Pariisi jõudis sügis

Vahepeal on möödunud 2 nädalat "vaheaega", mille jooksul toimusid keelelaagrid. Need läksid hästi! Mind käidi ka vaatlemas (kvaliteedi audit) ja minuga jäädi hästi rahule. Öeldi, et on näha, et olen lastega tegelenud ja oskan klassi kontrolli all hoida - ja et mul ei tundu distsipliini hoidmisega erilisi probleeme olevat. Nii see on (ptüi-ptüi-ptüi). Eks kindlasti ole siin suur roll mu õpingutel, aga teoorial ilma praktikata pole mingit väärtust. Seega siinkohal tuleb olla tänulik Sikile, kes mind aastal 2007 oma laste treeneriks võttis! Aitäh!

Tervise tulekuga otsustasin ka taas trenni minna. Käisin trennides, kus varem polnud käinud ehk siis Hip hop new style, Ragga Dance Hall ja Jazz Funk. Miks need välja toon? Sest erinevalt teistest trennidest on siis isegi päris asised treenerid. Noh, soojendus on minimaalne ja lihashooldus puudulik, aga neid saan iseseisvalt teha. Mis on hea, on tunni jooksul õpetatav koreograafia. Need trennid on täitsa erinevad, aga kõik treenerid on oma ala profid ja lausa nauding oli nendes trennides osaleda. Ah jaa, Stretchingu trennis käisin ka. Seal siis idee poolest pidi toimuma 45 min lihashooldust. Toimus ka ja täitsa asjatundlik oli ka see treener. Aga ma arvan, et ei hakka selles trennis käima, sest mingeid uusi teadmisi ma sealt ei saanud. Pigem venitan end peale tundi kuskil nurgas ise. 

Samuti on Pariisi jõudnud sügis. Või õigemini kestis see sel nädalal umbes neli päev. Ilm oli kohutavalt külm! Kui ma ütlen, et oli 3 kraadi, siis te ei usu mind, et see võib nii külm olla. Aga on, sest on külm ja niiske ja see on kõige hullem asi, mis ma tean. Lisaks sellele on siin ju majad nii halvasti soojustatud ja üldsegi on kütmisega igavene jama. Tulemus - olen taas nohune. Hetkel on ilm küll juba natuke soojemaks läind, aga sajab ja udutab ikka kogu aeg. Unistan lumest:)

Eelmisel nädalal olin kutsustud ühele erapeole. Sinna kutsus mind üks prantslanna, kellega suvel läbi Vali kohtusin. Nimelt toimus see la Fayette'i tänaval (väga šikk koht, kui keegi ei tea). See toimus ühes majas, kus on muidu aind büroohooned, ehk siis õhtuti/öösiti ei sega keegi, kui seal pidutsetakse. Seal on üks korter, mis on ümber ehitatud nii, et päeval saavad seal igast üritused toimuda ja ühtuti muutub see klubi taoliseks asjaks. Kohal oli kahes puldis erinevad DJ'd ja isegi baarilett, koos saaliteenindajatega. Listi kaudu sai enne südaööd tasuta sisse ka. Listi said aga aind nii, kui keegi sind kutsunud oli ja seejärel end registreerisid. Niisiis, oli see väga põnev kogemus! Kaasa kutsusin ka Kasia ja seal olid ka muud meie sõbrad. Hommikul tulime ööbussiga peolt tagasi. Täitsa kodu lähedale tuli buss ja kahekesi oli ikka julgem. Kasia, vaeseke, pidi aga juba 1,5 tunni pärast lennujaama poole minema hakkama, et Poola sõita. Nimelt võtab ka tema Poolas oma magistriseminari ainet, aga sellise vahega, et tema pidi esitluse tarbeks kohale sõitma ja mina sain seda Skype'i teel teha! Jällegi, aitäh Eesti, Tartu Ülikool ja Inglise keele osakond! 

Sellel reedel toimus INALCO's (ehk siis see instituut, kus ma Erasmusena õppisin) filmiõhtu. Näidati filmi "Magnus", mis on teadupärast Eestis keelatud ja kui aus olla, siis oli see ka ainus põhjus, miks ma sinna minna otsustasin...kuna üldiselt suhtun eesti filmidesse pessimismiga, sest need on lihtsalt nii depressiivsed. Aga, tuleb tõdeda, et olin meeldivalt üllatunud. Film on täitsa asjalik. Eriti avaldas muljet, et peategelase isa mängiski tema päris elus olnud isa, mitte näitleja ja see inimene mängis väga hästi. Ma teadsin aga enne filmi, et see on Eestis keelatud...mida ma aga ei teadnud oli see, et see on ka terves maailmas keelatud ja seda koguni 25. aasta jooksul. Täitsa hull! Kaasa kutsusin ka Kärdi, Pascali ja Alaini. Kasia vaeseke oli Poolas lennujaamas "vangis". Pascalile meeldis film veel eriti. Noh, hea, et täppi läks. 

Eile käisin töökaaslase soolaleivapeol, kuhu ta oligi aind töökaaslasi kutsunud. Kõigil aga juhtus midagi viimasel hetkel ja tulemus oli see, et olime kahekesi. Tegelikult ei olnud see üldse paha, sest õppisin teda paremini tundma ja avastasin, et ta on täitsa minu tüüpi inimene. Ma ei mäleta, kas olen teda maininud, aga kui pole, siis ta on see prantslanna, kes töötab meil inglise keele õpetajana ja kellel on täiesti perfektne "briti aktsent". 

VAHEAEG aga mitte minul

Prantsuse lastel on vaheaeg!!!! Ka Prantsusmaal toimuvad tänu uuele presidendile või siis tema tõttu haridussüsteemis muudatused. Pikendati sügisvaheaega kahele nädalale ja varsti tahetakse ära kaotada nende kolmapäevane vaba päev. Olen sellest küll varem kirjutanud, aga siin on lastel koolipäevad esmaspäev, teisipäev, neljapäev ja reede ning need päevad on päris pikad - kella 17 või 18ni. See-eest on kolmapäev neil nädala keskel vaba. Nüüd aga tahetakse päevad lühemaks teha ja kolmapäev koolipäevaks teha - prantslased pole sellega kohe üldse rahul. Igal juhul ei toimu ka minu keelekeskuses vaheajal tavapäraseid tunde, vaid meil on selline asi nagu stages vacances, mis siis tähendab intensiivset keelelaagrit. Sel nädalal on 3 päeva järjest. Iga päev 2 gruppi: väiksemad ja suuremad ja mõlemale grupile 3 tundi. Järgmisel nädalal kestab see laager lausa 5 päeva. Hea asi selle asja juures on see, et nädalavahetus on vaba! :)

Ma ei saa mainimata jätta kindlasti ka seda, et tervis on hakanud paranema. Nüüd jääb üle vaid, et kosun kiiresti ja uut külmetust või pisikut ei saaks. Tervis pole aga paranenud tänu prantsuse arstide imelisele tööle...seega, siinkohal tahakski tänada oma perearsti Eestis! Suur-suur aitäh! Miks nii? Ühel päeval tundsin ennast ikka väga halvasti - vaatamata sellele, et alustasin uue antibiootikumide kuuriga ja too oli juba selle kuuri kolmas päev. Ma tundsin end nii halvasti, et otsustasin kirja panna kõik oma sümptomid ja kõik ravimid, mida olin tarbinud alates sellest päevast, kui esimest korda haigestusin. Saatsin emale ja tema võttis ühendust mu perearstiga. Perearst oli meeleldi nõus selle kirja üle vaatama ja minuga meili teel ühendust võtma!!! Taaskord näitab see minu arvates Eesti kaasaegsust ja inimlikkust! Meili teel küll kedagi ravida ei saa, aga vähemalt sain arvamuse, mida usaldan. Nimelt tuli välja, et minu kaks antibiootikumide kuuri toimisid praktiliselt samadele mikroobidele, ehk siis ei olnd sellest midagi kasu. Teiseks tuli välja, et täiskasvanu päevane annus pidi olema täpselt kaks korda suurem, kui mulle oli välja kirjutatud. Tore tali küll! Igal juhul hakkasin topelt kogust võtma ja kas sa näe imet, tervis läkski tasapisi paremaks! Ma ei hakka rohkem detailidesse laskuma, aga selliseid "pisivigu" avastas mu perearst veelgi. 

Ah jaa, praegu on mingi Halloween'i hullustus. Mulle ei ütle see püha midagi ja mul on sellest suht ükskõik, aga kuna olen inglise keele õpetaja ja meie tunnikavade koostajad on kõik vastava kultuuri taustaga, siis pole viimasel ajal muud kui üks Halloween ees ja Halloween taga. Prantslased on ka üle võtnud selle traditsiooni. Seega alates eilsest kuni järgmise nädala lõouni toimuvad igasugused erinevad Halloween'i üritused ja peod. Käisin ka ühel. Kostüümi ei viitsinud muretseda, aga meigi tegin endale küll. Paar pilti selle peo algusest siis. 

Trick or treat!

Mõeldes Kässule

Ühe toreda vene tüdrukuga:P

Tegelikult neid pilte arvutisse laadides, leidsin oma fotokast veel ühe foto. Nimelt kui see inglise tüdruk Victoria veel Alain'i juures elas, siis ta palus mind, et ma lubaks ennast joonistada. Ma poseerida ei viitsin ja ütlesin, et mul on kiire, tegelen tundide ette valmistamisega...sellepeale ta ütles, et ongi parem. Istus mulle kõrvale ja hakkas joonistama. Siin see pilt on. Minu arvates päris hästi välja tulnud:)

PS: Leidsin lõpuks ometi kodujuustu!!!!! See maitseb ülihästi! Ainus asi on see, et see on väiksemas totsikus, kui Eestis ja ilmselt maksab kaks korda rohkem (siin kohal, kes teab, palju üks totsik kodujuustu Eestis maksab, võiks mulle seda öelda). Siin maksab see nimelt pea 2 euri!!!! Hetkel ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ostsin seda, aga vaevalt see mu menüü igapäevane osa hakkab olema...nagu see Eestis oli.

Bits and pieces....

Sellel nädalal on toimunud paar asja, mis on mu tähelepanu suuremal või vähemal määral pälvinud. Teisipäeval toimus Skype'i vestlus minu magistri viimase aine (Magistritöö seminar) raames. Nimelt tuleb selles aines teha arvestuse saamiseks ka ettekanne. Kuna olen Pariisis, siis palusin õppejõult võimalust teha ettekanne Skype'i teel - selle võimaluse ka sain! Alguses olin päris närvis, sest polnud kunagi varem seda kogenud. Pealegi on hetkel jälle domineerimas prantsuse keel, kuigi mitte nii hullult, kui siin Erasmusega käisin. Samuti kartsin järjekordset "peenestamist" (ehk mõni veel mäletab mu eelmist selle teemalist ettekannet...). Aga tegelikult tuli kõik suurepärast välja. Suureski tänu sellele, et mina nägin veebikaamera vahendusel Ulvikat, Helenit ja Kätlinit, kes pidevalt kaameras olid ja naeratasid ning ka sellepärast, et nemad olid just põhilised, kes küsimusi esitasid. Aitäh, Mario, et sa sellest seminarist puudusid:D:D:D!!! Kui alguses kartsin ka küsimustele vastamist, siis sain aru, et see oli täitsa mittevajalik. Nimelt olen ma tõepoolest nii palju lugenud oma magistritöö tarbeks, et mul on päris hea arusaam sellest, mida on tehtud, millest kirjutatud, kuidas asjad on jne. Õppejõult oleksin oodanud rohkem kriitikat ja tagasisidet, aga kokkuvõtteks võib öelda, et esitlus läks väga hästi:) 15 minuti asemel kestis kõik kokku muidugi 45 minutit.

Järgmisena räägin natuke metroost ja turistidest. Kõik, kes te turistidena kuskil käite või ka mulle külla tulete, pange see kõrvataha! Nimelt istusin metroos ja minust poolteist meetrit eemal oli kamp turiste - ilmselt kreeka vms. Oli naisi ja mehi. Ühel hetkel hakkas üks mees seal mingi naisega marudalt võimlema. Ma ei saandki alguses kohe aru, milles asi on. Siis aga märkasin, et see naine oli hoopis mustlane (ps: siinsed mustlased ei kanna nahkseelikuid ega võltskiviega kõrvarõngaid nagu Tartus, aga vaatamata sellele on neid võimalik eristada). Naine muudkui kordas, et tal ei ole midagi ja sabistas seal kätega. Äkitselt ma nägin kuidas ta seljataga käest-kätte midagi andis - SEE OLI SUUR HUNNIK RAHA! Pikemalt mõtlemata sirutasin käe välja ja krabasin tema käest kinni. Kuna mul oli süles palju asju ja ruumi eriti polnd, siis õnnestus tal lahti rabeleda, aga siiski jäi mulle mulje, et see mees sai oma raha kätte. SEST lõpus tõsis mustlane käed üles ja näitas üle metroo, et tal pole midagi ja ta pole midagi teinud. Sellel turistil oli raha olnud selles üle rinna käivas turvalises turistikotis...Mina isiklikult soovitan teil käituda nii kohaliku inimese moodi kui võimalik ja vältida igasuguseid kõhukotte...ning samuti ka mitte hunnikut sularaha kaasas kanda. See juhtum pani mind aga mõtlema asjaolule, et tihtipeale olen mõtisklenud, et mida ühes või teises olukorras teeksin. Nüüd siis sain teada...

Sama päeva õhtul saime mina ja Kärt kokku ka Annaga. Anna on terve selle nädala Pariisis olnud ja tal graafik nii tihe, mis on ka normaalne, et meil oligi ainus võimalus neljapäeva õhtul kohtuda. Mina ja Kärt läksime Annale ja tema emale külla nende üüritavasse korterisse. Pariisis on ju see tavaline, et üüritakse nädalaks kortereid välja. Need korterid ongi tihtipeale turismipiirkondades ja maksavad palju. St maksavad vähem kui hotell ja samas on sul ka "oma kodu", kus saad enda äraolemise järgi olla ja ka süüa teha. Nende korter asuski Eiffeli tornist kiviviske kaugusel! Sõime macarone ehk makroone (aitäh Kärdile eesti keelse sõna eest), ja kitsejuustu ning jõime šampanjat. Kärt ja Anna tegid pilti ka...eks kunagi saan ehk nendelt kätte selle. Nii tore oli Annat näha, sest pidin tõdema, et ma ei mäleta viimast korda, kui teda nägin...Mulle endale meelnub kord, kui Liisa Kärdi juures oli ja mina oma blondi sõbrannaga sinna kohale tulin. Aga kui keegi oskab paremini öelda, siis palun värskendage mu mälu!

Ja mu tervis! Tervis on ikka ilusalt öeldes kehv. Käisin reedel JÄLLE arsti juures. Sel korral kirjutas mulle tugevmad antibiootikumid, mida pean nädala võtma. Kui need ei aita, siis lähen kopsuröntgenisse ja vereproovi. Aga ma nii loodan, et aitavad. Ta millegi pärast arvab, et mul võib olla ikkagi mingi allergia või astma või allergiline astma vms, aga mina arvan, et see on ikkagi selle augusti kuus välja ravimata haiguse tüsistus...eks paistab. Seni ma üritan lasta haigusel end mitte eriti segada. Ainus asi, mis on kurb - trennis pole saand käia ja ilmselt lähiajal ei lähe ka. Aga nagu tavaliselt istusin enne arsti kabinetti saamist ukse taga pea tund aega. Lugesin mu lemmikuks saanud "Rahvusvahelist ajalehte", kust leidsin taas palju põnevaid artikleid. Tegin mõnest pildist ja graafikust telefoniga pilti ka. Lisan need siia alla ka...intrigeerimiseks või nii.

Euroopa tulevik

Euroopa tulevik: lähivaade

Inimeste ränne Euroopas ja välja

Baltimaad: Eestis ainsana positiivne -asi seegi

Russofiilid asuvad idas - artikli originaal pärit Postimehest

 

PS: täna ehk siis laupäeval küsisin ühelt naiselt, et kas ta on ühe pisikese poisi ema...aga kuna ta ei vastanud, siis pakkusin, et ehk vanaema. Selle peale vastas ta: "Kas ma näen nii vana välja?" Piiinlik! Aga no nägi küll jah....:S

Kiire nädal

Eelmine nädal oli super kiire. Esmaspäeva õhtul "kolisin" nädalaks Kärdu juurde, sest Kasia tuli Pariisi, võttis enda toa tagasi, aga Victoria polnud veel lahkunud. Sadasingi esmaspäeva õhtul Kärdu juurde sisse ja okupeerisin tema elamise. Aitäh selle võimaluse eest, Kärt! Minu arvates möödus meie kooselu hästi. Kärt lubas mul isegi tema voodis magada, sest see on umbes 3x3 meetrit suur!!! Hiiglaslik voodi! Nii oli parem ka, siis ei seganud me üksteist hommikuti või õhtuti, kuna meil olid nii erinevad graafikud. Minu nädal möödus töötähe all ja Kärdi kohta saate ise tema blogist lugeda. Lahkusin Kärdu juurest reede õhtul, et öelda head aega Victoriale, kes pidi lahkuma laupäeva hommikul. 

Igal juhul läheb tööl siiani hästi. Reedeti on mul tund ühes erakoolis, kus on 3-4 aastased lapsed ja neid on 15! See on ilmselgelt liiga palju! Lisaks oleme mingis ruumis, kus on palju mänguasju ja muid ahvatlusi, seega on lapsi päris raske ohjes hoida. See selleks. Sel nädalal oli meil tööjuures local manager'idele ka wine tasting õhtu, kus pidime vabas vormis arutama, et kuidas läind ja mis võiks paremini minna jne. AGA see kujunes välja tõeliseks töö koosolekuks, kus ülemused rääkisid ja meie kuulasime. Igal juhul pärast said nad oma veast aru ja lubasid, et nii enam ei juhtu. Aga tõsiasi on see, et olime seal 19.00-23.00ni. Seal ma tõstatasin ka küsimuse, et kunas meil talvevaheaeg on - 1 nädal! Siis nad veel ei teadnud, aga mulle öeldi, et ilmselt saab see jaanuari alguses olema. Pärast rääkisin sellest teistele ka ja kellelegi see mõte ei meeldinud, et jõulude ja aastavahetuse ajal töötama peab. Tekitasin väikese ülestõusu ja nüüd otsustati, et vaheaeg on siis 22. detsember-30. detsember. Kui hästi läheb, saan ek kojugi jõuluks! Ja saangi! Eestis olen 21. detsember-28. detsember:) jeeeeei!

Pühapäeval pidin tegelikult alustama oma magistriseminari ettekandega. Seda meenutas ka kiri õppejõult eelmisel päeval. Nimelt on mul teisipäeval vaja teha Skype'i vahendusel presentatsioon oma lõputöö kohta. Selle asemel ma aga hakkasin tuba koristama, sest ma ei suutnud enam kottide otsas elada. Ma elan nüüd taas Alaini juures ja jääme siis Kasiaga ilmselt pikaks ajaks, sest korteri otsingud on siin ikka keerulised. Aga nüüd elan teises toas. OI KUIDAS MA KORISTASIN! Siin on palju asju...pidin kõik paigutama nii, et oleks rohkem ruumi, silmale parem vaadata ja tekiks oma toa tunne. Usun, et olen sellega hakkama saanud! Ootan teid külla (vihje Kässule, Katriinile ja Kristale)! Mul on oma lahtikäiv diivan ja siis veel üks pisem, nii et ruumi magamiseks on! Lisaks kõigele lahkb pühapäeval pariisist ka Kristina, keda ma absoluutselt tahan enne minekut veel kohata. Seega magistriseminari ettekanne - noh see peab natuke ootama. Ettekande endaga on aega teisipäevani, aga ma pean pühapäevase päeva jooksul saatma õppejõule sellest kokkuvõtte ja mingid materjalid, mida mu kursakaaslased lugeda saaksid. 

Järgmine nädal saab põnev olema! Ma loodan, et saan taas trennis hakata käima! Pole juba kuu aega seda teha saand! Lisaks tuleb Pariisi Anna!! :)

Lõhnatu, maitsetu...

Ei tunne ei lõhnasid ega tunne maitseid. Jah, haigus on võtnud uue pöörde. Ilmselgelt arsti juures käimine ega järgmise siirupi joomine tulemust ei ole andnud. Lisaks kõigele sain laste käest ka kõhuviiruse ja vaevlesin 2 päeva ka selle käes. See oli viimane piisk, otsustasin teise arsti arvamust küsida. Sel korral läksin Alain'i arsti juurde. Ütleme nii, et ooteruumis kordus praktiliselt sama. Nii nagu ka esimesel korral, pidin ka sel korral ootama, enne kui sisse sain. Eelmisega võrreldes aga vähem ehk siis ainult 1 tunni. Selles ooteruumis avastasin enda jaoks ajalehe nimega Courriel Internationale, mis oli nii huvitav, et kaalusin selle kaasa võtmist :D Lõpuks, kui arstiga kohtusin, siis ei suutnud teda esialgu kuidagi tõsiselt võtta. Selline umbes 60-aastane naisterahvas, kes ei meenutanud "arsti" põrmugi. Ajas juttu ja tundis igasuguste asjade vastu huvi. Tegi läbivaatuse - vaatas isegi kurku, ninna ja kõrvadesse. (Ausalt öeldes meenutas natuke minu vanatädi Ailit:) Ärge mind valesti mõistke, ta on suurepärane inimene, aga ka teda ma ei kujutaks eluski arstina ette. Kes teab, see teab.) Olnud kuulnud, mida eelmine arst mulle kirjutanud oli, muigas ja pakkus välja, et sel korral tuleks siiski rohud välja kirjutada. Lahkusin arsti juurest, 40 euro eest ravimite retsepte kaasas - kui see mind terveks ei tee, siis mis veel! PS: jah, ma võtan vitamiine, söön puuvilju, mett ja jogurtit ja elan üldse tervislikku elu...See on ju esimene asi, mida teha, kui haigeks jääd...millegi pärast siinsed arstid ei eelda, et inimesed seda teavad.

Hädisena ja haigena on alati tore olla sõpradest ümbritsetud. Sellepärast tahan siinkohal tänada Victoriat, kes meiega koos elab ja mulle ühel õhtul pundi roose tõi. Ja need roosid on kummalised ka. Nad on mu laual püsinud juba 5 päeva. Ma pole neil vett vahetand ega otsi lõiganud, aga näevad ikka endised välja. Täitsa hull! Samuti tahan tänada Kristinat, kes tõi mulle SUURE LÄBIPAISTVA VIHMAVARJU!!! :D Mõni teist kujutab ette kindlasti minu õnne. Oma vihmavarju ju jätsin Eestisse, sest ta ei mahtunud mitte ühessegi pagasisse. Mu õnn oli ilmselt piisavalt suur seda ka vajalikul määral välja näitamaks, sest Kristina oli üllatunud, kui õnnelik ma oli...eestlase kohta siis:D:D:D

Muidu olen ikka vapralt tööl käinud, v.a. siis teisipäeval kui tõesti koduuksest väljuda ei soovinud. Laupäeviti käivad ülemused ja teadvamad inimesed meid keskustest "monitoorimas". Tegelikult jäävad paariks kuni kümneks minutiks ja siis lahkuvad. Eelmise nädala kohta sain tagasisidet, et ma saan kõige pisemate lastega lausa suurepäraselt hakkama. Ja sel nädalal sain jälle positiivset tagasisidet. Nii naljakas kui see ka pole, siis tuleb välja, et ma meeldin lastele. Mul pole praktiliselt nutvaid lapsi olnudki - need, kes on, jäävad ka kiiresti rahulikuks. Distsipliiniga on ka siiani ok. Täna oli nt juhtub, kui mu kõrval toas nuttis üks tüdruk südantlõhestavalt. Teine õpetaja palus minu abi (ma ju local manager ehk siis pidin nii kui nii aitama) ja ma hea meelega aitasin teda. Läksin sinna ja võtsin lapse sülle ja ta jäi kohe vait. Olin veidike seal ja siis pidin lapse õpetajale andma...ja see laps ei olnud minust isegi nõus lahti laskma. Võtsin ta siis enda tundi ja ta veetis selle tunni minu ruumis. Vot siis lugu. Ma ütleks, et 5-6 aastaste seas võib olla palju rohkem krutskivendi...

Aga loomulikult on mu nimi nii keeruline, et see ei jää kellelegi meelde...eriti, mis puudutab kirjapilti. Saan töökaaslastelt siis järgmiseid meile: Mari-Liis, Marii-Liis, Marii-Lis Marie-Liis, Mari-Lys, Mari-Liss...ootan põnevusega, mis edasi. :)

Minu keskus - ainult pildid!

Kuna mu blogi nii pildivaene oli ja kuna ma täna oma keskust esimest korda nägin, siis kasutan võimalus ja jagan seda kogemust ka teiega. 

 

Minu keskus väljast

 Tegelikult on mu keskuses kolm õpperuumi. Kõikidel ruumidel on nimed. Esimene on mõeldud kõige pisematele õppuritele ehk siis 1.-3. aastastele.

"Roheline"

"Roheline"

Järgmine tuba on lastele vanuses 4-6. Terve tuba ei mahtunud pildile, küll aga väike nurgake. Ülevalt aknast paistab viimane tuba.

"London"

 

"London"

Viimane tuba on lastele vanuses 7-...See meenutab juba rohkem klassiruumi, aga rõhk on siiski mängulisel tegevusel.

"New York"

"New York"

Lisaks sellele on asukoht suurepärane. Pole absoluutselt täpselt autotee ääres. Maja ees on pisike "park" ja tegelikult teisel pool autoteed on veel päris park ka.

Vaade aknast

Jälle pikk postitus ilma piltideta....

Lugedes teise Pariisis viibijate blogisid jääb mulje, et ma ei tee midagi. Samuti avastasin, et ma olen kokku vist aind 5 pilti lisanud. Tõsiasi on vist see, et see kõik ei ole enam mu jaoks nii uudne, et viitsiksin igale väiksemale asjale tähelepanu pöörata.

Küll aga pühendan lõigu oma spordiklubile. Lisaks kõigele selle, mis ma juba rääkisin, on mul veel paar asja lisada. Nimelt antakse igale spordiklubi külastajale iga kord kaasa ka üks keskmise suurusega rätik - saad saali kaasa võtta või pärast end kuivatada sellega. Ülimalt praktiline minu arvates! Eriti kuna vb alati ei mahu rätik kotti. Lisaks on riietusruumis olemas ka tsentrifuug. Paned oma ujumisriided sinna sisse, vajutad kaane alla ja ta töötab seni, kui kaane üles tõstad. Alt voolab vesi välja ühte suurde kaussi - ehk siis reaalselt näed ka, kui kaua kuivatama peab. Ülimalt hästi töötab! Ja jällegi - geniaalne! Eelmisel laupäeval käisin basseinis ka. See on üks miniatuurne osa tervest veekeskusest. See on lihtsalt hiiglama suur ja sellel on välisosa ka, kus ilusate ilmade korral (ja laupäeval oli jälle +22 vms) on võrratu!  Üks asi, mis mind on aga väga häirima hakanud, on tundide ülesehitused. Pedagoogi ja treenerina võin öelda, et need annavad soovida. Jah, trenni põhiosa on väga mõnus ja professionaalne, aga kui trenn aind sellest koosnebki, siis on ju midagi viga?! Kui soojendus veel mingil moel eksisteerib, siis tunni lõpu osa on täiesti puudulik. Eestis spordiklubides treenerid vähemalt üritavad venitusele mingitki ruumi leida, aga no siis on see väga harv nähtus! Ma saan aru jah, et tund on lühike ja pole aega, aga siiski:S Üks näide. Trenni, aerodance, käigus, õppisime hästi hoogsa kava. Ja enne tunni lõppu tegime seda JÄRJEST 7 korda läbi, sest rahvas huilgas ja treenerile meelis. Siis pani treener musa kinni ja ütles, et oli tore ja näeme järgmine kord. PUNKT. Bon...to be continued....

Minu töö-otsingutest siis nii palju, et olen enda arvates olnud päris usin. Ma ei kujuta ettegi, kui palju ma CV'sid saatnud olen ja kui vähe ma tegelikult intervjuudel olen käinud...võrreldes siis CV'de arvuga. Aga vaatamata sellele on mul olnud igal nädalal ikka mitu intervjuud. 14. septembril, reedel, oli mul grupi-intervjuu keeltekoolis Les Petits Bilingues. (http://lespetitsbilingues.com/) Meid oli umbes 10 ja kõik kestis kokku 2 tundi. Pidime end tutvustama prantsuse keeles, seejärel vaatasime power pointi, mis oli inglise keeles ja seejärel jätkasime vestlust inglise keeles. Kohalolijad olid inglise keelt emakeelena kõnelejad + mina, üks venelanna ja üks soomlane. Selle firma põhimõte ongi tegelikult palgata üksnes "anglo-saksoone" nagu nad ise ütlevad või siis kedagi, kes on kaua aega elanud inglise kultuuriruumis. Vaatamata sellele tundsin, et mul läks see grupivestlus suhteliselt hästi. Ah jaa, kandideerisin siis inglise keele õpetajaks. Juba laupäeval helistati mulle tagasi ja öeldi, et pääsesin teise vooru, mis siis tähendas individuaalset intervjuud. Õpetajaks kandideerimiseks oleks pidanud sellest piisama.

Esmaspäeval kell 11 olin kohal ja vestluseks valmis. See toimus enamasti inglise, natuke prantsuse keeles. Järsku küsis intervjueerija minult, kas ma poleks huvitatud ka local manager'i kohast. Mis see tähendab? Nende keeltekoolil on Pariisis ja Prantsusmaal palju keskusi. Igal keskusel on oma juhataja, kes annab ka ülejäänud aja inglise keele tunde. Ma olin pakkumisest meelitatud, eriti kuna grupi-intervjuu ajal ta minu nime välja ei hõiganud (nende hulka, kes võiks kandideerida). Igal juhul tähendas see seda, et oleksin pidanud veel 3 intervjuud läbima. Ma nüüd täpselt ei mäleta, kes see inimene ametinimetuselt oli, aga igal juhul oli järgmine intervjuu, siis eelneva intervjueeritava otsese ülmusega. See toimus prantsuse keeles. Igal juhul leidis ta mind olevat piisavalt kõlbulik, et saata hierarhias järgmise inimese juurde. Selleks võtsin vana hea metroo nr 13 (millega ma Erasmuse ajal ülikooli sõitsin) ja sõitsin nende "peakontorisse". Selleks ajaks oli kell juba 15.00. Seejärel oli mul vestlus temaga, Guillaume oli ta nimi. Ka tema arvas, et mind võis edasi saata. Sel korral siis ülemuste ülemuse juurde, kelle nimi on Frederique. Temaga oli väga meeldiv vestelda. Ta märkis ära, et kuigi mul pole õiget tausta, st olen valest rahvusest, mul pole erilist õpetamiskogemust ega ka ärilist kogemust, siis näeb minus potentsiaali ja tahet asjaga hakkama saada. Suuresti oli see tänu sellele, et mul on prantsuse CV versioonis kirjas, et tegelesin 18 aastat võistlusspordiga ja treenisin 5 aastat väikseid trampoliinivõimlejaid. Võta sa näpust:P!!! Samuti ei teind paha, et ta oli hiljuti perega Eestis puhkusel käinud ja leidis, et Sofi Oksaneni "Puhastus" kirjeldab meie minevikku nii ehedalt ja nii hästi. Igal juhul tegi pakkumise mind tööle võtta juba järgmisel päeval. Igal juhul räägitakse praegu minust, kui tüdrukust, kes tegi ühe päevaga läbi 4 intervjuud ja sai töö.

Seejärel pidin naasema esimesse kohta, kus hommikul olin käinud. Seal anti mulle hunnik pabereid ja vormistati tööleping. Vastutus on väga suur ja olen päris hirmul...isegi rohkem selle pärast, et selles keeltekoolis käivad lapsed vanuses 1-12, kui sellepärast, et pean seda juhtima. Mina ja nii noored õpilased - no elame-näeme. Tööpäevad on E-L ja ainult P on vaba, aga mul esialgu 29 tundi nädalas tööd, ehk siis mõnel päeval on aind 1 tund. See saab väga põneb olema ja loodan, et saan sellega hakkama. Sest kui kõik hästi läheb, siis on mul väga suur tõenäosus tulevikus mõnele veelgi huvitavamale töökohale saada. Selles mõttes olen rahul, et see on siiski seotud mu õpingutega ja ma ei pea koguma oma CV'sse "hostessi" kogemust. Mitte, et sellel midagi viga oleks, sest on kohti, kus nad saavad väga head palka (st kuni 2000 eurot kuus), aga lihtsalt kui õpingud ütlevad üht, kogemus teist ja kui õpetada kunagi tahaks, siis küsitakse, et mis ma seni teinud olen....vot nii:) 3-4 kuud on mul katseaeg, seega eks paistab, kuidas hakkama saan asjaga:)


Aga natukene siis sellest frantsiisist. See loodi 20 aastat tagasi ühe prantsuse/inglise päritolu mehe poolt. Pariisis on see tegutsenud 12 aastat. Terves Prantsusmaal on kokku 50 keskust ja Pariisis 15. Neil on oma õpetamismeetodid ja eraldi pedagoogika tiim, kes tegeleb materjalide ja tunni kirjelduste väljatöötamisega. Kõik õpetajad peavad kõikide lastega eranditult rääkima inglise keeles ja prantsuse keelt kasutatakse ainult siis, kui vaja äärmuslikke distsipliini meetmeid kasutada (ehk siis pahandada). Nad usuvad siiralt sellesse, et lapsed suudavad juba varajases eas eristada keeli ja neid õppida, kuna nende suu jms organid ei ole veel välja arenenud. Ütleme nii, et nende selgituses on paljuski seda, mida ülikooli jooksul on räägitud nii psühho-ja neurolingvistika loengutes kui erinevates pedagoogika ainetes. Peab ütlema, et uskugu nad mida tahavad, aga fakt on see, et hetkel on nad Prantsusmaal turuliidrid...

"Puhkusel"

Mõtlesin, et saan kirjutada, kui olen töö leidnud, aga no näed, ei mängi vist välja. Olen juba teist nädalat puhkusel...ehk siis töötu. Otsin ja otsin tööd, aga Prantsusmaa paneb mulle oma bürokraatiaga ikka täiega vastu. Siiski, nii meeleheitel veel pole, et Disneysse nuruma läheksin või kuskile baari/restorani tööle läheks. Sellisest tööst mulle hetkel aitab. Aga tõsi ole ka see, et kui muud ei leia, siis tuleb "uhkus" alla neelata.

Olen praktiliselt 1,5 nädalat tööd otsinud - internetis kandideerides, kohapeal käies, helistades. Alguses proovisin leida midagi erialast, aga see tundub suhteliselt võimatu. Siin peab ikkagi diplom käes olema. Noh, baka diplom isegi loeks, aga selleks peaksin laskma teha eraldi tõendi, et Eestis saadud diplom on samaväärne prantsuse omadega (maksab u 70 eurot). Selleks, et seda tõendit saada, peaksin jälle hunniku pabereid täitma ja neid kuskile saatma. Hetkel ei ole viitsinud seda lihtsalt teha...Teisalt on aga ka öeldud seda, et kui ma ei ole Prantsusmaal prantsuse keeles inglise keele õpetajaks õppinud, siis see pole eriti hea...et nad eelistavad just neid, kes seda teinud on. Ahah! Ühesõnaga, anti lootust, et kui aasta keskel on asendusõpetajaid vaja, siis võidakse ühendust võtta. Tore, aga mis ma seni teen?

Muidu olen otsinud tööd hotess'ina. Ehk siis see on inimene, kelle töö-ülesanded varieeruvad seinast seina. Võid töötada firmades, hotellides, restodes, erinevatel üritustel jne jne jne. Nende töödega on aga nii, et neid vahendavad siis spetsiaalsed bürood. Ehk kõigepealt tuleb minna büroosse vestlusesse, siis nad vaatavad, kas nad viitsivad sinuga tegelema hakata ja alles siis organiseeritakse töövestlusi tööandjaga. Ühel sellisel vestlusel pidin läbima 2 testi! Täiesti sürreaalsed olid! Mõlemad olid arvuti testid ehk siis minu arvates täiesti eba-usaldusväärsed, sest iga valesti trükitud täht või sümbol vms loeb veana. JA kuna klaviatuuriks oli ju prantsuse versioon, siis nägin ikka paganama palju vaeva, et üldse midagi sisestada. Esimene test oli selline administratsiooni ja üldiste teadmiste kontrolliks...see läks mul väga halvasti. Nimelt oli see inimene, kes mind tegelikult testi tegema panema pidi, hõivatud. See inimene, aga kes mulle ruumi ette näitas, unustas anda paberi ja pastaka. Miks mul seda arvuti testi juures vaja on? Nimelt...test koosnes kuuest osast, igas osas kuus küsimust ja aega ühe osa lahendamiseks 6 minutit. Esmalt vaatasid mulle vastu nimelt matemaatika ülesanded. Korrutamine, jagamine, liitmine, lahutamine...seejärel protsentülesanded ja siis panganduse intresside ülesanded!!! :D Ma ilmselt ei oleks suutnud viimast isegi paberil ühe minutiga välja mõelda, peast siis rääkimata...Noh, inglise keele test läks mul loomulikult hästi ja üllatasin ka testi vastuvõtjat, et nii kõrged tulemused. Huvitav, kas ta mu CV'd oli üldse lugenud???

Mu puhkuse tipphetk on olnud loomulikult see, et sain endale aastase lepingu spordiklubisse!! Tänu sellele, et mul on ISIC kaart, siis sain ülimalt soodsa pakkumise! Nimelt, kui sa pole tudeng, vaid tavaline töötav inimene, siis oleks kuu maksumus u 85 eurot (+ 150 eurot registreerimistasu). Kui oled tudeng, siis sama lugu, aga 65 euri kuus. AGA kui sul on ISIC kaart, siis registreerimistasu ei ole ja kuu maksumus on 42 euri:) Selle summa eest võid käia trennis kasvõi iga päev, hommikust õhtuni, kasutada saunasid ja ka kõrval asuvat veeparki (mis on üüüüüüüratult suur). Ma arvan, et pole paha pakkumine. Eriti kuna pakutavad trennid on väga mitmekülgsed. Nad jagunevad  5 erinevasse gruppi: "hea enesetunde tunnid", "lihaste tugevdamise tunnid", "basseini tunnid", "kardio tunnid", "tantsutunnid" ja "platoo tunnid". Mida viimane tähendab, seda ma veel ei tea. Aga siiani olen proovinud siis street jazz & hip hop flow tunni, mis kestis 105 min ning Zumba fitness'i. Plaanis kindlasti ära proovida Aqua Zumba ja kõik erinevad tantsutrennid. Üldiselt on see keskus hiiglaslik. Riietusruumid on hiiglaslikud - seal asuvad WC'd, dušširuumid (niisama ja kabiinides) ning kapid. Selleks, et kappe kinni panna, tuleb kas laenutada või osta endale tabalukk. Laenutamine on iga kord 3 euri ja ostes 8 euri...pole raske arvata, kumma kasuks ma otsustasin. Treeningsaalid on samuti hiiglaslikud. Nt oli Zumba saal tavalise eesti kooli võimla suurune + treener oligi reaalselt lava peal. Samuti on saalides valgustus ja inimesed plaksutavad ja huilgavad...:P Erinevus Eestiga on ka see, et on tõeliselt palju meestreenereid ja mehed käivad ka meelsamini ühistrennides, st mitte aind jõusaalis. Samuti käib vanemaid naisterahvaid väga palju - mis on minu arvates erinev ka sellest, mis Eestis näha võib.

Weekend @ Luré

Kõigepealt sellest, et mu tööleping Disneys ON LÄBI. Oh, kui kahju - not! Viimane päev tööl oli kõige hullem üldse. Kahe kuu jooksul ei olnud mul kunagu hullu, eriti mitte nii hullu tööpäeva. Juhtus kõik halb, mis vähegi juhtuda sai. Detailidesse laskumata ja olles ebausklik nagu ma ikka, võtsin seda kui märki, et ju ongi õige aeg Disneyst lahkuda. Ehk oligi see päev selline just selleks, et peletada mul peast mõtted, et ehk ikka tasub CDI ehk siis tähtajatu leping vastu võtta. Mis edasi saab? Hetkel veel ei tea? Ootana ja vaatan nädalakese või nii ja siis hakkan muretsema. Ära tulin Torcyst aga sel samal ööl, peale tööd. Kristina tuli mulle Autolibiga järgi (see siis sama nagu Velib ehk ratas, mida laenutada saad, aga auto). Magama saime alles 5 paiku hommikul, aga see oli seda väärt. Ma ei oleks enam seal suutnud olla. Hetkel aga elan siis Pariisis, Alaini juures...edasi ei tea, vist lähen küsin Kärdilt ulualust:D Ja siis katsun Kasiaga endale elukoha leida. See protseduur on muidugi väga keeruline ja kui aus olla, siis on suurem tõenäosus midagi leida talve paiku. No eks paistab.

 

AGA juba järgmisel päeval asusin teele Luré poole. See on väike külake Lyoni lähedal, Pariisist 5 tunni sõidu kaugusel!!!! (https://maps.google.com/maps?q=Lur%C3%A9,+France&hl=en&ie=UTF8&ll=45.882361,3.944092&spn=4.206434,10.821533&sll=47.680183,6.503906&sspn=8.137804,21.643066&oq=Lur%C3%A9,+France&t=h&hnear=Lur%C3%A9,+Loire,+Rhone-Alpes,+France&z=7) Merle jaoks ilmselt "nohu", aga ma olin ikka päris häiritud sellest pikast maast. Lurés asub siis Alaini maakodu ja traditsiooniliselt on neil suve viimane nädalavahetus seal suvelõpupidu koos pere ja tuttavatega. See oli suurepärane! Sellist rahu ja vaikust pole ma ammu tunda saanud - esimene öö magasin kohe 14 tundi...aga usun, et siin mängib rolli ka mu vahepeal saadud brohiit ja väsimus tööst. Igal juhul on see maja 3-korde, hiiglama kõrgete lagedega. See maja on väga väga vana. Juba ammu enne teist maailmasõda oli see tüdrukute internaatkool ja siis peale teist maailmasõda ostis Alaini pere selle ära. Nüüd siis ongi nii, et nad käivad seal nii tihti kui võimalik, et remontida...ja remontida on seal palju. Natukene meenutas mulle see maja meie Võsul suvitamise kohta. No see maja on paremas korras, aga midagi oli selles majas nagu sarnast.

lõputud trepid



maja väljast



bassein

kõrvalhoone

 Päevad möödusidki niisama jutustades ja "muusikat tehes". Mina muidugi midagi ei teind, sh ma ka ei laulnud, sest selliste inimeste kõrval on lausa häbi suud lahti teha. Nad on enamuses kõik väga musikaalsed, mängivad sadat erinevat pilli ja laulavad väga hästi. Üks perekonna sõber mängib sellises bändis nagu Deja Vu, mis on kuuldavasti päris tuntud Prantsusmaal. Ja üks pisike klipp sellest, mis toimus sel nv.
http://www.youtube.com/watch?v=hdtQh1e1Wv0&feature=youtu.be


 

 

 

Pa-lei-vu-anglei?!?

Ehk siis natuke sellest, millised on meie restoranis kliendid. Meil käib peamiselt kahte sorti kliente - britid ja ameeriklased ning hispaanlased. Loomulikult prantslased ja muud loomad, aga neid on võrreldes eelpool mainitutega ikka kõvasti vähem. Esimesed käivad siis reeglina lõuna paiku söömas ning õhtusöögi esimeses pooles ehk siis umbes kuni kella 20.00ni. Hispaanlased aga vallutavad restorani alates 20.00st ja veedavad aega restorani sulgemiseni ja tund aega veel pealegi. Selle kahe grupi erinevus seisneb mitmetes faktorites. Näiteks selles, et hispaanlased käivadki reaalselt alati terve perega (vanemad, vanavanemad, onud-tädid, lapsed, lapselapsed jne) ehk siis tahavad nad tihtipeale istuda laudades, mille suurus võib isegi üle 20 ulatuda. Inglise keelt kõnelevad inimesed käivad traditsiooniliselt 3-4kesi. Hispaanlased on alati lärmakamad ja vaatamata korduvatele korraldustele Disney karakteritele mitte järele joosta, vaid oma lauas oodata, nad seda siiski teevad. Teine grupp aga mitte....Hispaanlased ei jäta praktiliselt mitte kunagi jootraha, ka siis mitte kui neid on 20...ja kui jätavad, siis rõhutavad, et teenindus oli lihtsalt suurepärane ja jätavad kambapeale 3-5 euri. Teised aga jätavad ühe inimese kohta ka rohkem jootraha, kui hispaanlased kambapeale kokku. Hispaanlased reeglina ei üritagi muud keelt, peale oma, purssida. Hea on kui küsivad, et Hablas espanol? Ja kui vastuseks tuleb, et un poquito, siis lämmatavad su oma ülikiirete kilomeetriste lausetega. Jah...inglise keelt kõnelevatel inimestel on selles mõttes lihtsam, et nad ju räägivad inglise keelt, aga nende puhul ongi see, et nad reeglina alustavad vestlust prantsuse keeles ja kui sa juba kuuled, et neil on ülimalt kohutav inglise keele aktsent juures, siis küsid, et would you prefer to speak in English? Mille peale tuleb nende näole suur kergendus....

Samuti natuke sellest, kuidas töötamine 35-38 kraadise kuumusega ei ole normaalne! Eriti kuna konditsioneer ei tööta või teeb seda väga halvasti, sest selleks et paremat konditsioneeri saada oleks vaja rohkem raha raisata. Aga kuna Prantsusmaal on sellised kuumad ilmad suhteliselt haruldased, siis ei ole seda mõtet teha. Ehk siis surevad kliendid ja surevad töötajad...huh. Reaalselt ongi nii palav, et kui paigal istuda, siis polegi kõige hullem, aga kui natukene liigutada (kasvõi juukseid kammida või arvuti taga trükkida), siis on higi kohe lahti. See kuumus on kestnud juba ligi nädala...Tekk ja linad ja muu selline on ammu juba oma otstarbe kaotanud ja ega duššilgi erilist mõtet pole. Kuivatad end ära ja oled jälle märg. Tööl tekib päeva jooksul samuti tahtmine riideid mitu korda vahetada. Kuna aga on nii kiire, siis see võimalikuks ei osutu...Ärge saage minust valesti aru - mulle väga meeldib, et selline suvi on, aga sellise ilmaga ei ole normaalne töötada. Aga töö lõpuni ongi jäänud kõigest 2 nädalat! Super!

Ah jaa, pärast ühte tööpäeva, kui jäime tööjuurde kauemaks, sest tähistasime ramadani lõppu (nagu ma ütlesin, siis oli väga suur osa mu töökaaslastest ramadanil), pidin võtma tavapärasest hilisema bussi. Igal juhul ootas buss ja selle sees bussijuht, kes ei olnud kunagi meie hotelli juurde sõitnud. Teine bussijuht üritas talle juhtnööre anda, aga ta siiski oli väga kahtlev ja kartlik. Väike kõrvalepõige: kuna tee Torcyni on üpriski pikk ja selleks, et meie hotellini jõuda, mis asub tegelikult Lognes, siis tulebki sõita läbi terve Torcy. Seal on aga VÄGA palju ringteid ja ristmike. Millegi pärast otsustasin aga kunagi juuli alguse poole, et jätan selle tee meelde...mis sa muud ikka teed, kui aknast välja vahid. See ei olnud keeruline, sest mulle meeldib bussis esimeses pingis istuda - sealt on kõigele hea ülevaade. Igal juhul olin ilmselt bussijuhile meelde jäänud, sest mind nähes, hakkas ta naerma ja ütles uuele bussijuhile, et tal on kaardilugeja olemas. Teine ei suutnud muidugi uskuda, et ma tegelikult ka tean, kuhu minema peab, aga pärast seda, kui olin teekonna ette lugenud, ei jäänud tal muud üle. Vot siis. Tol õhtul jõudis buss tänu minu juhatamisele meie hotelli juurde:)

PS: sain lõpuks pangakaardi ka kõik koodid ka kätte. Aga jah, mu pangakaardi peal on nimi Alurer Marie Liis - ei saa aru, kuidas see saab võimalik olla, kui igal pool mujal on õigesti...oh well, peab taas panka minema.

Disney - tööl ja vabal ajal

Esmalt tööst. Paar päeva tagasi küsiti mult, et kas ma ei oleks huvitatud sinna kauemaks tööle jäämisest. Ehk siis kas sooviksin oma tähtajalise lepingu muuta tähtajatuks. Mis ma vastasin? Kuna ei soovinud "sildu põletada", sest mine tea, mis elu toob, siis ütlesin, et kui jäängi kauemaks, siis seda ainult osalise koormusega. Pean ju siiski endale aru andma, et lõputöö vajab kirjutamist ja magister lõpetamist. Arvestades seda, mida ma oma ülejäänud päevaga töö kõrvalt antud hetkel teen, siis olen suhteliselt kindel, et sellest produktiivset kirjutamise aega ei kujuneks. Aga väga meeldiv on, et nad mult seda küsisid, sest see näitab, et nad hindavad mu tööd.

Eelmisel nädalal käisin oma vabal päeval Disneys koos Kristina ja Florianiga. Saime kõik tasuta sisse, sest mul on õigus oma 2 kuu jooksul viia sisse 2x3 inimest, sealhulgas saan ise alati tasuta. Igaljhuhul olime seal tõepoolest terve päeva. Disneylandis turist olla on ikka ääretult väsitav!!! Peale lõputu ootamise päikese all, saad nautida üksnes mõned hetked atraktsiooni ja ongi läbi. Käisime kokku kõigest seitsmel atraktsioonil - tõsi, ühel küll 2 korda, sest see oli kell 23.00 ja jooksime enne selle sulgemist uuesti sinna peale. Valisime "tugeva sensatsiooniga" atraktsioonid, sest teised on igavad ja ega nendestki kõik just huvitavad pole...vähemalt minu jaoks. Vaatamata sellele, et kasutasime "fast passi" ehk siis lipik, millega antakse sulle kindel ajavahemik, et saad minna mingi atraktsiooni peale, pidime siiski PALJU ootama. Tavaliselt oli atraktsiooni ooteaeg vähemalt 60 minutit. Aga noh kui arvestada, et keskmiselt käib päevas Disneylandis umbes 15 000 turisti, siis on see ilmselt "normaalne". Õhtuks olid meil kõhud nii tühjad, et otsustasin nad viia enda restosse sööma. Teades, et sellel päeval on tööl team elader, kes võtab alati ja kõik ilma reserveeringuta inimesed vastu (tagades sellega pikad ootejärjekorrad), siis seadsimegi sammud sinna poole. Saimegi sisse, päris hea laua ja toreda kelneri. Tellisime igaüks endale üksnes ühe roa (sest minu restoranis alla 20-30 euriga hakkama ei saagi). Mina leian aga, et see oli parim 4-juustu pitsa, mis ma eales söönud olen:P Traditsiooniliselt oli ka võimalus teha pilti Disney tegelastega, aga kuna mu fotoka aku sai enne otsa, siis on pildid ikka veel Floriani telefonis. Kui lõpuks arve saime, siis oli väga meeldiv üllatus - lisaks minu 25% soodustusele Disney töötajana, ei lisanud mu töökaaslane veel ühe meie toitu arvelegi. See oli super suur kokkuhoid. Aitäh! Siinkohal tänan veelkord Kristinat ja Floriani, sest tänu nendele sain ka Disneys end turistina tunda ja tean, et neile meeldis see päev ka:)

Nüüd kõrvalepõige elust Torcys. Torcy on siis linn, kus ma elan, see asub Disneyst 4 peatuse kaugusel ja väidetavalt on see getho. Mina pole isiklikult siiani midagi aru saanud - kuni paar päeva tagasi rünnati mu toakaaslast. Loomulikult võib öelda, et miks ta ei kasutanud meile spetsiaalselt mõeldud busse, mis toovad meid Disneyst otse meie hotelli ette, aga mis seal enam. Kella 23.30 paiku väljus ta RER'i peatusest ja seadis sammud meie hotelli poole. Teele jääb üks suur valgustatud parkimisplats, kus sellel kellaajal kedagi eriti näha ei ole. Seal see juhtuski. Üks noormees võttis tal seljatagant kinni, kattis suu ja teine hakkas kotti haarama. Mu toakaaslane ei saanudki kohe aru, mis toimub....kui alles maha kukkus, siis mõistis, et targem oleks kotist lahti lasta. Seejärel jooksid noormehed pimedusse. Hotelli jõudnuna, oli ta täielikus šokis. Ta nuttis ja rääkis vanematega kuni kella 2ni öösel ja ärkas kell 7 hommikul, et uuesti Skypeäis rääkida. Võib öelda, et oli õnnelik õnnetus, sest temal endal on "kõigest marrastused", aga ta kaotas oma koti, milles olid kõik tema dokumendid (sh ka pass) ja raha. Nüüd ajab ta Läti saatkonnas asju, et oma passile asendust saada vms, sest ID kaarti tal ka ei ole.  Vot selline lugu siis.

Minu bürokraatilistest seiklustest aga nii palju, et need on vaikselt lahenemas (ptüi-ptüi-ptüi). Eelmisel nädalal muretsesin endale prantsuse numbri, millega ma alguses ei saanud küll muud teha kui helistada, kõnesid ja smse vastu võtta. St ise ma smse saata ei saanud. Läksin tagasi esindusse, aga ka seal ei osatud mind aidata. Kuna olin seal juba sadu kordi käinud, siis tüüp teadis mind ja ütles: "Aga kuna sa oled nii ilus, siis ma aitan sind". Väitis siis, et viga pole kaardis, vaid minu telefonis, et mul olevat liiga vana telefon. (pole tähtis, et 2 aastat tagasi kasutasin siin sama operaatori kõnekaarti, sama telefoniga). Möllas, mis ta möllas, aga hakkama ta ei saanud. Seejärel, aga tuli hoopis põnevam ettepanek. Lühikokkuvõte tema kõnest: "Tead, ma saaksin sind aidata. Võin võtta enda nimele sulle numbri ja telefoni. Mul ei ole pere, teen ainult tööd ja mul ei oleks midagi selle vastu, kui me paar korda nädalas kohtuksime. Mind ei huvita, kas sul on boyfriend/abikaasa/lapsed, ma ei pea seda teadma - mulle meeldibki vaba suhe....Ja kui tulevikus me peaksime armuma, siis räägime sellel teemal uuesti". Ma olin selleks hetkeks juba täielikult šoki äärel ja oleks tahtnud ainult karjuda. Pfff...lahkusin ja otsustasin teise esindusse minna. Seda tegin paar päeva hiljem ja voila, tuligi välja, et asi ei ole minu telefonis ja nüüd ongi kõik korras.

Panga teemadel nii palju, et otsustasin uue panga valida. Alguses valisin ühe, kuhu pidi ka kohtumise kokku leppima, aga siis soovitas Alain mulle ühte teist, mida ta juhuslikult oli tänaval näinud, et nad avavad konto ka siis, kui lihtsalt tänavalt sisse astud. Läksime koos sinna. Peale hunnikut paberitööd avatigi mulle konto. Pidin tegema ka kohe sissemakse, et konto avaneks. Siiani ei usu seda....ega enne ei usu ka, kui pangakaardi koos koodidega kätte saan. Aga tead, et konto on avatud, sest mul on internetipank olemas juba ja saan raha oma kontole kanda. Prantsuse pangadus on muidugi omaette teema, aga ütleme nii, et Eestist tulnuna üllatas mind iga teine asi...oma kiviaegsusega.

J'en ai marre

...ehk siis lugu sellest, kuidas mul üle viskama hakkab. Tegelikult on ju kõik hästi, välja arvatud prantsuse bürokraatia, töö ja elamine kellegagi samas toas. (A)

Bürokraatiast siis nii palju, et pärast 2 nädalat ootamist, et saada kätte oma pangakaarti, koode jne, tuleb välja, et see ei olegi võimalik. Juhatus otsustas, et mulle ei saa kontot avada. Miks? Kes seda teab. Igal juhul vihastas see Alain'i korralikult ja ta otsustas asja uurima minna. Eks näis, mis sellest saab. Kui muud ei saa, siis proovin teises pangas uuesti. See aga tähendab taaskord paberimajandust ja hulgalist ooteaega. Sellepärast pole mul ikka veel ka kohalikku numbrit. Nüüd ma selle ilmselt siiski võtan - mis sest, et kõnekaardi, aga vähemalt on number olemas. Eks ma jagan seda varsti;)

Kuu aega olen töötanud nüüd Disneys ja juba saan aru, et see töö ei ole minu jaoks. Ütleme nii, et eks ma elan üle selle ühe kuu siin veel, aga töötamine restoranis ja klienditeenindajana ei ole tõesti mulle. Vahel mõtlen, et kui oleksin ettekandja, siis ehk mõtleksin teisiti. Miks? Sest ettekandjad võtavad tellimuse, viivad inimestele nende joogid ja kasseerivad raha ning jootraha. Toidu viivad laudadele hoopiks selleks spetsiaalselt ettenähtud inimesed ja laudu koristavad hoopis kolmandad. Olen kindel ka selles, et oleksin hea ettekandja, sest siinsed prantslastest ettekandjad on ikka paganama aeglased ja uimased.Tegelikult ongi tööga nii, et kui olen juba seal ja seda teen, siis on ok, aga kohaleminek on kõige raskem. Samuti võin tõmmata paralleele Maasikaga, kus töö polnud midagi erilist, aga seltskond suurepärane :)

Toakaaslasest nii palju, et vaatamata sellele, et ütlesin, et ta suhteliselt normaalne ja arvestav, siis kellegagi samas toas elada ei ole üldse lihtne. Ta ärkab iga jumala päev hiljemalt kell 10, kui mitte varemgi. Muidu normaalne aeg ärkamiseks, aga kui me mõlemad oleme pea 5 päeva töötand nii kaua, et alles 02.00 ajal voodisse saame, siis võiks ju mõni kord kauem magada. Aga ei, tal on hommikused ja öised protseduurid, mis võtavad tunde aega. Seda on ka täheldanud meie korterikaaslased, kes pidevalt vannitoa ukse taga ootama peavad, et lõpuks vetsu saada. Müstika.

Elangi siin vabade päevade nimel. Vabad päevad üritan täita alati erinevate huvitavate tegevustega, mis tähendab, et enamus ajast olen Pariisis. Oleme käinud 2 korda ka kohalikus rannas. See on bussisõidu ja jalutustee kaugusel minu elukohast ja rand ise maksab õpilastele 2,5 euri. See aga tähendab seda, et rand on suhteliselt puhas. Seal on liiv ja seal saab ujuba. Samuti on seal WC, dušš, riietusruumid ja kohvik, mis on küll parajalt krõbedate hindadega. Aga ütleme nii, et vähemalt olen sel suvel paar kordagi päikest näinud. Edaspidi ilmselt nii hästi ei lähe, sest prantslased teavad rääkida, et nüüd sai suvi otsa. Ilmad on küll ilusad ja soojad aga tõsi ta on, et rannailma pole hetkel enam olnud.

Pariisi käin väljas erinevatel üritustel. Hästi populaarsed on nt PubSurfingu üritused, mis siis on põhimõtteliselt CouchSurfingu osa vms. Ise olen küll käinud üksnes pubis, aga Kristina käis metroo peol ja ütles, et see on väga äge. Eks kui mul kunagi peaks reedene päev vaba olema, siis saan ka teada. Sel nädalal käisime Kristinaga aga Champs-Elysée klubis Queen, kus olen korra ka varem käinud - seda siis Erasmuse perioodil. Sel korral aga võtsime peost kõik, mis võtta andsi. Pidu ise oli ladies night, mis tähendas, et saime enne 01.00 tasuta sisse ja hiljem saime tasuta jooke ka. Seal oli naistele ka šõu, aga sellest ma ei hakka lähemalt rääkima:D Mingi hetk visati rahva hulka vahtkummist pulgad, mida sai käima llülitada nii, et nad hakkasid helendama. Tantsisime siis nendega ja andsime iga kord, kui meile lugu meeldis, DJ'le sellest pulkadega märku. Lõpuks olime suht ainsad, kes nende pulkadega möllata viitsisid ja me täheldasime, et DJ mängis tihtipeale just sedasorti muusikat, mis meile peale läks.

Kristina, mina ja kohalikud

Helendavad pulgad

Spets klaas joogi jaoks

Järgmisel päeval käisime vabaõhu kinos. Viimati käisin seal 2 aastat tagasi ja koos Kätliniga. Kino ei ole muutunud - endiselt ideaalselt kasvatatud muru, lamamistoolide laenutusvõimalus ja tasuta sissepääs. Pidasime enne kino  väikese pikniku ja seejärel vaatasime saksakeelset filmi Good Bye, Lenin. Sellel olid loomulikult prantsuse keelsed subtiitrid.

Salla, mina, Kristina

Vihm-töö-uni-vihm

Kust alustada? Ehk sellega, et ei ole ikka veel korralikult sisse elanud. St et ei ole uudistanud ei Disneylandi ega ka ümbritsevaid pidusid ega miskit. Olen igav:D Tegelikult on paljuski "süüdi" ka see, et vahetasin töökohta. Enne olin liharestos, siis nüüd olen sama kohapeal Miki kohvikus, mis ei asugi Disney pargis, vaid Disney Village'is, kus atraktsioone ei ole, vaid ongi kohvikud, šõu ja cinema jne. Erinevus praeguse ja eelneva töökoha vahel? Nüüd on minu töö kostüümiks mustad naljaka lõikega püksid, valge pluus, miki rätik (lipsuks tehtuna) ja punane pintsak. Pintsaku asemel kannan tihti vesti, sest pintsakuga on palav. Lisaks sellele usaldatakse mind palju rohkem ja mul on huvitavamad ülesanded kui lihtsalt inimeste lauda juhatamine. Seda sellepärast, et mulle tehti sealne arvuti programm selgeks ja üldsegi ei tööta seal hooajalisi peale minu kedagi (vähemalt neid, kes aind 2 kuud seal oleks). Töötajad on palju elurõõmsamad ja reeglid välimusele ei ole nii ranged. Ah jaa, töökoha vahetuse põhjuseks on lihtne tõsiasi, et eelmises kohas oli liiga palju hooajalisi töötajaid ja kuna nad otsustasid restorani avada ainult õhtuti, siis ei olnud nii palju rahvast vaja. Seega peale minu, lahkus sealt teisigi - kõik erinevatesse kohtadesse.

 

Lahkumine eelmisest töökohast oli väga organiseerimata. Läksin üle-eelmisel laupäeval Silver Spuri tööle ja mulle öeldi, et vaheta riided ja mine Mikisse. Kus? kes? miks? ah? Niisis, läksin ja avastasin maailma. Olles sinna jõudnud, ei teadnud sealne juhtkond minu tulekust veel midagi, aga jäin päevaks tööle. Ja kuna selle nädalaga ei saanud nad väga töögraafikut muuta, siis polegi mul hetkel õrna aimugi, millal ma tegelikult tööle hakkan. Sellel nädalal töötasin iga päev hommikuti, mis tähendas kella 6st ärkamist. See aga tähendas seda, et kui 17.00 ajal koju jõudsin, siis olin nii väsinud, et tahtsin kohe magama minna. Laupäeval proovin õhtust vahetust ehk siis tööpäev algab kell 17.00 - eks näis, mis see mulle toob. Ehk selle, et jõuan päeval peale töö ka midagi muud teha - näiteks joosta. Ilmselt hakkab mu graafik välja nägema nii, et paar päeva hommikuti tööl ja paar päeva õhtuti (ehk siis 17.00-01.00).

@ Walt Disney Studios with Reili

Jooksmise või muu tegevuse takistuseks on ka pidev vihm. No lihtsalt sajab ja sajab ja sajab...Vihm siin on teistsigune. Sajab kogu aeg, vahepeal paariminutlilised pausid ja siis hakkab jälle. Sajab hästi peenikest vihma, mis on samas ikkagi nii tihe, et saad läbimärjaks. Vahe aind eesti paduvihma ja siinse vahel on see, et siin ei saagi alguses aru, et märjaks saad...:D If this makes any sense at all...Vaatamata sellele käisin lõpuks ära legendaarsel bal de pompiers peol, kuhu me Kätliniga 2 aastat tagasi minemata jätsime. Käisin seal Valentin'i ja tema sõpradega. See pidu, õigemini peod, toimuvad tuletõrjujate staapides lahtise taeva all. Seal on DJ, šampus, õlu ja vesi ja VÄGA PALJU erinevates mundrites mehi. See pidu oli kogemus omaette, sest kuna terve õhtu kallas, siis tantsid kõik inimesed vihmavarjudega. Pidu ei olnd sugugi mitte halvem.

Mina, Celine, Delfine

Tore on ka see, et sain lõpuks ka omale pangakonto avatud. Aga nagu ka Saksamaal, siis on ka siin pangakaarti, konto nr ja koodikaarti kättesaamine omaette tegevus. Kõik saabuvad posti teel ja seda eraldi ümbrikutes. Aga anti lootust, et 15 päevaga peaks kõik käes olema. Eks näis. Igal juhul sain endale oma RIBi juba, st et saan ehk endale lõpuks prantsuse numbri muretseda. Eks teavitan selle saamisest koheselt.

Lisan paar pilti oma hotelli ümbrusest ka.

Järveke hotelli taga

Jooksurada



Jooksurada

PS: Prantsuse tööseadustest natuke. Töötades restoranis ei ole tööpäevad kunagi üle 8 tunni pikad ja sellest 1 tund on paus. Pikemad on aind väga erandlikel juhtudel ja vaid siis, kui sa ise nõus oled. Lisaks sellele peab olema kahe tööpäeva vahel 11 tundi, ehk siis see hoiab ära selle, et kui öösel kell 2 lõpetad, siis hommikul kell 7 jälle tööl pead olema (nagu Tartus mõnes toitlustusasutuses). Ah jaa, meie kohvikus on samuti clock in ja clock out, me kutsume seda bäädžimiseks. Ja nii ongi, et kui kell kukub, siis lähed töölt ära...jalutadki minema lihtsalt. :D Ja nädalavahetuseti võivad RERid hiljaks jääda kuni 45 min, seega tööle minemine on paras müstika. Jäingi eile tööle hiljaks 15 minutit ja mõtlesin, et teen siis päeva lõpus tasa...selle peale naerdi kõval häälel ja öeldi mulle, et MINE KOJU!!!!!

PPS: Restoranis töötades hakkavad unustusehõlma vajunud keeled tasapisi tagasi tulema. Pean antud hetkel silmas siis vene ja hispaania keelt. Hispaania turiste on ikka haruldaselt palju! Ja muidu anglo-ameeriklased, kes alati pingutavad prantsuse keelt rääkida. Eriti armastan nende "möörsi" (ehk merci) kasutust. :)

Suvi Pariisi Disneylandis

Jõudsin Pariisi neljapäeval 28.juunil. Ööbisin Alain’i juures (mõned ehk mäletavad teda mu Eramuse aegadest – mees, kelle juures poolatar Kasia elas ja kes tegi iga pühapäev süüa oma perele ja sõpradele). Järgmisel päeval seadsin ennast Disneylandi poole. Kes veel ei tea, siis Disneyland asub Pariisist umbes 35 km kaugusel ja on justkui omaette seadustega keskus. Terve reedene päev kulus Paberimajanduse ja elukoha saamise peale. Elan siis hotellis, kus elab väga palju Disney töötajaid.

 Hotell asub põhimõtteliselt Logne ja Torcy piiril ehk siis mõned peatused Disneyst eemal. Mulle see kant meeldib (pole veel muidugi öösel näinud), sest siin on suhteliselt vaikne (mida Pariisis ei ole), turiste ei ole, pole palju autosid ja on 2 suurt šopingu keskust:D Toidupoodidest on üks hiiglaslik Carrefour (ala Rimi aga kordades suurem) ja üks pisike SPAR pood ka :) Elukorraldus näeb välja järgmine: meil on 4 tüdruku peale üks nö appartment, kus on 2 eraldi tuba ja ühine pisike kööginurk. Samuti on meil vannituba, mis on Pariisi mõistes väga suur – st meil on isegi vann! Linu aga ei peagi endal kaasas olema, seega pean muretsema käteräti; seniks kasutan seda, mis Alain mulle laenas. Ainus asi, mille üle nuriseda tahan on padi – see on õudne, nagu hotellides ikka. Ah jaa, wifi on ka tasuta. Päris normaalse kiirusega.

Ühte tuppa sattusin läti tüdruku Anastasiaga, kes on 19-aastane ja Läti venelane, nagu ta end ise kirjutab. Oskan tema kohta öelda hetkel nii palju, et  ta oskab läti keelt väga hästi(:D) ja on ilmselt esimest korda kodust eemal, sest räägib telefonis ja skaibis emaga PIDEVALT. Teises toas on 2 eesti tüdrukut. Jah, eestlasi on siin meeletult palju...ise olen tuttav juba 6 eesti tüdrukuga. Olen sattunud samasse treening-gruppi ka paljude rootslaste ning brittidega.

30. juuni-2. juuli toimub meil üldine treening. Tutvustatakse Disneyt üldiselt, selle põhimõtteid, kõiki instantse. Näidatakse Disneyt külastaja ja töötaja vaatunurgast, toimub turvatreening ja palju muud. Need päevad on meeletult väsitavad! Järgmisena tuleb kõigil oma tööjuures läbida treening, mis kestab ka 2-3 päeva. Selle kohta ei oska midagi öelda. Enne kui kirjeldan, et mis teen, siis räägin Disneyst lähemalt.

Disneyland on VÄGA suur. Koosneb 2st erinevast pargist: Walt Disney Studios Park ja Disneyland Park. Nende erinevus on see, et viimane on jaotatud „maadeks“ ehk siis seal on sellised maad nagu nt Frontierland, Adventureland, Fantasyland, Discoveryland ja keskel on Main Street U.S.A. Kõik need maad on siis teemakohaselt üles ehitatud – loodus, majad, kostüümid, atraktsioonid. Walt Disney Parki pole veel jõudnud, aga tean, et see on nagu Hollywoodi põhimõttega. Seal on sellised alad nagu Studio 1, BlockbusterToy Story Toyland jne. Üldiselt on kõikjal mõeldud kõigele! St küik peab nägema väga autente välja, sh ka koristajad on riietatud vastavalt ja ka prügikastid.

Mina hakkan tööle Frontiereland’is, mis on siis indiaanlased, kauboid ja ka Tom Sawyer’i aurik on seal. Seljas on vastav riietus – õnneks mitte midagi väga ekstravagantsent. Tööle hakkan kohas nimega Silver Spur Stakehouse! Jah – STEAKHOUSE!!!Milline irooni, arvestades, et ma liha nii väga ei armasta:D Töötan „hotesse d’accueil“. Ma ei tea ikka, mis mu täpsed töökohustused on, aga nägin, et asun pisikeses „putkas“ resto ukse ees, kus tervitan külalisi ning võtan ja teenr eserveeringuid. Kas midagi muud ka teen – ei tea veel. Tore asi töö puhul on see, et meik peab olema tagasihoidlik – et siis ripsmedušš ja ongi hästi:D See on tore siis eelnevalt eelmisele töökohale, kus meik pidi pisut teine olema...:)

Üldiselt on töötajana seal igasugused reeglid, aga need on ka mõistetavad. Ma siiski ei hakka nendesse laskuma. Aga nt üks asi on see, et kui tahan lõunatada või õhtustada ja ei viitsi tavalisi riideid selga panna, siis on töötajatele backstage’is oma söögikohad. Ja mis kõige toredam, seal on väga odav! Vastavalt isule võib saada lõuna kätte 2-5 euro eest! Minul on tavaliselt 2 euro kanti läind. Seal sees on jook, pearoog, magustoit ja salat (päevapakkumised sellised u 2-2.50 vahel)!!! Super, kas pole? Ja mis veelgi parem – toiduvalik on väga suur. Vastavalt isule saab süüa väga tervislikku toitu ja kui tahtmist, siis ka friikaid.

Inimeste kohta ei tahaks veel ennatlikke järeldusi teha, sest õpin neid veel tundma...ütleme nii, et on igasuguseid...

PS: ja veini hinnad poes on ka suurepärased! 1.90 ja 3.50 euri vahel on väga suur veinivalik! Kallimaid pole mõtet vaadatagi:D

PPS: ilm on siiani veel suurepärasem olnud. Kui Pariisi jõudsin, oli 31 kraadi, täna veidi jahedam ehk siis 21 kraadi, seda kõike siis varjus.

7th, 8th and 9th day

These days went by really quickly. We did some more driving around the country side and getting upset because everything is closed for the season!!!! It’s so funny...it’s winter, yes, but not a typical one since there is no snow in that area! But everything is closed because during this time of the year roads are slippery and dangerous. It’s funny how people look at a calendar instead of the looking outside. Anyways, after having enjoyed the scenery, Salme took as shopping again! This time to places that we had had in mind. It was really exhausting but in the end, my mom got everything she needed and we also got stuff for our family at home. I’m a bit sad that I didn’t find everything that I needed  but then again, I was so tired that I just probably didn’t see things that were right in front of me.

Then the next day we went to “West Point”, which is kind of another town. It is actually a federal military reservation and everybody who lives there is connected to the United States Military Academy of West Point. Well this town is located just next to Highland Falls but in order to get into it, one needs to present their ID etc. I don’t know exactly how it works for the regular tourists but since Altti works there, then I guess it was a bit easier for us. It’s an extremely large, isolated area. There are houses that people can live in, churches, school buildings etc. But now, when I think about it, I’m not very sure if there were any food stores or anything...

And well, at about 14.30 on Monday, we started our trip back home....Altti drove us to the airport. This was so nice of him because we hadn’t had chance to talk much earlier and this allowed us to get to the airport quicker than by train. Our flights back were a dream in comparison to our trip there. The first plane (KLM) was huge! Even bigger than the one we took there. And the best part is that me and my mom had 3 seats for just the two of us! In addition to that, every passenger had their own little screen, where they could watch movies, TV-series, play games or listen to the music. And thanks to the strong wind, we got to Amsterdam an hour early! The flight to Estonia with Estonian Air went also well. It was actually the first time when I flew with a female pilot! Well, she did her job really wellJ The only thing is that I probably left my belt on the airplane but I still have hope to get it back. After 20 hours of travel, I can surely say that I don’t wanna see any airplanes any time soon....heck, I don’t wanna sit any time soon:D:D

There are many things that I will remember from this trip but some of the bizarre ones would be:

·         Everything is closed for the season!
·         Everything in NYC costs minimum 20-25 bucks!
·         The mannequins in stores have huge butts (:D) not like the skinny ones in Europe!