päriselt veel ilusamad

Kool ja muud loomad

Kool
Kuidas koolis on? Päris hull on! Pole eluski sellise koormuse osaliseks saanud. 11-tunnised koolipäevad näevad välja järgmised: hommikul vara üles, rongiga kooli (teekonna kestvus vareerub päevadest ehk siis 1h00 kuni 2h30, viimane siiski pigem erand), 10 tundi loenguid ja 1 tund lõuna jaoks. Õhtul jõuan koju tavaliselt umbes kell 21.00. Reeglina olen täiesti läbi ja lähen praktiliselt kohe magama. Kui pikad päevad ja väsimus kõrvale jätta, siis mulle koolis meeldib. Ained on huvitavad ja õpin palju uut. Senini on olnud lemmik aineks projektijuhtimine ja seda eelkõige õppejõu tõttu.

Õppjõud
Projektijuhtimise õppejõu moto on selline, et kui keegi millestki aru ei saa, siis tuleb veel selle kallal töötada ja kui miski rohkem huvitab, siis veedame sellele rohkem aega. Meeldiv vaheldus turundus ja strateegia õppejõule, kelle eesmärgiks on lihtsalt slaidid läbi kapata. Kõikidest ainetest on ainult KAKS prantsuse keeles - õigus ja finants - kaks kõige keerulisemat. Finantsi pole mul veel olnud, seega ei oska päris hästi kommenteerida, milline see on, aga õigus - oi-oi-oi!!! Väidetavalt olevatki sellel alal just temasugused õppejõud. Milline ta siis on? Viisakalt öeldes on tal väga omapärane huumorisoon ja tema laused on tavaliselt kahemõttelised. Toon kaks näidet tema kommunikatsiooni oskuste kohta. 

1) Esimeses tunnis pidid meil kõigil nimesildid laual olema. Õppejõud selgitas, et ta ei vasta meilidele mitte kunagi, aga kui me ikkagi tahame talle mingil põhjusel kirjutada, siis peaksime pealkirjas täpsustama, et me just selle magistri üliõpilased oleme. Seejärel vaatas ta klassis ringi ja luges nimesilte ning muigas ja lausus: "Kui mulle kirjutab näiteks mingi Olga, siis ei arva ma, et ta üliõpilane on...". Kes "naljast" aru ei saa, siis küsige. 

2) Eelmises tunnis rääkisime Euroopa Liidust ja kuidas asjad toimivad ning jutt läks väikestele riikidele. Siis paluski meil nimetada erinevaid väikseid riike ja ma loomulikult ütlesin ka Eesti nime. Seejärel jääb ta vait, vaatab mulle otsa ja küsib, palju inimesi meil seal õigupoolest elabki. Andsin talle vastuse, mis peale ta lausus: "Teid vaadates võin öelda, et küll on kahju, et teid seal rohkem ei ole...".

Pisike praktika ja pikk praktika
Nagu varem kirjutasin, koosnevad mu õpingud nii teoreetilisest kui praktilisest osast. Kaks nädalat tagasi oli meil see kuulus töökohting. Ausalt öeldes olime kõik täiesti pettunud. 20st partner-firmast tuli kohale ainult 7. Sellel aastal olid kõik firmad suhteliselt sarnase profiiliga - hästi tehnoloogiale ja IT'le orienteeritud. Nendest, kes kohale tulid, sobisid mulle enam-vähem ainult 2. Pidime pisikese töö intervjuu läbima ja siis ootama jääma, et meid päris intervjuudele kutsutaks. Mind kutsutegi kahele. Esimese firma nimi oli Deep Vision ja teise oma Novalys. Esimene intervjuu läks väga hästi, vaatamata väga imelikele küsimustele. Intervjueerijateks oli üks abielupaar ja enamasti oli naispool aktiivsem. Tema esitaski imelikke küsimusi ja mees üritas neid pärast pehmendada. Ta küsis näiteks "Kas ja millal plaanite oma kodumaale tagasi minna", "Kas te olete abielus?", "Kas plaanite abielluda prantslasega?". Ma mõistan miks need küsimused olulised on, aga minu arvates ei ole neid normaalne töö intervjuul küsida. Enne kui teise firmasse interjuule läksin, olin juba midagi ise leidnud. Pakkumine, mis oli ka väga põnev! Aga läksin siiski teise kooli poolt pakutud firmasse ka. Intervjuu läks ka seal hästi. Kokkuvõttes sain koha kõiki kolme ettevõttesse. Deep Vision'i välistasin erinevatel põhjustel kohe, aga valik järelejäänud kahe vahel oli väga raske. Mõlemal olid oma plussid ja miinused ja neid oli isegi sama arv (jah, panin need kõik kirja ka!). Lõpuks otsustasin siiski kooli poolt pakutud firma kasuks - eks näis, kas meelidb või mitte! Õnneks saan päris praktikaks midagi muud otsida, kui väga soovin.

Praktika

Reedel oli esimene päev firmas Novalys. Õhkkond on mõnus ja töökaaslased tunduvad täitsa toredad. Mul on oma laud, oma läpakas ja lisaks teine ekraan. Esimesel päeval ei teinud midagi olulist, sest pidin end kurssi viima firma toodetega jne. Päev läks kiirelt. Tööle on taas pikk tee 1h15 hommikul ja õhtul sama tee koju tagasi. Samas, tööpäev algab kell 10 (vähemalt hetkel), ehk siis ei olegi kõige hullem. Olen tootejuhi abi. Tootejuht on kanadalanna ehk siis temaga räägin ainult inglise keeles, töö saab olema nii inglise kui prantsuse keeles. Toode on IT vallas ehk siis muudan radikaalselt oma kurssi :D Aga pole hullu, kõik on õppimise küsimus.

Üliõpilased
Räägin ka rohkem meie magistri grupist. Meil on päris rahvusvaheline seltskond. Kokku on meid 22 ja inimesi on järgmistest riikidest: Prantsusmaa, Türgi/Austria, Tšiili, Mexico, Hiina, Liibanon, Venemaa, Alžeeria, India, Dominikaani Vabariik, Ghana ja ilmselt midagi veel, mis kohe pähe ei tulegi. Vanused on ka päris erinevad. Kõige noorem on sündinud aastal 1993 ja kõige vanem aastal 1970. Naissoost õpilasi on 20 ja meessoost 2 - midagi pole muutunud! Esimesest päevast saadik oleme pidanud tegema erinevaid grupi-ja paaristöid ning nagu ikka, on inimestel erinevad tööharjumused...seni saame õnneks veel suhteliselt hästi läbi, aga eelistused hakkavad tekkima. Üldiselt on grupitöid päris hea tea inimestega, kellel on  nii erinev taust (rahvus, õpingud, töökogemus), sest igal ühel oma oma vaatenurk ja kokku saab palju mitmekülgsem töö...

Üks nunnu vahemärkus ka. Üks kursavendadest ütles mulle midagi täitsa toredat. Nimelt, kui ma inglise keeles räägin, siis meenutavat see talle neid inglise keele audiofaile, kui nt inglise keele teste vms teha. Et hääldus ja hääle tämber on sarnane:D Et hästi selge ja lihtsasti arusaadav...haha, arvan, et see on sellest, et olin lastele õpetaja. Aga mu arust nii tore kommentaar :)

Kultuuridevaheline kommunikatsioon 
Meil on aine nimega kultuuridevaheline kommunikatsioon ja kultuuridevaheline läbirääkimine. Kes mind vähegi tunnevad, saavad aru, et mulle see aine väga meeldib. Enamus, millest me seni rääkinud oleme, pole mulle uus, aga kuna meil on nii multikultuurne kursus, siis on  põnev erinevaid näiteid kuulata. Õppejõud sai ka aru, et see teema mind paelub ning eraviisiliselt uuris, mis ma juba teinud olen jne. See lõppes sellega, et ta soovis lugeda mu baka- ja makatööd. Senini on ta läbi lugenud esimese ja see talle väga meeldis. Selle aine lõpuks peame tegema võrdleva analüüsi kahe kultuuri vahel, millest üks peab olema enda oma ja teine midagi muud. Aga see ei tohi olla niisama võrdlus, sest see oleks ju liiga lihtne, vaid peab puudutama äri ja läbirääkimisi. Suure tõenäosusega võrdlen eesti ja prantsuse kultuuri. Kuna eesti äri ja läbirääkimistest suurt midagi ei tea, siis kui kellelgi on häid näiteid, siis palun jagage :)

Eestlased Pariisis
Tutvusin ühel üritusel tüdrukuga, kes tuli mu juurde oma sõbrannaga, kes mulle teda tutvustas. Et "näed, siin on üks tüdru, kes on ka eestlane". Ütlesin kohe "tere", aga kuna ta mulle ei vastanud, siis jätkasin inglise keeles. Ta selgitas, et ta on kolmandat põlve kanada eestlane ja et ta tegelikult ei oska eesti keelt. Et tema vanemad küll oskavad, sest on Eestis isegi ülikoolis käinud ja ta ka Eestis päris palju aega veetnud. Kunagi isegi elas seal, aga eesti keelt ei oska. Ainult inglise keelt ja natuke prantsuse keelt. Njah....kui see välja arvata, siis oli ta ikka Eesti-pooldaja. Kui Eestist mainis ja oma kogemusest rääkis, siis kasutas pidevalt sõna "me". Minu jaoks on ikka imelik, et ta keelt ÜLDSE ei oska, aga noh....eks öelda ju, et kolmandast põlvkonnast alates algab integreerumine...

Sellel nädalal käis ka Kanal2 Pariisis eestlastest lugu tegemas. Tuleb tunnistada, et nad otsisid ikka intriige ja kišeesid. Loodan, et neile seda liiga palju ei pakkunud, aga tean, et meedia tegelastel on oskus inimesti sõnu enda kasuks pöörata, seega eks näis, mis sellest välja tuleb. Nt mina olin neile valmis pakkuma mahla ja teed, aga enne mu juurde jõudmist ostsid nad veinikeldrist hoopist šampust ja palusid mul öelda: "Teretulemast Pariisi" :D:D:D Nagu me siin iga päev šampust jookski:D:D:D:D Pff, omaette kogemus jälle!

Suvi on läbi - sügis ja uued tuuled

Suvi oli tore! Ja kui ma räägin suvest, siis mõtlen eelkõige oma puhkust, sest Pariisis sellel aastal suve ei olnud. Või noh, välja arvatud nüüd septembris. Nagu eelmises postituses mainitud sai, siis ootab mind sellel sügisel palju muutusi, Mõned neist on juba tehtud. 

Augusti lõpus sain kolimisega ühele poole. Õnneks aitas mind ka Fred, kes koos laenatud autoga mul kolida aitas. Auto oli pilgeni täis, hea, et ise sisse mahtusime. Kui aus olla, siis pakkisin kõik need asjad lahti ja paigutasin kappidesse alles paar päeva tagasi.

Nagu näete, siis isegi istusin mõne asja peal, mis taha ei mahtunud.

Turvalisuse mõttes, miss järgi teha!

Kolmapäeval, 10. septembril, oli mul tööl viimane päev. See päev oli täitsa tore. Õhtul käisin peakontorist ka läbi ja ütlesin "head aega" eriti nendele inimestele, kes mu töö seal meeldivaks tegid. Lahkudes jäid mul kõigiga väga head suhted ja kui mu meel peaks millegi pärast muutuma, siis ootavad nad mind innuga tagasi. 

Järgmiseks sammuks on tarkusehammaste välja opereerime. Arsti juures selgus, et need tõepoolest kasvavad hirmuäratava kiirusega ning neil ei ole suus ruumi. Siinne arst arvas, et hea oleks kõik 4 korraga eemaldada. Samuti andis ta mulle valida üldnarkoosi ja kohaliku vahel. Otsustasin jätta narkoosi kõrvale, sest mu kogemus sellega mandioperatsiooni kestel, ei olnud eriti meeldiv. Pealegi kinnitas mulle arst, et nii kui häält teen, siis lisab mulle valuvaigistit vms juurde. Peale operatsiooni peaksingi ennast tundma sama moodi nagu peale mandlioppi. Ehk siis pean hoidma külma peal 48h + süüa tohin aind jääd või jäätist. Edaspidi ainult vedelat, ala püresuppi ja kompotti ja jogurtit.

(Lootsin muidugi postituse enne ära teha, aga nüüd läks teisiti. Operatsioon oli täna ära. Pidi olema kohalik tuimestus, koos uimastamisega vms :D Ma ausalt ei tea, kuidas seda päriselt nimetama peaks. Tulemuseks oli see, et ma olin täitsa audis ja ma ei kuulnud mitte ühtegi häält ega piiksu ja oma rasked laud tõstsin alles siis, kui post-opi ruumis olin. Ütleks, et vahet ei olnud, kas üldnarkoos või see, mis mulle tehtis - aru ei saand ma midagi. Hetkel olen kodus juba ja hoian kogu aeg jääkuubikuid pika "soki" sees ümber põskede. Meel on rõõmus ja olen pigem positiivne.)

Nüüd on mul 2.5 päeva aega, et taas jalule saada ning siis juba kooli minna. Kooli registreerimisega sain ühele poole eelmisel neljapäeval. Protsess oli pikk. Nagu ikka, saadeti ühest ruumist teise ja nõuti igasuguseid dokumente. Õnneks olid mul kõik kaasas ja sain asjaga ühele poole.  Hea uudis on see, et sain siis Prantsusmaa riigilt ühe väikse stipi, tänu millele ei pea ma registreerimistasu maksma (400+ euri). Samuti kaetakse haigekassa kulud. See on tore. Nüüd on mul olemas õpilaspilet ja olen taas üliõpilane!Küllap annan koolist ja selle korraldusest uudiseid juba siis, kui esimene koolipäev möödas on ja infot rohkem.

Samuti puhuvad uued tuuled minu nö vabaaja tegevuses. Sellel aastal hakkan õpetama Pariisi Eesti koolis, kus olen kõige vanema grupi õpetaja. See on isegi tore, sest eelmisel kevadel sain juba kahte selle vanust last õpetades käe soojaks. Sellel pühapäeval ongi esimene tund! Eks, nagu ikka, enne esimest korda on suhteliselt pea-laiali-otsas tunne. Aastaks tuleb panna paika õppeplaan ja muuta eesti keele õppimine neile atraktiivseks, et nad ka edaspidi jätkaksid. Lapsed on vanuses 9-11, seega kui kellelgi on häid nippe ja soovitusi, siis on need kommentaarides väga teretulnud. Samuti, kui kellelgi on huvitavaid ja õpetlike lauamänge (nt Minu Eesti vms) ja mulle neid laenata tahaks, siis oleksin ka hästi tänulik.

(Eesti kooli esimene tund ongi möödas. Nii kiiresti läks, et ei saanud arugi! Lapsed on toredad. Aga tõdeda tuleb, et nad on sellises vanuses, kus peab ruumis saltosi viskama, et tund huvitavamaks teha:D Tore oli seal grupis  kohata mu eelmise kevade eratunni õpilast!)

Pärast Eesti kooli, käisime Nanterre'i vanadekodus külas 100-aastasel eestlaselt Olgal (Olga Kask). Pidasime eestlaste ringis tema sünnipäeva, mis oli augustis ja kuhu tema prantslastest lapsed eestlasi ligi ei lasnud. Kuna tema tõeline sõbranna Ene lubas talle eestlaste ja šampusega sünnipäeva, siis teostatud see ka sai. Olga on igavesti kihvt daam ja seda suure algustähega. Olga kehahoiak oli sirge ja kael pikk terve selle aja jooksul kui seal olime. Eesti keelt rääkis puhtalt, ilma igasuguse aktsendita! Kuulmine on tal ainult kehv, seega tuleb talle väga kõval häälel küsimusi esitada. Aga kui ta jutustama asub, siis on seda raske peatada - miks peakski? Kui küsida temalt, mis on 100-aastaseks saamise saladus, siis ütles tema selle peale, et 25-aastaselt ütles ta "stopp" ja enam vanemaks ei saanud. Hehe. Samuti aitab meele erksana hoidmisele kaasa elukestev õpe - et need ajurakud ikka tööd saaksid! Elu jooksul on tema palju õppinud. Näiteks, 70. aastaselt või natuke peale, noh siis kui ta veel noor oli (nagu ta ise ütles), hakkas ta õppima heebria keelt. Miks? Aga sellepärast, et käis reisil ja teda intrigeeris selline huvitav keel ja otsustas, et hakkab seda õppima. Laulsime temaga vanu eesti laule, mida ta meelsasti kaasa laulis! Laulis ka mingit lugu, mis ühelegi meist tuttav ei tulnud, vaatamata sellele, et meil oli kohal 5 generatsiooni!

Siiani on külaliste mõttes ka päris tihe olnud. Meeldivalt muidugi. Enne kolimist käisid külas Kaarel ja Gert ehk mu vend ja ta sõps. Nad olid terve nädala - nii tore:) Käisime nendega maal, Lurés ka! Ma usun, et neile jäi päris hea mälestus, sest nad said nii turismi kogemuse kui ka natuke midagi lisaks! (PAAR PILTI)

Minu suur väikevend ja väiksem suur vend :)

Septembris käisid külas Katriin ja Krista ehk siis enne neid oli Pariisi juba jõudnud ka hunnik teisi trennikad (Liina, Kristina, Kätu, Liis,). Kuna septembris elasin juba Pariisist väljas, siis võtsid nad endale Airbnb kaudu majutuse. Alguses sattusid mingi nõmediku otsa, kelle stuudio ei asunud ka kõige paremas kohas, aga õnneks vedas see nõmedik neid alt, mis tähendab, et nad said hea ööbimise Pariisi 15ndasse, ehk mitte üldse kaugele Eiffelist ja teistest vaatamisväärsustest :) Nad käisid mul mu uues koduski külas. Fred tegi neile õhtusööki - jäneseliha, riisi koos valgeveini-seene kastmega ja mina tegin neile fondant au chocolat'd magustoiduks. Mulle tundus, et nad jäid päris rahule. :) Aga ühtegi pilti me koos kahjuks ei teinudki...:( 

Sünnipäevad ja uudised

Nagu juba traditsiooniks on saanud, siis kirjutan taaskord üle pika-pika aja. Vahepeal on toimunud igasuguseid erinevaid üritusi. 

Juuni alguses oli mul ka sünnipäev. See oli väga tore, sest kestis terve nädala. Juba enne õiget päeva sain Eestist paki, mille olid saatnud mu perekond ja Veronika (sellest unustasin pilti teha). Sünnipäeva päeval, sain üllatuse ka Kätlinilt ja Mannult (Inglismaalt)! Nii tore :) Paar päeva hiljem saabus pakiga kingitus Elerilt. Kõik pakid olid suureks üllatuseks. Suur-suur tänu kõigile! No ja siis kuu lõpus tuli Ulvika Eestist ja tõi kaasa endaga kingi Pusadelt (sellest ka pilti ei ole). Sinna kaasa pandud kaart oli nii armsa tekstiga, et tõi lausa pisara silma. Ei tea, kas vanus teeb nii tundeliseks??? Varem ma küll selline ei olnud :)

Kässu ja Fred

Mannu

Eleri

Oma sünnipäeva puhul pidasin ka pisikese pikniku. Idee tuli see pidada maja lähedal asuvad pargis, sest nii saab vihma või muu häda korral majja minna. Õnneks vihma ei sadanud! Kuigi lubati...Vastupidi, ilm oli super kuum! 30-kraadi ringis ja lauspäike. Pikniku puhuks valmistasin ka võileivatordi (tuli väga ilus aga pilti unustasin teha), küpsisetordi ja kirju koera - kukkuski välja selline eestipärane piknik. Kõik prantslased ja muude rahvuste esindajad olid taaskord sillas. Pilte sellest üritusest kahjuks ei ole, sest kaamera oli kaasas, aga unustasin teha...

küpsisetort

kirju koer

Juunis toimus ka Alaini sünnipäev, või õigemini juubel. Kohale oli kutsutud VÄGA palju inimesi, aga kuna mõned jäid tulemata, siis oli meid kokku 97!!!!! Sünnipäev toimus vanas heas Lurés, mis asub siis Lyonist 100 km kaugusel. Sünnipäeva põhipäev oli laupäev. Kõigepealt oli apero, kus sõime ja jõume kõike paremat. Kuna ilmaga sel nävalavahetusel eriti ei vedanud, siis pidid üles püsti pandud telgid, vaatamata ettevaatusabinõudele, vahepeal lendu tõustma. Seetõttu olime sunnitud vahepeal neid lausa käsitsi kinni hoidma (vt. pilti)

Päästke telk!

Seejärel oli avatud lava ehk siis kõik, kes tahtsid võisid Alani auks midagi teha. Enamik inimestest esitasid mingisuguse muusikalise pala. Üks paljudest:
https://www.facebook.com/photo.php?v=10152353997034690&set=vb.656379689&type=2&theater (pole kindel, kas on avalik)
Oli ka igasuguseid muid etteasteid - luuletusi ja moešõusid. Mul aga palun Alain juba aasta tagasi välja mõelda Pink Floydi muusika saates üks koreograafia. Ma isegi mõtlesin selle peale vahel, aga lõpuks otsustasin selle kahjuks, sest selle artisti muusika on tõesti väga eripärane ja selle järgi miskit välja mõelda oleks liiga palju aega ja vaeva nõudnud. Samuti ei tahtnud seda teha üksi, aga kuna ei olnd kedagi võtta (Kässu ju Eestis), siis ei hakanud nuputama ka. Vaatamata selle tundsin end siiski veits kohustatuna ja teadsin, et Alain siiski loodab minu poolset panust. Talvel ühel üritusel käies nägin helendavaid kuule (???) ja siis koreograafia jaoks muusikat otsides sattusin ühe loo peale, tänu millele ka inspiratsiooni sain. Otsustasin õppida need helendavad kuulid selgeks ja muusika saatel väikse etteaste teha. Pilti näete allpool.

Uus hobi :)

Kahjuks ei ole mul hetkel aimugi, kas mu etteaste ka filmile jäädvustati. Kasia õde sai selle oma telefoniga lindistatud, aga kahjuks ei ole sealt päris effekti näha. Ehk siis neid kuule kiirelt liigutades tekivad õhku sellised helendavad ringid nagu ka pildilt näha võib. Tema kaamera kvaliteedi tõttu on ringid aga poolikud.

Enne minu etteastet sõime muidugi pearooga ja magustoitu ja jõime šampanjat. Peale minu etteastet toimus Alaini ja tema grupi Pink Floydi kontsert! See oli võimas! Ma küll eriline muusika ekspert ei ole, aga teadmajad oskasid rääkida, et väga hästi oli kokku pandud. Algusnoodid kontserdilt:
https://www.facebook.com/photo.php?v=10152607813233060&set=vb.592868059&type=2&theater
Õhtu lõpetas professionaalne DJ, kes keerutas plaate hommiku tundideni. Ausalt öeldes ei ole juba VÄGA AMMU nii hösti tantsinud. Suurepärane DJ, suurepärase tunnetuse ja muusikavalikuga! Super! Kahju, et ta Pariisis ei mängi....teda võib kohata Lyon'is ja Roanne'is.

Kui huvi on pilte vaadata, siis Facebook'is on üks album. Ma ei tea, kas see album on avalik, aga mulle küll tundub nii. Seega võite uudistada seda linki: https://www.facebook.com/derenax/media_set?set=a.10152351854864690&type=1&notif_t=like

---------------------------------------------------------------------------------------------------------

Need, kes nüüd julgelt selle postituse lõppu on jõudnud oma lugemisega, saavad veel mõne uudise osaliseks. Nimelt, ma andsin lahkumisavalduse sisse ja töölt tulen ära septembri alguses! Miks?

Aga sellepärast, et tegin hullu teo ja proovisin saada ülikooli ja SAINGI. Selleks pidin esitama palju dokumente ja isegi kirjutama mini-uurimistöö teemal, mida üldse ei tundud ja seda kõike prantsuse keeles! Tuletan siinkohal meelde, et ma ei ole eluski prantsuse keeles akadeemilist tööd kirjutanud ja mul pole õrna aimugi kuidas see käib. Oleks võind ju õppida...aga kuna aega oli vähe, siis kirjutasin reeglite järgi, mis tundsin (ehk mida ülikoolis kasutasin) ja lihtsalt prantsuse keeles. Kokku tahtis programmi pääseda 250 õpilast! Nendest 125 pääsesid vestlusvooru. Mina olin vestlusvoorus tagant poolt kolmas ehk siis täitsa päeva lõpus. Lisaks sellele pidi minu vestlus kell 16.40 toimuma, aga toimus kell 19.40! Selleks hetkeks olin juba kindel, et midagi head sealt tulla ei saa. Nädal aega hiljem sain aga vastuvõtukirja. 125 õpilast oli vestlusel ja 25 valiti välja! Mina olin nende 25 seas! Pole ilmselt eluski ühelgi teisel samasugusel konkursil osalenud....

See aasta saab olema põnevust täis, aga samas ka hästi stressirikas ja väsitav. Koolipinki asun taaskordselt septembri keskel. Sellega seoses pean teatama, et ilmselt ei ole mul enne sügist 2015 puhkust, mis tähendab, et Eestisse ma ei jõua. St sel suvel (2014) ikka tulen, muidugi :) Samuti teatan, et ilmselt ei osale ka ühelgi sünnipäeva, jõulu ega muu säärase kingi tegemisel, sest tudengid teadupoolest söövad ju kiirnuudleid...:) Loodan, et andestate.

Milline see programm välja näeb ja mis see üldse on? Selle programmi prantsuse keelne nimetus on Affaires Internationales et Negociation Inreculturelle (eesti keeles võiks see kõlada ehk järgmiseld: "Rahvusvahelised suhted ja kultuuridevaheline läbirääkimine"). Programm on 50% prantsuse keeles ja 50% inglise keels - nii tore! Kestab aasta aega ja on võrdne meie magistrikraadiga. Õpe kestab tegelikult 2015-aasta märtsi kuuni ja ülejäänud aastast olen praktikal. Tegelikult toimub praktika ka osaliselt juba õppe ajal. Ehk siis enne "päris" praktika algust, käin 3 päeva nädalas koolis ja 2 päeva nädalas töötan mõnes firmas. Koolipäevad on pikad 8-20ni ja praktikapäevad olenevad tööandjast. Kohustuslik on ka võõrkeel. Mõtlesin, et võtan siis unustustehõlma jäänud hispaania või vene keele käsile. Kumma täpselt - seda veel ei tea.

Ja viimane uudis: kolin välja ka oma armsast majast ning lähen Pariisi eeslinna elama. Elu on seal rahulikum ja vaiksem :) Seega, kui keegi külla tahab tulla, siis nüüd peab ööbimise kohapealt veidike rohkem nuputama...

Kärdu Pariisis ja natuke pärast

Kuigi Kärt pole enam juba nädal aega Pariisis olnud, siiski otsustasin anda väikse ülevaate, mis selle aja jooksul toimus. Tegelikult läks aeg nii kiiresti, et ma ei saandki aru, kui ta juba läinud oli. Kokku tuli peaaegu kolmeks nädalaks.

Manoir de Paris

Tema siinoleku alguses käisime koos tema ja minu sõpradega sellises kohas nagu Manoir de Paris, mis on siis õudustemaja. Järjekord on sinna alati pikk ja pilet ka paraja hinnaga. Olin ammu juba sinna tahtnud minna ja nii saigi see tehtud. Maja on väga hästi üles ehitatud. Terve nö ekskursioon kestab umbes tund aega või isegi peale ja näeb välja nii, et pisikeste gruppidena liiguvad inimesed edasi ühest ruumist teise. Igas ruumis on oma lugu, aga kõik lood on omavahel loogiliselt seotud. Igas ruumis on siis näitlejad, kes mängivad elavaid surnuid või/ja hulle jne. Peab tunnistama, et näitlejatöö ja grimm on õõva tekitavalt ehedad!!!! Kuna meie grupp oli suht suur (10 inimest), siis meil nii hirmus ei olnudki. Ja no mul ei olnd ilmselt ka sellepärast hirmus, et sain kellegi käevangus ringi liikuda ja vajaduse korral üle õla piiluda. Ma ei leidnud, et see nii õudne oleks olnd, aga ilmselt olen õudusfilmide tõttu karastunud juba, aga vahepeal oli ehmatavaid kohti küll. Tuleb tunnistada, et mul oli pigem naljakas. Nõrganärvilisematel aga ilmselt mitte. Kes aga Pariisi juba mitmendat korda külastavad ja Eiffelist ja Louvre'ist küllalt on saand, siis soovitan sinna minna küll. Väike pilt järjekorrast, kus ootasime 1,5 tundi, nagu Pariisis ikka kohane....

Söömine

Võib ka öelda, et kui Kärt siin oli, siis sai päris korralikult söödud. Ikka valmistasime koos süüa ja ka päris paar maja õhtusööki sai peetud. Kõik see pidev söömine pani mind soovima, et Kärt juba ära läheks (mitte päris...) ja usun, et tal oli sama tunne. Kärdi ema veel kartis, et tütar ehk jääb veel nälga siin....kus sa sellega :P Tegelikult oli tore, sest tänu Kärdule avastasin paar lihtsat ja tervislikku retsepti ja tema sai nautida prantsuse saiatooteid. Samuti sain tänu temale süüa ehedat täisterakaerahelbeputru! Ühe õhtusöögi tarbeks valmistasime ka Santa Maria kanamaitseainega (mida siin ei leidu, aga mul kapis leidus) kana ja riisi ning magustoiduks pakkusime rpantslastele kaeraküpsiseid ja kamavahtu koos jõhvikatega. Kõik meeldis neile väga!

Üks hommikusöökidest

Vastlakuklid

Kama-õuna kook

Väsind M-L ja kamavaht ning kaeraküpsised

Kringlitegu

Samuti söögiga seotud, aga mitte päris.Nimelt soovis üks tore Prantsuse- Eesti assotsiatsiooni liige Suzanne õppida tegema kringlit, mida ma olin erinevate puhkude tarbeks juba valmistanud. Mõeldud-tehtud. Ta kutsus meid enda juurde. Mul jäi üle ainult juhtnööre jagada ja kohal oli kringli valmistajaid lausa 3. Kringel mahtus ilusti ahju ja välja tulles nägi hea välja ka. Maitsma me seda ei jäänud. Hiljem aga kuulsin, et need, kes seda sõid, neile meeldis väga. 

Kringel

Saaste

Viimasel nädalal, mil Kärt siin oli, mattus Pariis saastepilve sisse. See oli seotud sellega, et oli kuumalaine (väljas päevasel ajal min 19 kraadi), polnud pilvi, vihma ega tuult! Asi oli lausa nii tõsine, et terves Pariisi regioonis oli 4 ööpäeva jooksul ühistransport igale poole tasuta, samuti Autolib (elektriautod, mida tänavalt laenutada saab) ja ka Velib (rattad, mida tänavalt laenutada saab). Ma ei tea, kas see asja paranemisele palju kaasa aitas, aga paar päeva hiljem, kui Kärt oli lahkund, tulid tuulised ja pilvised päevad ja isegi vihma. Nüüd on jälle kõik korras. Tuleb aga tunnistada, et ma pole elusees midagi sellist näind! Hommikul teed akna lahti, tunned sooja õhku ja päike justkui oleks väljas, aga pole ka. Pilvi pole, seega nende taga päike olla ei saa, aga lihtsalt taevas oli kattunud sellise udulooriga, et ta polnudki sinine, vaid hallikas/kollakas/sinine. Kaugemal olevad hooned tundusid ka justkui hommikuse karge udu sees...mis aga päeva peale ära ei läinudki. Õudne!

Üks pühapäev
Oli ka üks pühapäev, mis oli natuke olulisem, kui teised. Selle puhul käisime brunch'il Triumfikaare vahetus läheduses, kohvikus nimega Sir Winston. Seda soovitan soojalt kõigile, kes kunagi tahavad Pariisis brunchi süüa. Miks? Sest see oli 29 euri nägu ja selle raha eest võis ennast ogaraks süüa. Alustuseks oli nö vabas koguses kuum jook+värskelt pressitud mahl+erinevad saiakesed. Seejärel tuli pearoog ja seejärel veel magustoit ka! Veetsime seal oma 3 tundi. Pärast viisin prantslase esimest korda Triumfikaare tippu. Ilm ei olnud kõige ilusam, aga tore oli ikka :)

Õnnelik

Vaade peatselt vihmasele Pariisile

Kultuur

Cirque du Soleil

Jaanuari alguses käisin vaatamas teistkordselt Cirque du Soleil etendust. Sel korral oli etenduseks Kooza. Tuleb tunnistada, et mulle meeldis see rohkem, kui see, mis ma paar aastat tagasi Tallinnas nägin. Põhjuseid selleks on mitmeid. Nimelt toimus see päris tsirkuse telgis, mis oli muidugi üüratult suur, aga siiski. Vaatamata sellele, et telk oli suur, oli see siiski piisavalt väike, et kõik kohad olid lavale päris lähedal. Meie kohad olid umbes täpselt keskel, seega oli vaade väga hea! See etendus oli küllaltki teistsugune sellest, mis oli Tallinnas. See koosnes peamiselt võimlejatest, trapoliini artistidest, köielkõndijatest ja meelelahutajatest. Suurt massi korraga laval ei olnudki. Põhiliselt olid kas soolo või duo-etteasted. Kokkuvõttes tore elamus, aga ootan endiselt seda "VAU" efekti (nagu nt http://www.youtube.com/watch?v=Z_vP6elLPfQ). Ehk peab selleks kuskile USAsse minema?!?! 

Cirque du Soleil telk

Tsirkuse telk oli Pariisis püsti pandud Boulogne linna osas asuva saare, Ile Seguin, peale. See oli varasemalt Renault autotehase saar ja nüüd siis tehakse seda ümber (ehitus-ja korrastustööd algavadki sellel aastal), et oleks looduslähedane ja inimestele ligipääsetav. Mina polnud seal nt kunagi käinud. Ega seal hetkel peale paari hoone ja pargi midagi pole ka.

Shiatsu

See pole küll otseselt kultuuriüritus, aga siiski uue kultuuri avastamine. Nagu juba kurtnud olen, siis pole leidnud veel sellist massööri, kes mulle täielikult sobiks. Rääkisin sellest ka vana-aasa õhtul ja seltskonnas viibis juhuslikult inimene, kes tegeleb shiatsuga hobi korras. Käisimegi nüüd siis tema juures seansil. Tuleb välja, et olin "päris korras". Pingepunkte polnud eriti palju...kui siis ainult õlgade juures/trapetsi piirkonnas ja kuklas. Shiatsu on selline sõrmedega surve avaldamine erinevatele kehaosadele. Vikipedia kohaselt on see kasulik nt stressi ja väsumuse vähendamiseks; vere ja lümfi ringluse suurendamiseks; vererõhu alandamiseks ja lihaste jäikuse leevendamiseks; vitaalsuse kasvu suurendamiseks ja liigeste liikuvuse parandamiseks ning üldise energia parandamiseks. Fakt on selles, et pärast seanssi tundsin end igal juhul täiesti surmväsinuna ja läksin magama kell 9 õhtul ja ärkasin kell 10 hommikul. Järgmisel päeval oli kergem tunne küll...eriti mis puudutab õlgade piirkonda.


Eesti ajakirjanduses
Viimasel ajal olen Eesti kohta lausa kahest kohast lugenud. Üks oli kõigest nupuke. Tekst on küll väga udune, aga põhimõtteliselt oli positiivne uudis, à la, et Eestis on liiklusõnnetuse surmade arv vähenenud.

Ja teine oli pea 10-leheküljeline artikkel Eesti kui e-riigi kohta. Või siis nagu pealkiri ütleb: "Eesti, väike nohikute riik"


Korterikaaslase kontsert

Vahetasin küll elukaaslasi, aga ka selles koosluses on üks,. kes tegeleb aktiivselt muusikaga. Kodus olen teda küll peamiselt kitarri mängimas kuulnud, aga kontserdil mängis ta suupilli. Neil pidi toimuma see kontsert ühes restoranis, mis pidi neile võimaldama ka mikrofone ja kõlareid jne, aga 3 tundi enne, kui nad sinna kohale jõudsid, tuli välja, et resto on kinni. Miks siis nii? Sest omanikul oli paar päeva enne seda õnnetus juhtunud ja oli koomasse langenud. Vot sellised lood. Helistatigi kiirelt mingile tuttavale ja koliti hoopis teise baari üle. Seal eraldati neile väike nurk, aga ei midagi muud.

Vaatamata sellele oli hästi mõnus õhkkond. Soojad ladinarütmid ja rõõmsad inimesed. Mingi hetk tuli publikumist üks mees, kes tahtis ka osaleda nende lugudes ja nad olidki nõus. Tegidki paar lugu koos ja üks neist sai ka poolikult videosse võetud. Siit tervitused kõikidele endistele ja praegustele "Maasikalistele".
Siin on Youtube'i link. http://www.youtube.com/watch?v=49Bt2ZHNVi8&feature=youtu.be

Hiina uusaasta

Mitmel nädalavahetusel toimus Pariisis ja selle ümbruses ka Hiina uusaasta tähistamine. Mina osalesin sellel, mis oli mu kodule kõige lähemal ehk siis 13. linnajaos, mis on ka tuntud kui hiinlaste linnajaona. Toimus see 9. veebruaril. Ilm oli päiksepaisteline, aga külm ja tuuline. Rahvast oli kohal muljetavaldavalt palju. Õnneks olime Kristinaga parajalt pikalt, et enamikest neist üle näha:P Paar pilti ka.

Muu uus ja põnev

Sain endale ka päris oma mootorratta kiivri. Selleks, et ikka turvalisem oleks reisijana mootorrattal sõita. Omaette kogemus oli mootorratta kaubamajas käimine. Seal on varustust kleepsudest kuni masinateni välja ja igale maitsele. Kiivrit valida oli ka keeruline, sest neid on nii erinevaid. Ma nüüd vabandan, et eesti keeles täpseid termineid ei oska anda, aga kiiver on selline, mis eest lahti ei käi..pidi turvalisem ka olema. Panen pildi ka.

Üks pool...

ja teine pool

Sequence 8 par les 7 doigts de la main

Tsirkuse-tantsu-teatri segu. Mul on selle kohta öelda vaid VVAAAAUUUUU! Võrreldes Cirque du Soleil etendusega, oli see kordi ja kordi parem! Ma istusin terve etenduse aja suu ammuli ja naeratus näol! Lõpus kutsuti neid aplodeerides lavale 5 korda tagasi!!!! Laval oli neid inimesi 8, kaks neist olid neiud ja ülejäänud noormehed. Samuti olid erinevad rahvused esindatud ja nii palju kui nad rääkisid, siis pool oli inglise keeles. Põhimõte oli selles, et igaüks neist esitas ühe etteaste, mis oli selle ühe konkreetse inimese võimete näitamiseks. Et teised võisid ka seal osaleda, aga see üks inimene oli keskmes. Ja siis vahepeal tegid koos ka asju. Nende tase erinevate alade puhul oli hämmastav! Samuti koreograafia ja kogu etenduse ülesehitus olid vapustavad! Üleminekud olid sujuvad ja loogilised ja kõik oli läbimõeldud! Paar videod, mis netist leidsin.

http://www.youtube.com/watch?v=CumFUHSUSGQ
See on siis väike ülevaade erinevatest asjadest (aga mitte kõigist), mis nad tegid laval.

http://www.youtube.com/watch?v=-4hY8aLVATY
See on ühe noormehe etteaste peaaegu sellisel kujul nagu ma seda nägin.

Nüüd aga sellel postitusel lõpp, sest muidu läheb liiga pikale....