Sel korral kirjutan paarist asjast, mis on mind ühel või teisel moel üllatanud. Esmalt taaskord spordikeskusest. Olen harjunud juba igasuguste veidrustega - kuidas naised treenivad klubimeik näos, või kuidas mehed "treenivad", tõstes korra hantlit ja siis 10 minutit ringi vaadates, aga see on normaalne. Selles mõttes normaalne, et see ei ole ainult Prantsusmaalne omane. Basseinis käies võib näha mehi, kes on ujukat aluskate peale tõmmanud ja naisi, kes ujuvad täismeik näos...See selleks. Mis mind aga üllatas oli järgmine. Tegin peale trenni erinevaid lihaseid, sh ka kõhtu ja selga. Minu kõrval olid kaks naist, kes paistsid väga teadvat, mida nad teevad - kuigi ega ma neid ausalt öeldes ei jälginud. Olin just seljalihaste seeria lõpetanud, kui üks neist minult küsis: "Vabandage, need kõhulihased, mis te just tegite, mis piirkonda nad täpsemalt mõjutavad?" Mul olid silmad punnis peas ja ei osanud muud vastata, kui et...eem, need treenisid seljalihaseid...
Teine naljakas seik ei puuduta otseselt Prantsusmaad. Nimelt sain EMT'lt 2 smsi. Üks soovis "meeldivat reisisikogemust Prantsusmaal" ja teine pakkus reisikindlustust. Huvitav, kas iga mingi aja tagant on kombeks seda inimestele saata? Mul on ju kaart kasutusel olnud ja telefon sees olnud...see selleks, naljakas oli lugeda.
Järgmine asi, mida mainida soovin, on teatrikogemus. Nimelt sain eestlaste listi kirja, et läbi saatkonna saab teatripileteid ühele etendusele odavamalt osta. See ei olnud tavaline etendus, see oli Sofi Oksaneni "Puhastus". Tuleb tunnistada, et pole tükk aega nii head etendust näinud. Näitlejad olid suurepärast, tõlgendus oli suurepärane - väga meeldis! Istekohad olid esimeses reas (ilmselt tänu sellele, et läbi saatkonna kohti broneerisin), seega sain tunda ka vett ja kastaneid, mis lavalt alla sadasid. Grupist ma eriti midagi ei tea, aga nimeks oli vist "Compagnie La Métonymie" ja lavastajaks oli Tiina Kaartamaa. Igal juhul andsidki nad ainult ühe etenduse. Pärast etendust sain paar sõna ka kahe tegelasega rääkida. Üks neist oli käinud ka mitmel korral Eestis ja räägib ka päriselt vene keelt (nad kasutasid vene keelt ka etenduses). Samuti õnnestus rääkida Kersti Kirs'iga, kes nägi hiljuti just "Puhastuse" põhjal tehtud filmi ja kommenteeris, et kui ma pole filmi näinud, siis pärast etendust ei tasu seda teha ka, sest etendus oli niivõrd parem.
Spordikeskuse kohta veel nii palju, et olen nüüdseks juba kaks korda proovinud sellist trenni nagu barre au sol, mis kujutab endast ette siis balletti aga põrandal (näiteid on erinevaid: http://www.youtube.com/watch?v=E_n2PxEPl5A). Ja OI kui raske see on! Ma pole kunagi eriline balleti fänn olnud, aga tore on liigutada jälle lihaseid, mida "harjunud" liigutama olen. Igal juhul trenni lõpuks jalad värisevad ja täitsa abitu tunne on. Esimene kord, kui sinna läksin, siis oli seal palju uusi proovijaid ja treener palus vanadel olikatel ette poole minna. Esialgu ta parandas/õpetas/kiitis aind vanu olijaid. See oli väga häiriv, sest nii õpib ju vähem. Minu õnneks märkas ta aga üsna pea, et ma natuke tean, mida teen. Ja sellest ajast peale pööras ka mulle tähelepanu ja eelmises tunnis näitas mu peal juba härjutust ette. :)
Ilma poolest on siin ikka talv. Väljas on küll rohkem päikselisi päevi, aga kraadiklaas püsib endiselt peamiselt 0-3 kraadi vahel. Brr!!! Tean-tean, Eestiga ei anna võrreldagi, aga siiski.
