Pa-lei-vu-anglei?!?

Ehk siis natuke sellest, millised on meie restoranis kliendid. Meil käib peamiselt kahte sorti kliente - britid ja ameeriklased ning hispaanlased. Loomulikult prantslased ja muud loomad, aga neid on võrreldes eelpool mainitutega ikka kõvasti vähem. Esimesed käivad siis reeglina lõuna paiku söömas ning õhtusöögi esimeses pooles ehk siis umbes kuni kella 20.00ni. Hispaanlased aga vallutavad restorani alates 20.00st ja veedavad aega restorani sulgemiseni ja tund aega veel pealegi. Selle kahe grupi erinevus seisneb mitmetes faktorites. Näiteks selles, et hispaanlased käivadki reaalselt alati terve perega (vanemad, vanavanemad, onud-tädid, lapsed, lapselapsed jne) ehk siis tahavad nad tihtipeale istuda laudades, mille suurus võib isegi üle 20 ulatuda. Inglise keelt kõnelevad inimesed käivad traditsiooniliselt 3-4kesi. Hispaanlased on alati lärmakamad ja vaatamata korduvatele korraldustele Disney karakteritele mitte järele joosta, vaid oma lauas oodata, nad seda siiski teevad. Teine grupp aga mitte....Hispaanlased ei jäta praktiliselt mitte kunagi jootraha, ka siis mitte kui neid on 20...ja kui jätavad, siis rõhutavad, et teenindus oli lihtsalt suurepärane ja jätavad kambapeale 3-5 euri. Teised aga jätavad ühe inimese kohta ka rohkem jootraha, kui hispaanlased kambapeale kokku. Hispaanlased reeglina ei üritagi muud keelt, peale oma, purssida. Hea on kui küsivad, et Hablas espanol? Ja kui vastuseks tuleb, et un poquito, siis lämmatavad su oma ülikiirete kilomeetriste lausetega. Jah...inglise keelt kõnelevatel inimestel on selles mõttes lihtsam, et nad ju räägivad inglise keelt, aga nende puhul ongi see, et nad reeglina alustavad vestlust prantsuse keeles ja kui sa juba kuuled, et neil on ülimalt kohutav inglise keele aktsent juures, siis küsid, et would you prefer to speak in English? Mille peale tuleb nende näole suur kergendus....

Samuti natuke sellest, kuidas töötamine 35-38 kraadise kuumusega ei ole normaalne! Eriti kuna konditsioneer ei tööta või teeb seda väga halvasti, sest selleks et paremat konditsioneeri saada oleks vaja rohkem raha raisata. Aga kuna Prantsusmaal on sellised kuumad ilmad suhteliselt haruldased, siis ei ole seda mõtet teha. Ehk siis surevad kliendid ja surevad töötajad...huh. Reaalselt ongi nii palav, et kui paigal istuda, siis polegi kõige hullem, aga kui natukene liigutada (kasvõi juukseid kammida või arvuti taga trükkida), siis on higi kohe lahti. See kuumus on kestnud juba ligi nädala...Tekk ja linad ja muu selline on ammu juba oma otstarbe kaotanud ja ega duššilgi erilist mõtet pole. Kuivatad end ära ja oled jälle märg. Tööl tekib päeva jooksul samuti tahtmine riideid mitu korda vahetada. Kuna aga on nii kiire, siis see võimalikuks ei osutu...Ärge saage minust valesti aru - mulle väga meeldib, et selline suvi on, aga sellise ilmaga ei ole normaalne töötada. Aga töö lõpuni ongi jäänud kõigest 2 nädalat! Super!

Ah jaa, pärast ühte tööpäeva, kui jäime tööjuurde kauemaks, sest tähistasime ramadani lõppu (nagu ma ütlesin, siis oli väga suur osa mu töökaaslastest ramadanil), pidin võtma tavapärasest hilisema bussi. Igal juhul ootas buss ja selle sees bussijuht, kes ei olnud kunagi meie hotelli juurde sõitnud. Teine bussijuht üritas talle juhtnööre anda, aga ta siiski oli väga kahtlev ja kartlik. Väike kõrvalepõige: kuna tee Torcyni on üpriski pikk ja selleks, et meie hotellini jõuda, mis asub tegelikult Lognes, siis tulebki sõita läbi terve Torcy. Seal on aga VÄGA palju ringteid ja ristmike. Millegi pärast otsustasin aga kunagi juuli alguse poole, et jätan selle tee meelde...mis sa muud ikka teed, kui aknast välja vahid. See ei olnud keeruline, sest mulle meeldib bussis esimeses pingis istuda - sealt on kõigele hea ülevaade. Igal juhul olin ilmselt bussijuhile meelde jäänud, sest mind nähes, hakkas ta naerma ja ütles uuele bussijuhile, et tal on kaardilugeja olemas. Teine ei suutnud muidugi uskuda, et ma tegelikult ka tean, kuhu minema peab, aga pärast seda, kui olin teekonna ette lugenud, ei jäänud tal muud üle. Vot siis. Tol õhtul jõudis buss tänu minu juhatamisele meie hotelli juurde:)

PS: sain lõpuks pangakaardi ka kõik koodid ka kätte. Aga jah, mu pangakaardi peal on nimi Alurer Marie Liis - ei saa aru, kuidas see saab võimalik olla, kui igal pool mujal on õigesti...oh well, peab taas panka minema.

Disney - tööl ja vabal ajal

Esmalt tööst. Paar päeva tagasi küsiti mult, et kas ma ei oleks huvitatud sinna kauemaks tööle jäämisest. Ehk siis kas sooviksin oma tähtajalise lepingu muuta tähtajatuks. Mis ma vastasin? Kuna ei soovinud "sildu põletada", sest mine tea, mis elu toob, siis ütlesin, et kui jäängi kauemaks, siis seda ainult osalise koormusega. Pean ju siiski endale aru andma, et lõputöö vajab kirjutamist ja magister lõpetamist. Arvestades seda, mida ma oma ülejäänud päevaga töö kõrvalt antud hetkel teen, siis olen suhteliselt kindel, et sellest produktiivset kirjutamise aega ei kujuneks. Aga väga meeldiv on, et nad mult seda küsisid, sest see näitab, et nad hindavad mu tööd.

Eelmisel nädalal käisin oma vabal päeval Disneys koos Kristina ja Florianiga. Saime kõik tasuta sisse, sest mul on õigus oma 2 kuu jooksul viia sisse 2x3 inimest, sealhulgas saan ise alati tasuta. Igaljhuhul olime seal tõepoolest terve päeva. Disneylandis turist olla on ikka ääretult väsitav!!! Peale lõputu ootamise päikese all, saad nautida üksnes mõned hetked atraktsiooni ja ongi läbi. Käisime kokku kõigest seitsmel atraktsioonil - tõsi, ühel küll 2 korda, sest see oli kell 23.00 ja jooksime enne selle sulgemist uuesti sinna peale. Valisime "tugeva sensatsiooniga" atraktsioonid, sest teised on igavad ja ega nendestki kõik just huvitavad pole...vähemalt minu jaoks. Vaatamata sellele, et kasutasime "fast passi" ehk siis lipik, millega antakse sulle kindel ajavahemik, et saad minna mingi atraktsiooni peale, pidime siiski PALJU ootama. Tavaliselt oli atraktsiooni ooteaeg vähemalt 60 minutit. Aga noh kui arvestada, et keskmiselt käib päevas Disneylandis umbes 15 000 turisti, siis on see ilmselt "normaalne". Õhtuks olid meil kõhud nii tühjad, et otsustasin nad viia enda restosse sööma. Teades, et sellel päeval on tööl team elader, kes võtab alati ja kõik ilma reserveeringuta inimesed vastu (tagades sellega pikad ootejärjekorrad), siis seadsimegi sammud sinna poole. Saimegi sisse, päris hea laua ja toreda kelneri. Tellisime igaüks endale üksnes ühe roa (sest minu restoranis alla 20-30 euriga hakkama ei saagi). Mina leian aga, et see oli parim 4-juustu pitsa, mis ma eales söönud olen:P Traditsiooniliselt oli ka võimalus teha pilti Disney tegelastega, aga kuna mu fotoka aku sai enne otsa, siis on pildid ikka veel Floriani telefonis. Kui lõpuks arve saime, siis oli väga meeldiv üllatus - lisaks minu 25% soodustusele Disney töötajana, ei lisanud mu töökaaslane veel ühe meie toitu arvelegi. See oli super suur kokkuhoid. Aitäh! Siinkohal tänan veelkord Kristinat ja Floriani, sest tänu nendele sain ka Disneys end turistina tunda ja tean, et neile meeldis see päev ka:)

Nüüd kõrvalepõige elust Torcys. Torcy on siis linn, kus ma elan, see asub Disneyst 4 peatuse kaugusel ja väidetavalt on see getho. Mina pole isiklikult siiani midagi aru saanud - kuni paar päeva tagasi rünnati mu toakaaslast. Loomulikult võib öelda, et miks ta ei kasutanud meile spetsiaalselt mõeldud busse, mis toovad meid Disneyst otse meie hotelli ette, aga mis seal enam. Kella 23.30 paiku väljus ta RER'i peatusest ja seadis sammud meie hotelli poole. Teele jääb üks suur valgustatud parkimisplats, kus sellel kellaajal kedagi eriti näha ei ole. Seal see juhtuski. Üks noormees võttis tal seljatagant kinni, kattis suu ja teine hakkas kotti haarama. Mu toakaaslane ei saanudki kohe aru, mis toimub....kui alles maha kukkus, siis mõistis, et targem oleks kotist lahti lasta. Seejärel jooksid noormehed pimedusse. Hotelli jõudnuna, oli ta täielikus šokis. Ta nuttis ja rääkis vanematega kuni kella 2ni öösel ja ärkas kell 7 hommikul, et uuesti Skypeäis rääkida. Võib öelda, et oli õnnelik õnnetus, sest temal endal on "kõigest marrastused", aga ta kaotas oma koti, milles olid kõik tema dokumendid (sh ka pass) ja raha. Nüüd ajab ta Läti saatkonnas asju, et oma passile asendust saada vms, sest ID kaarti tal ka ei ole.  Vot selline lugu siis.

Minu bürokraatilistest seiklustest aga nii palju, et need on vaikselt lahenemas (ptüi-ptüi-ptüi). Eelmisel nädalal muretsesin endale prantsuse numbri, millega ma alguses ei saanud küll muud teha kui helistada, kõnesid ja smse vastu võtta. St ise ma smse saata ei saanud. Läksin tagasi esindusse, aga ka seal ei osatud mind aidata. Kuna olin seal juba sadu kordi käinud, siis tüüp teadis mind ja ütles: "Aga kuna sa oled nii ilus, siis ma aitan sind". Väitis siis, et viga pole kaardis, vaid minu telefonis, et mul olevat liiga vana telefon. (pole tähtis, et 2 aastat tagasi kasutasin siin sama operaatori kõnekaarti, sama telefoniga). Möllas, mis ta möllas, aga hakkama ta ei saanud. Seejärel, aga tuli hoopis põnevam ettepanek. Lühikokkuvõte tema kõnest: "Tead, ma saaksin sind aidata. Võin võtta enda nimele sulle numbri ja telefoni. Mul ei ole pere, teen ainult tööd ja mul ei oleks midagi selle vastu, kui me paar korda nädalas kohtuksime. Mind ei huvita, kas sul on boyfriend/abikaasa/lapsed, ma ei pea seda teadma - mulle meeldibki vaba suhe....Ja kui tulevikus me peaksime armuma, siis räägime sellel teemal uuesti". Ma olin selleks hetkeks juba täielikult šoki äärel ja oleks tahtnud ainult karjuda. Pfff...lahkusin ja otsustasin teise esindusse minna. Seda tegin paar päeva hiljem ja voila, tuligi välja, et asi ei ole minu telefonis ja nüüd ongi kõik korras.

Panga teemadel nii palju, et otsustasin uue panga valida. Alguses valisin ühe, kuhu pidi ka kohtumise kokku leppima, aga siis soovitas Alain mulle ühte teist, mida ta juhuslikult oli tänaval näinud, et nad avavad konto ka siis, kui lihtsalt tänavalt sisse astud. Läksime koos sinna. Peale hunnikut paberitööd avatigi mulle konto. Pidin tegema ka kohe sissemakse, et konto avaneks. Siiani ei usu seda....ega enne ei usu ka, kui pangakaardi koos koodidega kätte saan. Aga tead, et konto on avatud, sest mul on internetipank olemas juba ja saan raha oma kontole kanda. Prantsuse pangadus on muidugi omaette teema, aga ütleme nii, et Eestist tulnuna üllatas mind iga teine asi...oma kiviaegsusega.

J'en ai marre

...ehk siis lugu sellest, kuidas mul üle viskama hakkab. Tegelikult on ju kõik hästi, välja arvatud prantsuse bürokraatia, töö ja elamine kellegagi samas toas. (A)

Bürokraatiast siis nii palju, et pärast 2 nädalat ootamist, et saada kätte oma pangakaarti, koode jne, tuleb välja, et see ei olegi võimalik. Juhatus otsustas, et mulle ei saa kontot avada. Miks? Kes seda teab. Igal juhul vihastas see Alain'i korralikult ja ta otsustas asja uurima minna. Eks näis, mis sellest saab. Kui muud ei saa, siis proovin teises pangas uuesti. See aga tähendab taaskord paberimajandust ja hulgalist ooteaega. Sellepärast pole mul ikka veel ka kohalikku numbrit. Nüüd ma selle ilmselt siiski võtan - mis sest, et kõnekaardi, aga vähemalt on number olemas. Eks ma jagan seda varsti;)

Kuu aega olen töötanud nüüd Disneys ja juba saan aru, et see töö ei ole minu jaoks. Ütleme nii, et eks ma elan üle selle ühe kuu siin veel, aga töötamine restoranis ja klienditeenindajana ei ole tõesti mulle. Vahel mõtlen, et kui oleksin ettekandja, siis ehk mõtleksin teisiti. Miks? Sest ettekandjad võtavad tellimuse, viivad inimestele nende joogid ja kasseerivad raha ning jootraha. Toidu viivad laudadele hoopiks selleks spetsiaalselt ettenähtud inimesed ja laudu koristavad hoopis kolmandad. Olen kindel ka selles, et oleksin hea ettekandja, sest siinsed prantslastest ettekandjad on ikka paganama aeglased ja uimased.Tegelikult ongi tööga nii, et kui olen juba seal ja seda teen, siis on ok, aga kohaleminek on kõige raskem. Samuti võin tõmmata paralleele Maasikaga, kus töö polnud midagi erilist, aga seltskond suurepärane :)

Toakaaslasest nii palju, et vaatamata sellele, et ütlesin, et ta suhteliselt normaalne ja arvestav, siis kellegagi samas toas elada ei ole üldse lihtne. Ta ärkab iga jumala päev hiljemalt kell 10, kui mitte varemgi. Muidu normaalne aeg ärkamiseks, aga kui me mõlemad oleme pea 5 päeva töötand nii kaua, et alles 02.00 ajal voodisse saame, siis võiks ju mõni kord kauem magada. Aga ei, tal on hommikused ja öised protseduurid, mis võtavad tunde aega. Seda on ka täheldanud meie korterikaaslased, kes pidevalt vannitoa ukse taga ootama peavad, et lõpuks vetsu saada. Müstika.

Elangi siin vabade päevade nimel. Vabad päevad üritan täita alati erinevate huvitavate tegevustega, mis tähendab, et enamus ajast olen Pariisis. Oleme käinud 2 korda ka kohalikus rannas. See on bussisõidu ja jalutustee kaugusel minu elukohast ja rand ise maksab õpilastele 2,5 euri. See aga tähendab seda, et rand on suhteliselt puhas. Seal on liiv ja seal saab ujuba. Samuti on seal WC, dušš, riietusruumid ja kohvik, mis on küll parajalt krõbedate hindadega. Aga ütleme nii, et vähemalt olen sel suvel paar kordagi päikest näinud. Edaspidi ilmselt nii hästi ei lähe, sest prantslased teavad rääkida, et nüüd sai suvi otsa. Ilmad on küll ilusad ja soojad aga tõsi ta on, et rannailma pole hetkel enam olnud.

Pariisi käin väljas erinevatel üritustel. Hästi populaarsed on nt PubSurfingu üritused, mis siis on põhimõtteliselt CouchSurfingu osa vms. Ise olen küll käinud üksnes pubis, aga Kristina käis metroo peol ja ütles, et see on väga äge. Eks kui mul kunagi peaks reedene päev vaba olema, siis saan ka teada. Sel nädalal käisime Kristinaga aga Champs-Elysée klubis Queen, kus olen korra ka varem käinud - seda siis Erasmuse perioodil. Sel korral aga võtsime peost kõik, mis võtta andsi. Pidu ise oli ladies night, mis tähendas, et saime enne 01.00 tasuta sisse ja hiljem saime tasuta jooke ka. Seal oli naistele ka šõu, aga sellest ma ei hakka lähemalt rääkima:D Mingi hetk visati rahva hulka vahtkummist pulgad, mida sai käima llülitada nii, et nad hakkasid helendama. Tantsisime siis nendega ja andsime iga kord, kui meile lugu meeldis, DJ'le sellest pulkadega märku. Lõpuks olime suht ainsad, kes nende pulkadega möllata viitsisid ja me täheldasime, et DJ mängis tihtipeale just sedasorti muusikat, mis meile peale läks.

Kristina, mina ja kohalikud

Helendavad pulgad

Spets klaas joogi jaoks

Järgmisel päeval käisime vabaõhu kinos. Viimati käisin seal 2 aastat tagasi ja koos Kätliniga. Kino ei ole muutunud - endiselt ideaalselt kasvatatud muru, lamamistoolide laenutusvõimalus ja tasuta sissepääs. Pidasime enne kino  väikese pikniku ja seejärel vaatasime saksakeelset filmi Good Bye, Lenin. Sellel olid loomulikult prantsuse keelsed subtiitrid.

Salla, mina, Kristina