Kuni eelmise neljapäevani ehk siis 5. septembrini oli Pariisis täielik suvi, st kuni 30 kraadi sooja. Eelmisel reedel saabus sügis ehk siis temperatuur langes 12-15 kraadini ja hakkas sadama vihma ning ilm läks halliks. Selle tulemusena tundsin end laupäeval ennast juba haiglasena. Pühapäeval tundsin ennast veel kehvemini ja teisipäeval oli juba 38-kraadine palavik. Õnneks sain tol päeval poole päeva pealt töölt koju. Helistasin kohe perearstile ka ja sain aja kolmapäeva hommikuks. Tuli välja aga, et minu kaua otsitud perearst polegi tööl sellel päeval, aga oli asendaja. Lootsin parimat. Jõudsin kohale, vaatas mind kiiruga läbi, kuulas, mis mul mureks on ja mu tungival soovil oli mulle nõus lausa kaheks päevaks sinist lehte andma. Minul silmad suured, ei suutnud uskuda, et kahest päevast piisab...tema aga ei suutnud uskuda, et mul rohkem vaja läheks. Täna on neljapäev ehk siis teine päev kodus. Nohu on parem, kurk ja köha hullemad ja häält on täpselt null! Õnneks ei pidanud ma aga homme üle 1 tunni andma, sest ülejäänud päev oli muude töökohustustega täidetud. Aga õnn on siin üürike (mis puudutab mu tööd). Sain ülemuselt meili, et pean homme ühte kooli tunde minema andma ja siis hiljem veel mujale ka. Helistasin talle ja ta kuulis milline mu hääl on, aga selle peale ütles aind üht: "Sul oli eile ja täna sinine leht, homsest lubati sind ju tööle". Nüüd olengi siin püha viha täis ebakompetentse arsti peale, enda peale, et rohkem ei suutnud nõuda ja ülemuse peale, kes nii mõistmatu on. Mis teha.
Peale selle on uudist nii palju, et sellest aastast saan tööl tunde juurde. Esiteks juba sellepärast, et ei ole ju enam õpilane. Teiseks ka sellepärast, et tahaks ise ka suuremat palganumbrit näha. Sellega seoses oli ka väike positiivne üllatus, mil meil lubati alates oktoobrist palka 10% tõsta. Selles ettevõttes käib aga hea ja halb ALATI käsikäes. Niisiis. Hea on, et sain selleks aastaks endale ühe päris suure "kliendi" ehk siis hakkan 2 või 3 (see on veel otsustamisel) korda nädalas käima ühes koolis, kus päev otsa annan inglise keele tunde. Ehk siis nagu päris inglise keele tunde ja siis pärast ka nö pikapäevarühma tunde, mida siiani juba ka teinud olen. Käisin teisipäeval seal koolis kohal ka. Kool on väga tore, kollegid on väga toredad. Mul on oma klass, mille võin oma äranägemise järgi sättida. Koolis saan kohapeal lõunat süüa, mis tuleb soodsam, kui poest osta või kohvikus käia. Milles siis probleem on? Probleem on aga selles, et kool asub Pariisist väljas, 3-4 tsooni piiril (Reuil Malmaison'is), mis tähendab, et mul läheb kohalejõudmiseks aega täpselt 1,5 tundi! Ehk siis 3 tundi sõitu päevas! Lisaks on mul päeval tundidide vahel 2,5 tundi pausi ja siis enne pikapäevarühma veel 1,5 tundi. See kõik on mahavisatud aeg. Nojah, elame näeme. Tunniplaan ei ole veel täielikult paigas ja kes teab, ehk polegi see nii hull.
Kes veel ei tea, siis leidsin lõpuks endale ka kodu. Kolin septembri lõpus. Kolin umbes 10 min jalutustee kaugusele kohast, kus praegu elan. Hakkan elama ühes majas koos 3 inimesega (2 prantslast ja 1 prantslanna). Maja on mõnus. Uksest sisse minnes on söögituba, elutuba ja köök. Seejärel trepist üles minnes on 2 poiste tuba, 1 wc/vannituba (suuuuuur!) ja sisehoov, mis on nelja seinaga piiratud, aga kus on mõnus aega veeta. Seejärel trepist edasi üles minnes oni viimane korrus, kus asub 2 tüdrukute tuba, millest üks saab minu omaks. Lisaks on veel üks suur wc/vannituba ja samuti asub sellel korrusel külalistetuba! Just nimelt! See tuba ei ole küll eriti suur, sest koosnebki põhimõtteliselt mezzanine'ist ehk siis nari sarnasest asjast, aga korraga mahutab lahedalt 4 inimest! Nii et saan ilusti ka edaspidi külalisi vastu võtta! :) Lisaks tunduvad seal elavad inimesed hästi toredad. Loodan, et mulle hakkab seal meeldiba:) Igal juhul saan täpsemalt kirjutada sellest juba siis, kui ma seal olen. Üks asi on kindel; mul saab olema suur seinakapp, kuhu mahuvad kõik mu riided ilusti puude peale ja niisama ära! Aasta aega olen sellest unistanud!
Viimane uudis puudutab viimast nädalat. Nimelt käis mul külas Tuulikki. Tuli täitsa üksi ja teadis ette, et mul tema jaoks palju aega pole. Tegelikult lootsin, et saan temaga mõnel pool ikka kaasas käia ja teda ka mõnda heasse baari või restosse vedada, aga kuna jäin haigeks, siis ei olnud midagi võimeline tegema. Võtsin ta laupäeval kaasa Delphine'i sünnipäevale ja pühapäeval käisime Montparnasse'i tornis ning kohvikus lõunatamas. Delphine'i sünnipäeval nägi ta ära siis nö tüüpilise prantsuse sünnipäeva peo ja kuna pidu jätkus hiljem Opera Garnier majas asuvas ööklubis, siis nägi ka selle ära. Kuna meie seltskonnas oli ka inimene, kes tegeleb ka ise ürituste korraldamisega ja kellel on palju tutvusi, siis tundis ka ta tolle ürituse korraldajat, mis tähendas, et me saime sinna tasuta sisse! Nii tore:) Montparnasse'i tornist avanes imeilus vaade Pariisile. Minu arvates isegi ilusam kui Eiffel'ist...Ja pärast kohvikus sai ta tunda tüüpilist prantsuse teenindust või võiks isegi öelda tüüpilisest veel kehvemat prantsuse teenindust. Teda ajas see muidugi naerma, mind nii väga mitte. Ma loodan väga, et tal oli siin tore, vaatamata asjaoludele. Minul oli aga hea meel vastu võtta nii iseseisvat külalist!
Trenni kohta nii palju, et sellel pühapäeval lõpeb mul spordiklubis leping ära. Otsustasin, et ei uuenda lepingut, aga üritan leida muid kohti, kasvõi väiksemaid, et tegeleda aind tantsuga. Hetkel aga olen ka selle tervislikel põhjustel edasi lükanud. Olen näinud aga palju kuulutusi, nii et valikut tundub olevat. Loodan, et leian midagi toredat! Muidugi ma ei tea veel kui palju mul uue töögraafiku kõrvalt reaalselt aega üle jääb, arvestades ka sellega, et hakkan kaugõppes kursusi võtma. Ah jaa. Võtan kursusi, et suurendada kokursist läbi saamise võimalust. Mis konkurss on? No hetkel ütlen nii palju, et see on konkurss, mis suurendab mu võimalusi saamaks paremat tööd. Ma ei taha sellest aga väga palju rääkida, sest tean, et konkurss on väga-väga raske ja on inimesi, kes on seda lausa 5 korda teinud ja alles siis läbi saanud! Nii et, olgugi, et ametlikult ma õpilane enam pole, siis õppimisega hakkan siiski alates oktoobrist tegelema!
Kes veel ei tea, siis leidsin lõpuks endale ka kodu. Kolin septembri lõpus. Kolin umbes 10 min jalutustee kaugusele kohast, kus praegu elan. Hakkan elama ühes majas koos 3 inimesega (2 prantslast ja 1 prantslanna). Maja on mõnus. Uksest sisse minnes on söögituba, elutuba ja köök. Seejärel trepist üles minnes on 2 poiste tuba, 1 wc/vannituba (suuuuuur!) ja sisehoov, mis on nelja seinaga piiratud, aga kus on mõnus aega veeta. Seejärel trepist edasi üles minnes oni viimane korrus, kus asub 2 tüdrukute tuba, millest üks saab minu omaks. Lisaks on veel üks suur wc/vannituba ja samuti asub sellel korrusel külalistetuba! Just nimelt! See tuba ei ole küll eriti suur, sest koosnebki põhimõtteliselt mezzanine'ist ehk siis nari sarnasest asjast, aga korraga mahutab lahedalt 4 inimest! Nii et saan ilusti ka edaspidi külalisi vastu võtta! :) Lisaks tunduvad seal elavad inimesed hästi toredad. Loodan, et mulle hakkab seal meeldiba:) Igal juhul saan täpsemalt kirjutada sellest juba siis, kui ma seal olen. Üks asi on kindel; mul saab olema suur seinakapp, kuhu mahuvad kõik mu riided ilusti puude peale ja niisama ära! Aasta aega olen sellest unistanud!
Viimane uudis puudutab viimast nädalat. Nimelt käis mul külas Tuulikki. Tuli täitsa üksi ja teadis ette, et mul tema jaoks palju aega pole. Tegelikult lootsin, et saan temaga mõnel pool ikka kaasas käia ja teda ka mõnda heasse baari või restosse vedada, aga kuna jäin haigeks, siis ei olnud midagi võimeline tegema. Võtsin ta laupäeval kaasa Delphine'i sünnipäevale ja pühapäeval käisime Montparnasse'i tornis ning kohvikus lõunatamas. Delphine'i sünnipäeval nägi ta ära siis nö tüüpilise prantsuse sünnipäeva peo ja kuna pidu jätkus hiljem Opera Garnier majas asuvas ööklubis, siis nägi ka selle ära. Kuna meie seltskonnas oli ka inimene, kes tegeleb ka ise ürituste korraldamisega ja kellel on palju tutvusi, siis tundis ka ta tolle ürituse korraldajat, mis tähendas, et me saime sinna tasuta sisse! Nii tore:) Montparnasse'i tornist avanes imeilus vaade Pariisile. Minu arvates isegi ilusam kui Eiffel'ist...Ja pärast kohvikus sai ta tunda tüüpilist prantsuse teenindust või võiks isegi öelda tüüpilisest veel kehvemat prantsuse teenindust. Teda ajas see muidugi naerma, mind nii väga mitte. Ma loodan väga, et tal oli siin tore, vaatamata asjaoludele. Minul oli aga hea meel vastu võtta nii iseseisvat külalist!
Trenni kohta nii palju, et sellel pühapäeval lõpeb mul spordiklubis leping ära. Otsustasin, et ei uuenda lepingut, aga üritan leida muid kohti, kasvõi väiksemaid, et tegeleda aind tantsuga. Hetkel aga olen ka selle tervislikel põhjustel edasi lükanud. Olen näinud aga palju kuulutusi, nii et valikut tundub olevat. Loodan, et leian midagi toredat! Muidugi ma ei tea veel kui palju mul uue töögraafiku kõrvalt reaalselt aega üle jääb, arvestades ka sellega, et hakkan kaugõppes kursusi võtma. Ah jaa. Võtan kursusi, et suurendada kokursist läbi saamise võimalust. Mis konkurss on? No hetkel ütlen nii palju, et see on konkurss, mis suurendab mu võimalusi saamaks paremat tööd. Ma ei taha sellest aga väga palju rääkida, sest tean, et konkurss on väga-väga raske ja on inimesi, kes on seda lausa 5 korda teinud ja alles siis läbi saanud! Nii et, olgugi, et ametlikult ma õpilane enam pole, siis õppimisega hakkan siiski alates oktoobrist tegelema!
