Spring Breeze

HOIATUS: sai väga pikk!

Lõpuks ometi on kevad! Mitte, et seda ilmast eriti näha oleks... Kevad tähendab seda, et mul on ülikoolis loengud läbi! Et alustan uue praktikaga! Ja et leian enda jaoks rohkem aega!

Uskumatu, et enamus koolist juba läbi on! See aeg läks super kiiresti! Pole midagi imestada, kui selline tempo taga oli. Tegelikult ega me veel pääsenud pole. Meil on jäänud veel hunnik uurimistöid, analüüse ja raporteid kirjutada. Aga selle kõrval, mis enne oli, tundub see lausa naljategu.

Esimene praktika sai juba veebruaris lõpus läbi. Praktika lõpus pidime kirjutama lõputöö ja selle ka kaitsma. Kaitsmine läks väga hästi J See firma, kus töötasin, soovis, et ma jääks, aga ma tundsin, et see ei ole ikka minu rida ja tahaks miskit muud proovida. Muidugi on mul esimese praktika firmaga endiselt väga head suhted ja meil jäi kokkulepe, et jään neile ka edaspidi vajaduse korral videosid ja helifaile lindistama (kuna ma sellega juba alustasin oma praktika lõpus, siis hea sama inimest edasi kasutada...). Mul pidavat hea hääl olema selleks. See diil on tore, sest siis saan taskuraha teenida.

Samuti hakkasin uuesti inglise keele tunde andma. Annan taas kord nädalas eratundi ühele tüdrukule, keda juba 2 eelmist aastat õpetanud olen. Sel aastal aga soovis tal ema ka tunde võtma hakata. Emaga vestlen Skype’i teel ja tüdrukule tunde andes lähen nende juurde külla. See on väga tore pere ja käin seal suurima hea meelega. Taaskord – hea taskuraha teenimise võimalus. Põhjus, miks ema soovib keelt õppida või noh, meelde tuletada, on lihtne. Pere koolib paariks aastaks elama Doha’sse Quatar’i. Seal saab nende jaoks kõik inglise keelne olema.

Uus on ka see, et leidsin endale uue praktika – täpselt selles vallas, mida testida tahtsin! Kuna otsisin teadlikult teatud tüüpi praktikat, siis saatsin konkreetsetesse firmadesse „spontaanse kandidatuuri“, et uurida, kas neil oleks praktikanti vaja ja kas ma sobiks.Saatsin umbesse 10-sse firmasse! Vastuse sain ühelt, mis olevat normaalne, ja nemad soovisid mind väga. Neile meeldis väga minu taust. Tegelikult on see firma huvitav, sest neil ei olnud absoluutselt plaani praktikanti võtta, aga väitsid, et kui mu CV’d nägid ja minuga kohtusid, siis mõtlesid, et see poleks sugugi paha idee.

No vot, nüüd olengi seal nädalakese töötanud. Siiani on kõik super! Mu töö on väga mitmekülgne ja mis kõige tähtsam, põnev! Ah jaa, mis vallas see siis on? Töötan relocation’is. Õiget eesti keelset sõna ei oskagi leida, sest mu arust ei ole see Eestis eriti levinud – mis on ka normaalne, sest välistööjõu liikumist on vähem. Relocation ongi siis tööjõu liikumine reegline ühest riigist teise, aga ka ühe riigi piires. Firma, kus töötan on spetsialiseerunud suurtele rahvusvahelistele ettevõtetele, nagu näiteks Danone, Luis Vuitton, Givenchy, Valeo jne. Firma ülesandeks on siis aidata inimesi, kes Prantsusmaale tulevad või siit lahkuvad absoluutselt kõigega – korteri leidmine, pangakonto avamine, sobilike koolide leidmine lastele, kultuuridevaheliste eripärade selgitamine jne. Miks inimesed ise seda ei tee? Sest see on super aeganõudev ja keeruline, eriti kui riiki, kultuuri ja kirjutamata reegleid ei tunne... Pean tunnistama, et kogesin ise ju kõike seda kolimise keerukust, kui Erasmuse raames Pariisis käisin. Olengi juba õppinud nii palju erinevaid trikke ja nippe ning väga palju ka erinevate viisade jms kohta.

Vahepeal on Pariisis linastunud ka kaks eesti filmi – „Kertu“ ja „Risttuules“. „Kertut“ käisin vaatamas ühe poolatarist sõbrannaga. Leidsime mõlemad, et film on väga hea, aga ka kohati šokeeriv (noh nagu eesti filmidele ikka kombeks). Üllatav oli loomulikult see, et filmil on õnnelik lõpp – pole just tavapärane! Filmi „Ristuules“ käisin vaatamas eel-esilinastusele. See toimus täiesti Pariisi kesklinnas, ühes väga suures kinos ja super luks saalis (pildid allpool). Sain sinna kutse, sellepärast sinna sattusingi. Kohal oli ka peaaegu terve meeskond, esiotsas režissööriga. Filmi alguses ütles ta, Marti Helme, paar sõna ja filmi lõpus oli küsimuste-vastuste voor, kus sünkroontõlk aitas tõlkida prantsuse-inglise-prantsuse suunal. Film on väga eriline, aga leian, et väga hästi tehtud! Prantsusmaal näidatakse filmi tõepoolest igal pool ja ajalehtedes jne on filmile suurepärased kommentaarid. Eks ilmselt on teema selline, millega ka prantslased samastuda saavad. Pärast filmi oli kutsetega inimestele ka väike snäkk ja vein mõeldud.

Koos 3nda generatsiooni eestlasega

Saal, kus filmi näidati

Mu istekoht 

Film "Risttuules"

Sellel nädalavahetusel käisime Strasbourg’is. Kuna on lihavõtted, siis oli nädalavahetus 3 päeva pikk. Ainus erinevus Eestist on see, et Prantsusmaal ei ole Suurt Reedet, vaid vaba on hoopis nädalavahetusele järgnev esmaspäev.

Strasbourg’i jõudsime reede hilisõhtul...läksime trammiga jaamast hotelli, sest arvasime, et sinna on tükk maad, ja noh tegelikult pimedas pole tore ekselda ka. Tagasitulles läksime aga jala, sest tegelikult on Strasbourg’i kesklinna osa üliväike ja igale poole jõuab 10 minutiga (maksimaalselt). Laupäeval sadas reede-laupäev sadas KOGU AEG vihma! Täiesti non-stop. Õnneks oli meil niikuinii üks üritus planeeritud, mis tähendas, et olime enamus ajast toas.

Pühapäeval oli külm (ainult 1 kraad sooja), aga päike paistis, seega oli väga mõnus linnas jalutada. Strasbourg’il on imeilus vanalinn. Võite ka allolevatelt piltidelt näha...

Suurvesi

"Väike Prantsusmaa" - vanalinn Stasbourg'is

                                  

Vot need on lähedased naabrid....

                                    

Alsace'i traditsiooniline toit: "Mehe uhkus"

Praktiline varguse vastane parkla :P

Strasbourg'i rongijaam

Sattusime taas Pariisist välja sellel ajal, kui linnades on erinevad laadad (mis on ka loogiline, kui enamasti pühade ajal reisime). Strasbourg’is oli Lihavõttelaat. Leidsin LÕPUKS ka urvaoksad! Neil on soon huvitav nimi chaton ehk „kassike“. Tuleb välja, et nii urvaoksad kui munade värvimine kuulub prantsuse vanade traditsioonide hulka. Tänapäeval on aga see suht harv; nüüd prantslased peavad munadejahti – ehk siis vanemad peidavad šokolaadimunad ära ja lapsed otsivad üles, et hiljem ära süüa.

Tahtsime ka paadisõidule minna, aga kahjuks oli just sellel hetkel suurvesi, mis tähendas, et sildade ja vee vahel ei olnud palju ruumi ja paat ei mahtunud sõitma. Istusime siis kanali kaldad ja nautisime päikest. Ühel hetkel istuvad meie kõrvale kaks neiut. Alguses ei pannudki midagi tähele...kuulsin aind, et prantsuse keelt nad ei räägi. Sellistel puhkudel on mul tavaks alati kuulatada ja arvata, mis keelega tegu on. Kikitasin kõrvu ja oh sa üllatust – eesti keel! Ei saand juhus kasutamata jätta. Fred ütles siis neile omaalgatuslikult eesti keeles: „Tere! Kuidas läheb?“. Reaktsioon oli positiivne – nad olid väga üllatunud, et eesti keelt kuulevad. Rääkisime paar sõna ja sain teada, et kohtusin Iirisega, kes linnas ise elab ja ta õe Piretiga, kes tal Londonist külas on.

Millal Eestisse? Seda ei oska veel öelda...Olgugi, et mul on praktika ajal õigus ka puhkusepäevadele, siis ei oska öelda, kas ja kuidas ma neid võtta saan. Ideaalis sooviksin tulla jaanipäeva paiku, sest siis peab õeke Merle oma lõpetamis-sünnipäevapidu. Teda sooviks ikka näha, eriti kui juhtub, et ta uuesti Austraaliasse läheb...Hetkel ei ole veel tööl selle kohta küsinud..olen seal ju ainult nädala olnud! Ilmselt saan selgust aprilli lõpus-mai alguses!