VAHEAEG aga mitte minul

Prantsuse lastel on vaheaeg!!!! Ka Prantsusmaal toimuvad tänu uuele presidendile või siis tema tõttu haridussüsteemis muudatused. Pikendati sügisvaheaega kahele nädalale ja varsti tahetakse ära kaotada nende kolmapäevane vaba päev. Olen sellest küll varem kirjutanud, aga siin on lastel koolipäevad esmaspäev, teisipäev, neljapäev ja reede ning need päevad on päris pikad - kella 17 või 18ni. See-eest on kolmapäev neil nädala keskel vaba. Nüüd aga tahetakse päevad lühemaks teha ja kolmapäev koolipäevaks teha - prantslased pole sellega kohe üldse rahul. Igal juhul ei toimu ka minu keelekeskuses vaheajal tavapäraseid tunde, vaid meil on selline asi nagu stages vacances, mis siis tähendab intensiivset keelelaagrit. Sel nädalal on 3 päeva järjest. Iga päev 2 gruppi: väiksemad ja suuremad ja mõlemale grupile 3 tundi. Järgmisel nädalal kestab see laager lausa 5 päeva. Hea asi selle asja juures on see, et nädalavahetus on vaba! :)

Ma ei saa mainimata jätta kindlasti ka seda, et tervis on hakanud paranema. Nüüd jääb üle vaid, et kosun kiiresti ja uut külmetust või pisikut ei saaks. Tervis pole aga paranenud tänu prantsuse arstide imelisele tööle...seega, siinkohal tahakski tänada oma perearsti Eestis! Suur-suur aitäh! Miks nii? Ühel päeval tundsin ennast ikka väga halvasti - vaatamata sellele, et alustasin uue antibiootikumide kuuriga ja too oli juba selle kuuri kolmas päev. Ma tundsin end nii halvasti, et otsustasin kirja panna kõik oma sümptomid ja kõik ravimid, mida olin tarbinud alates sellest päevast, kui esimest korda haigestusin. Saatsin emale ja tema võttis ühendust mu perearstiga. Perearst oli meeleldi nõus selle kirja üle vaatama ja minuga meili teel ühendust võtma!!! Taaskord näitab see minu arvates Eesti kaasaegsust ja inimlikkust! Meili teel küll kedagi ravida ei saa, aga vähemalt sain arvamuse, mida usaldan. Nimelt tuli välja, et minu kaks antibiootikumide kuuri toimisid praktiliselt samadele mikroobidele, ehk siis ei olnd sellest midagi kasu. Teiseks tuli välja, et täiskasvanu päevane annus pidi olema täpselt kaks korda suurem, kui mulle oli välja kirjutatud. Tore tali küll! Igal juhul hakkasin topelt kogust võtma ja kas sa näe imet, tervis läkski tasapisi paremaks! Ma ei hakka rohkem detailidesse laskuma, aga selliseid "pisivigu" avastas mu perearst veelgi. 

Ah jaa, praegu on mingi Halloween'i hullustus. Mulle ei ütle see püha midagi ja mul on sellest suht ükskõik, aga kuna olen inglise keele õpetaja ja meie tunnikavade koostajad on kõik vastava kultuuri taustaga, siis pole viimasel ajal muud kui üks Halloween ees ja Halloween taga. Prantslased on ka üle võtnud selle traditsiooni. Seega alates eilsest kuni järgmise nädala lõouni toimuvad igasugused erinevad Halloween'i üritused ja peod. Käisin ka ühel. Kostüümi ei viitsinud muretseda, aga meigi tegin endale küll. Paar pilti selle peo algusest siis. 

Trick or treat!

Mõeldes Kässule

Ühe toreda vene tüdrukuga:P

Tegelikult neid pilte arvutisse laadides, leidsin oma fotokast veel ühe foto. Nimelt kui see inglise tüdruk Victoria veel Alain'i juures elas, siis ta palus mind, et ma lubaks ennast joonistada. Ma poseerida ei viitsin ja ütlesin, et mul on kiire, tegelen tundide ette valmistamisega...sellepeale ta ütles, et ongi parem. Istus mulle kõrvale ja hakkas joonistama. Siin see pilt on. Minu arvates päris hästi välja tulnud:)

PS: Leidsin lõpuks ometi kodujuustu!!!!! See maitseb ülihästi! Ainus asi on see, et see on väiksemas totsikus, kui Eestis ja ilmselt maksab kaks korda rohkem (siin kohal, kes teab, palju üks totsik kodujuustu Eestis maksab, võiks mulle seda öelda). Siin maksab see nimelt pea 2 euri!!!! Hetkel ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ostsin seda, aga vaevalt see mu menüü igapäevane osa hakkab olema...nagu see Eestis oli.

Bits and pieces....

Sellel nädalal on toimunud paar asja, mis on mu tähelepanu suuremal või vähemal määral pälvinud. Teisipäeval toimus Skype'i vestlus minu magistri viimase aine (Magistritöö seminar) raames. Nimelt tuleb selles aines teha arvestuse saamiseks ka ettekanne. Kuna olen Pariisis, siis palusin õppejõult võimalust teha ettekanne Skype'i teel - selle võimaluse ka sain! Alguses olin päris närvis, sest polnud kunagi varem seda kogenud. Pealegi on hetkel jälle domineerimas prantsuse keel, kuigi mitte nii hullult, kui siin Erasmusega käisin. Samuti kartsin järjekordset "peenestamist" (ehk mõni veel mäletab mu eelmist selle teemalist ettekannet...). Aga tegelikult tuli kõik suurepärast välja. Suureski tänu sellele, et mina nägin veebikaamera vahendusel Ulvikat, Helenit ja Kätlinit, kes pidevalt kaameras olid ja naeratasid ning ka sellepärast, et nemad olid just põhilised, kes küsimusi esitasid. Aitäh, Mario, et sa sellest seminarist puudusid:D:D:D!!! Kui alguses kartsin ka küsimustele vastamist, siis sain aru, et see oli täitsa mittevajalik. Nimelt olen ma tõepoolest nii palju lugenud oma magistritöö tarbeks, et mul on päris hea arusaam sellest, mida on tehtud, millest kirjutatud, kuidas asjad on jne. Õppejõult oleksin oodanud rohkem kriitikat ja tagasisidet, aga kokkuvõtteks võib öelda, et esitlus läks väga hästi:) 15 minuti asemel kestis kõik kokku muidugi 45 minutit.

Järgmisena räägin natuke metroost ja turistidest. Kõik, kes te turistidena kuskil käite või ka mulle külla tulete, pange see kõrvataha! Nimelt istusin metroos ja minust poolteist meetrit eemal oli kamp turiste - ilmselt kreeka vms. Oli naisi ja mehi. Ühel hetkel hakkas üks mees seal mingi naisega marudalt võimlema. Ma ei saandki alguses kohe aru, milles asi on. Siis aga märkasin, et see naine oli hoopis mustlane (ps: siinsed mustlased ei kanna nahkseelikuid ega võltskiviega kõrvarõngaid nagu Tartus, aga vaatamata sellele on neid võimalik eristada). Naine muudkui kordas, et tal ei ole midagi ja sabistas seal kätega. Äkitselt ma nägin kuidas ta seljataga käest-kätte midagi andis - SEE OLI SUUR HUNNIK RAHA! Pikemalt mõtlemata sirutasin käe välja ja krabasin tema käest kinni. Kuna mul oli süles palju asju ja ruumi eriti polnd, siis õnnestus tal lahti rabeleda, aga siiski jäi mulle mulje, et see mees sai oma raha kätte. SEST lõpus tõsis mustlane käed üles ja näitas üle metroo, et tal pole midagi ja ta pole midagi teinud. Sellel turistil oli raha olnud selles üle rinna käivas turvalises turistikotis...Mina isiklikult soovitan teil käituda nii kohaliku inimese moodi kui võimalik ja vältida igasuguseid kõhukotte...ning samuti ka mitte hunnikut sularaha kaasas kanda. See juhtum pani mind aga mõtlema asjaolule, et tihtipeale olen mõtisklenud, et mida ühes või teises olukorras teeksin. Nüüd siis sain teada...

Sama päeva õhtul saime mina ja Kärt kokku ka Annaga. Anna on terve selle nädala Pariisis olnud ja tal graafik nii tihe, mis on ka normaalne, et meil oligi ainus võimalus neljapäeva õhtul kohtuda. Mina ja Kärt läksime Annale ja tema emale külla nende üüritavasse korterisse. Pariisis on ju see tavaline, et üüritakse nädalaks kortereid välja. Need korterid ongi tihtipeale turismipiirkondades ja maksavad palju. St maksavad vähem kui hotell ja samas on sul ka "oma kodu", kus saad enda äraolemise järgi olla ja ka süüa teha. Nende korter asuski Eiffeli tornist kiviviske kaugusel! Sõime macarone ehk makroone (aitäh Kärdile eesti keelse sõna eest), ja kitsejuustu ning jõime šampanjat. Kärt ja Anna tegid pilti ka...eks kunagi saan ehk nendelt kätte selle. Nii tore oli Annat näha, sest pidin tõdema, et ma ei mäleta viimast korda, kui teda nägin...Mulle endale meelnub kord, kui Liisa Kärdi juures oli ja mina oma blondi sõbrannaga sinna kohale tulin. Aga kui keegi oskab paremini öelda, siis palun värskendage mu mälu!

Ja mu tervis! Tervis on ikka ilusalt öeldes kehv. Käisin reedel JÄLLE arsti juures. Sel korral kirjutas mulle tugevmad antibiootikumid, mida pean nädala võtma. Kui need ei aita, siis lähen kopsuröntgenisse ja vereproovi. Aga ma nii loodan, et aitavad. Ta millegi pärast arvab, et mul võib olla ikkagi mingi allergia või astma või allergiline astma vms, aga mina arvan, et see on ikkagi selle augusti kuus välja ravimata haiguse tüsistus...eks paistab. Seni ma üritan lasta haigusel end mitte eriti segada. Ainus asi, mis on kurb - trennis pole saand käia ja ilmselt lähiajal ei lähe ka. Aga nagu tavaliselt istusin enne arsti kabinetti saamist ukse taga pea tund aega. Lugesin mu lemmikuks saanud "Rahvusvahelist ajalehte", kust leidsin taas palju põnevaid artikleid. Tegin mõnest pildist ja graafikust telefoniga pilti ka. Lisan need siia alla ka...intrigeerimiseks või nii.

Euroopa tulevik

Euroopa tulevik: lähivaade

Inimeste ränne Euroopas ja välja

Baltimaad: Eestis ainsana positiivne -asi seegi

Russofiilid asuvad idas - artikli originaal pärit Postimehest

 

PS: täna ehk siis laupäeval küsisin ühelt naiselt, et kas ta on ühe pisikese poisi ema...aga kuna ta ei vastanud, siis pakkusin, et ehk vanaema. Selle peale vastas ta: "Kas ma näen nii vana välja?" Piiinlik! Aga no nägi küll jah....:S

Kiire nädal

Eelmine nädal oli super kiire. Esmaspäeva õhtul "kolisin" nädalaks Kärdu juurde, sest Kasia tuli Pariisi, võttis enda toa tagasi, aga Victoria polnud veel lahkunud. Sadasingi esmaspäeva õhtul Kärdu juurde sisse ja okupeerisin tema elamise. Aitäh selle võimaluse eest, Kärt! Minu arvates möödus meie kooselu hästi. Kärt lubas mul isegi tema voodis magada, sest see on umbes 3x3 meetrit suur!!! Hiiglaslik voodi! Nii oli parem ka, siis ei seganud me üksteist hommikuti või õhtuti, kuna meil olid nii erinevad graafikud. Minu nädal möödus töötähe all ja Kärdi kohta saate ise tema blogist lugeda. Lahkusin Kärdu juurest reede õhtul, et öelda head aega Victoriale, kes pidi lahkuma laupäeva hommikul. 

Igal juhul läheb tööl siiani hästi. Reedeti on mul tund ühes erakoolis, kus on 3-4 aastased lapsed ja neid on 15! See on ilmselgelt liiga palju! Lisaks oleme mingis ruumis, kus on palju mänguasju ja muid ahvatlusi, seega on lapsi päris raske ohjes hoida. See selleks. Sel nädalal oli meil tööjuures local manager'idele ka wine tasting õhtu, kus pidime vabas vormis arutama, et kuidas läind ja mis võiks paremini minna jne. AGA see kujunes välja tõeliseks töö koosolekuks, kus ülemused rääkisid ja meie kuulasime. Igal juhul pärast said nad oma veast aru ja lubasid, et nii enam ei juhtu. Aga tõsiasi on see, et olime seal 19.00-23.00ni. Seal ma tõstatasin ka küsimuse, et kunas meil talvevaheaeg on - 1 nädal! Siis nad veel ei teadnud, aga mulle öeldi, et ilmselt saab see jaanuari alguses olema. Pärast rääkisin sellest teistele ka ja kellelegi see mõte ei meeldinud, et jõulude ja aastavahetuse ajal töötama peab. Tekitasin väikese ülestõusu ja nüüd otsustati, et vaheaeg on siis 22. detsember-30. detsember. Kui hästi läheb, saan ek kojugi jõuluks! Ja saangi! Eestis olen 21. detsember-28. detsember:) jeeeeei!

Pühapäeval pidin tegelikult alustama oma magistriseminari ettekandega. Seda meenutas ka kiri õppejõult eelmisel päeval. Nimelt on mul teisipäeval vaja teha Skype'i vahendusel presentatsioon oma lõputöö kohta. Selle asemel ma aga hakkasin tuba koristama, sest ma ei suutnud enam kottide otsas elada. Ma elan nüüd taas Alaini juures ja jääme siis Kasiaga ilmselt pikaks ajaks, sest korteri otsingud on siin ikka keerulised. Aga nüüd elan teises toas. OI KUIDAS MA KORISTASIN! Siin on palju asju...pidin kõik paigutama nii, et oleks rohkem ruumi, silmale parem vaadata ja tekiks oma toa tunne. Usun, et olen sellega hakkama saanud! Ootan teid külla (vihje Kässule, Katriinile ja Kristale)! Mul on oma lahtikäiv diivan ja siis veel üks pisem, nii et ruumi magamiseks on! Lisaks kõigele lahkb pühapäeval pariisist ka Kristina, keda ma absoluutselt tahan enne minekut veel kohata. Seega magistriseminari ettekanne - noh see peab natuke ootama. Ettekande endaga on aega teisipäevani, aga ma pean pühapäevase päeva jooksul saatma õppejõule sellest kokkuvõtte ja mingid materjalid, mida mu kursakaaslased lugeda saaksid. 

Järgmine nädal saab põnev olema! Ma loodan, et saan taas trennis hakata käima! Pole juba kuu aega seda teha saand! Lisaks tuleb Pariisi Anna!! :)

Lõhnatu, maitsetu...

Ei tunne ei lõhnasid ega tunne maitseid. Jah, haigus on võtnud uue pöörde. Ilmselgelt arsti juures käimine ega järgmise siirupi joomine tulemust ei ole andnud. Lisaks kõigele sain laste käest ka kõhuviiruse ja vaevlesin 2 päeva ka selle käes. See oli viimane piisk, otsustasin teise arsti arvamust küsida. Sel korral läksin Alain'i arsti juurde. Ütleme nii, et ooteruumis kordus praktiliselt sama. Nii nagu ka esimesel korral, pidin ka sel korral ootama, enne kui sisse sain. Eelmisega võrreldes aga vähem ehk siis ainult 1 tunni. Selles ooteruumis avastasin enda jaoks ajalehe nimega Courriel Internationale, mis oli nii huvitav, et kaalusin selle kaasa võtmist :D Lõpuks, kui arstiga kohtusin, siis ei suutnud teda esialgu kuidagi tõsiselt võtta. Selline umbes 60-aastane naisterahvas, kes ei meenutanud "arsti" põrmugi. Ajas juttu ja tundis igasuguste asjade vastu huvi. Tegi läbivaatuse - vaatas isegi kurku, ninna ja kõrvadesse. (Ausalt öeldes meenutas natuke minu vanatädi Ailit:) Ärge mind valesti mõistke, ta on suurepärane inimene, aga ka teda ma ei kujutaks eluski arstina ette. Kes teab, see teab.) Olnud kuulnud, mida eelmine arst mulle kirjutanud oli, muigas ja pakkus välja, et sel korral tuleks siiski rohud välja kirjutada. Lahkusin arsti juurest, 40 euro eest ravimite retsepte kaasas - kui see mind terveks ei tee, siis mis veel! PS: jah, ma võtan vitamiine, söön puuvilju, mett ja jogurtit ja elan üldse tervislikku elu...See on ju esimene asi, mida teha, kui haigeks jääd...millegi pärast siinsed arstid ei eelda, et inimesed seda teavad.

Hädisena ja haigena on alati tore olla sõpradest ümbritsetud. Sellepärast tahan siinkohal tänada Victoriat, kes meiega koos elab ja mulle ühel õhtul pundi roose tõi. Ja need roosid on kummalised ka. Nad on mu laual püsinud juba 5 päeva. Ma pole neil vett vahetand ega otsi lõiganud, aga näevad ikka endised välja. Täitsa hull! Samuti tahan tänada Kristinat, kes tõi mulle SUURE LÄBIPAISTVA VIHMAVARJU!!! :D Mõni teist kujutab ette kindlasti minu õnne. Oma vihmavarju ju jätsin Eestisse, sest ta ei mahtunud mitte ühessegi pagasisse. Mu õnn oli ilmselt piisavalt suur seda ka vajalikul määral välja näitamaks, sest Kristina oli üllatunud, kui õnnelik ma oli...eestlase kohta siis:D:D:D

Muidu olen ikka vapralt tööl käinud, v.a. siis teisipäeval kui tõesti koduuksest väljuda ei soovinud. Laupäeviti käivad ülemused ja teadvamad inimesed meid keskustest "monitoorimas". Tegelikult jäävad paariks kuni kümneks minutiks ja siis lahkuvad. Eelmise nädala kohta sain tagasisidet, et ma saan kõige pisemate lastega lausa suurepäraselt hakkama. Ja sel nädalal sain jälle positiivset tagasisidet. Nii naljakas kui see ka pole, siis tuleb välja, et ma meeldin lastele. Mul pole praktiliselt nutvaid lapsi olnudki - need, kes on, jäävad ka kiiresti rahulikuks. Distsipliiniga on ka siiani ok. Täna oli nt juhtub, kui mu kõrval toas nuttis üks tüdruk südantlõhestavalt. Teine õpetaja palus minu abi (ma ju local manager ehk siis pidin nii kui nii aitama) ja ma hea meelega aitasin teda. Läksin sinna ja võtsin lapse sülle ja ta jäi kohe vait. Olin veidike seal ja siis pidin lapse õpetajale andma...ja see laps ei olnud minust isegi nõus lahti laskma. Võtsin ta siis enda tundi ja ta veetis selle tunni minu ruumis. Vot siis lugu. Ma ütleks, et 5-6 aastaste seas võib olla palju rohkem krutskivendi...

Aga loomulikult on mu nimi nii keeruline, et see ei jää kellelegi meelde...eriti, mis puudutab kirjapilti. Saan töökaaslastelt siis järgmiseid meile: Mari-Liis, Marii-Liis, Marii-Lis Marie-Liis, Mari-Lys, Mari-Liss...ootan põnevusega, mis edasi. :)