Suvi oli tore! Ja kui ma räägin suvest, siis mõtlen eelkõige oma puhkust, sest Pariisis sellel aastal suve ei olnud. Või noh, välja arvatud nüüd septembris. Nagu eelmises postituses mainitud sai, siis ootab mind sellel sügisel palju muutusi, Mõned neist on juba tehtud.
Augusti lõpus sain kolimisega ühele poole. Õnneks aitas mind ka Fred, kes koos laenatud autoga mul kolida aitas. Auto oli pilgeni täis, hea, et ise sisse mahtusime. Kui aus olla, siis pakkisin kõik need asjad lahti ja paigutasin kappidesse alles paar päeva tagasi.
 |
| Nagu näete, siis isegi istusin mõne asja peal, mis taha ei mahtunud. |
 |
| Turvalisuse mõttes, miss järgi teha! |
Kolmapäeval, 10. septembril, oli mul tööl viimane päev. See päev oli täitsa tore. Õhtul käisin peakontorist ka läbi ja ütlesin "head aega" eriti nendele inimestele, kes mu töö seal meeldivaks tegid. Lahkudes jäid mul kõigiga väga head suhted ja kui mu meel peaks millegi pärast muutuma, siis ootavad nad mind innuga tagasi.
Järgmiseks sammuks on tarkusehammaste välja opereerime. Arsti juures selgus, et need tõepoolest kasvavad hirmuäratava kiirusega ning neil ei ole suus ruumi. Siinne arst arvas, et hea oleks kõik 4 korraga eemaldada. Samuti andis ta mulle valida üldnarkoosi ja kohaliku vahel. Otsustasin jätta narkoosi kõrvale, sest mu kogemus sellega mandioperatsiooni kestel, ei olnud eriti meeldiv. Pealegi kinnitas mulle arst, et nii kui häält teen, siis lisab mulle valuvaigistit vms juurde. Peale operatsiooni peaksingi ennast tundma sama moodi nagu peale mandlioppi. Ehk siis pean hoidma külma peal 48h + süüa tohin aind jääd või jäätist. Edaspidi ainult vedelat, ala püresuppi ja kompotti ja jogurtit.
(Lootsin muidugi postituse enne ära teha, aga nüüd läks teisiti. Operatsioon oli täna ära. Pidi olema kohalik tuimestus, koos uimastamisega vms :D Ma ausalt ei tea, kuidas seda päriselt nimetama peaks. Tulemuseks oli see, et ma olin täitsa audis ja ma ei kuulnud mitte ühtegi häält ega piiksu ja oma rasked laud tõstsin alles siis, kui post-opi ruumis olin. Ütleks, et vahet ei olnud, kas üldnarkoos või see, mis mulle tehtis - aru ei saand ma midagi. Hetkel olen kodus juba ja hoian kogu aeg jääkuubikuid pika "soki" sees ümber põskede. Meel on rõõmus ja olen pigem positiivne.)
(Lootsin muidugi postituse enne ära teha, aga nüüd läks teisiti. Operatsioon oli täna ära. Pidi olema kohalik tuimestus, koos uimastamisega vms :D Ma ausalt ei tea, kuidas seda päriselt nimetama peaks. Tulemuseks oli see, et ma olin täitsa audis ja ma ei kuulnud mitte ühtegi häält ega piiksu ja oma rasked laud tõstsin alles siis, kui post-opi ruumis olin. Ütleks, et vahet ei olnud, kas üldnarkoos või see, mis mulle tehtis - aru ei saand ma midagi. Hetkel olen kodus juba ja hoian kogu aeg jääkuubikuid pika "soki" sees ümber põskede. Meel on rõõmus ja olen pigem positiivne.)
Nüüd on mul 2.5 päeva aega, et taas jalule saada ning siis juba kooli minna. Kooli registreerimisega sain ühele poole eelmisel neljapäeval. Protsess oli pikk. Nagu ikka, saadeti ühest ruumist teise ja nõuti igasuguseid dokumente. Õnneks olid mul kõik kaasas ja sain asjaga ühele poole. Hea uudis on see, et sain siis Prantsusmaa riigilt ühe väikse stipi, tänu millele ei pea ma registreerimistasu maksma (400+ euri). Samuti kaetakse haigekassa kulud. See on tore. Nüüd on mul olemas õpilaspilet ja olen taas üliõpilane!Küllap annan koolist ja selle korraldusest uudiseid juba siis, kui esimene koolipäev möödas on ja infot rohkem.
Samuti puhuvad uued tuuled minu nö vabaaja tegevuses. Sellel aastal hakkan õpetama Pariisi Eesti koolis, kus olen kõige vanema grupi õpetaja. See on isegi tore, sest eelmisel kevadel sain juba kahte selle vanust last õpetades käe soojaks. Sellel pühapäeval ongi esimene tund! Eks, nagu ikka, enne esimest korda on suhteliselt pea-laiali-otsas tunne. Aastaks tuleb panna paika õppeplaan ja muuta eesti keele õppimine neile atraktiivseks, et nad ka edaspidi jätkaksid. Lapsed on vanuses 9-11, seega kui kellelgi on häid nippe ja soovitusi, siis on need kommentaarides väga teretulnud. Samuti, kui kellelgi on huvitavaid ja õpetlike lauamänge (nt Minu Eesti vms) ja mulle neid laenata tahaks, siis oleksin ka hästi tänulik.
(Eesti kooli esimene tund ongi möödas. Nii kiiresti läks, et ei saanud arugi! Lapsed on toredad. Aga tõdeda tuleb, et nad on sellises vanuses, kus peab ruumis saltosi viskama, et tund huvitavamaks teha:D Tore oli seal grupis kohata mu eelmise kevade eratunni õpilast!)
Pärast Eesti kooli, käisime Nanterre'i vanadekodus külas 100-aastasel eestlaselt Olgal (Olga Kask). Pidasime eestlaste ringis tema sünnipäeva, mis oli augustis ja kuhu tema prantslastest lapsed eestlasi ligi ei lasnud. Kuna tema tõeline sõbranna Ene lubas talle eestlaste ja šampusega sünnipäeva, siis teostatud see ka sai. Olga on igavesti kihvt daam ja seda suure algustähega. Olga kehahoiak oli sirge ja kael pikk terve selle aja jooksul kui seal olime. Eesti keelt rääkis puhtalt, ilma igasuguse aktsendita! Kuulmine on tal ainult kehv, seega tuleb talle väga kõval häälel küsimusi esitada. Aga kui ta jutustama asub, siis on seda raske peatada - miks peakski? Kui küsida temalt, mis on 100-aastaseks saamise saladus, siis ütles tema selle peale, et 25-aastaselt ütles ta "stopp" ja enam vanemaks ei saanud. Hehe. Samuti aitab meele erksana hoidmisele kaasa elukestev õpe - et need ajurakud ikka tööd saaksid! Elu jooksul on tema palju õppinud. Näiteks, 70. aastaselt või natuke peale, noh siis kui ta veel noor oli (nagu ta ise ütles), hakkas ta õppima heebria keelt. Miks? Aga sellepärast, et käis reisil ja teda intrigeeris selline huvitav keel ja otsustas, et hakkab seda õppima. Laulsime temaga vanu eesti laule, mida ta meelsasti kaasa laulis! Laulis ka mingit lugu, mis ühelegi meist tuttav ei tulnud, vaatamata sellele, et meil oli kohal 5 generatsiooni!
Siiani on külaliste mõttes ka päris tihe olnud. Meeldivalt muidugi. Enne kolimist käisid külas Kaarel ja Gert ehk mu vend ja ta sõps. Nad olid terve nädala - nii tore:) Käisime nendega maal, Lurés ka! Ma usun, et neile jäi päris hea mälestus, sest nad said nii turismi kogemuse kui ka natuke midagi lisaks! (PAAR PILTI)
Septembris käisid külas Katriin ja Krista ehk siis enne neid oli Pariisi juba jõudnud ka hunnik teisi trennikad (Liina, Kristina, Kätu, Liis,). Kuna septembris elasin juba Pariisist väljas, siis võtsid nad endale Airbnb kaudu majutuse. Alguses sattusid mingi nõmediku otsa, kelle stuudio ei asunud ka kõige paremas kohas, aga õnneks vedas see nõmedik neid alt, mis tähendab, et nad said hea ööbimise Pariisi 15ndasse, ehk mitte üldse kaugele Eiffelist ja teistest vaatamisväärsustest :) Nad käisid mul mu uues koduski külas. Fred tegi neile õhtusööki - jäneseliha, riisi koos valgeveini-seene kastmega ja mina tegin neile fondant au chocolat'd magustoiduks. Mulle tundus, et nad jäid päris rahule. :) Aga ühtegi pilti me koos kahjuks ei teinudki...:(
(Eesti kooli esimene tund ongi möödas. Nii kiiresti läks, et ei saanud arugi! Lapsed on toredad. Aga tõdeda tuleb, et nad on sellises vanuses, kus peab ruumis saltosi viskama, et tund huvitavamaks teha:D Tore oli seal grupis kohata mu eelmise kevade eratunni õpilast!)
Pärast Eesti kooli, käisime Nanterre'i vanadekodus külas 100-aastasel eestlaselt Olgal (Olga Kask). Pidasime eestlaste ringis tema sünnipäeva, mis oli augustis ja kuhu tema prantslastest lapsed eestlasi ligi ei lasnud. Kuna tema tõeline sõbranna Ene lubas talle eestlaste ja šampusega sünnipäeva, siis teostatud see ka sai. Olga on igavesti kihvt daam ja seda suure algustähega. Olga kehahoiak oli sirge ja kael pikk terve selle aja jooksul kui seal olime. Eesti keelt rääkis puhtalt, ilma igasuguse aktsendita! Kuulmine on tal ainult kehv, seega tuleb talle väga kõval häälel küsimusi esitada. Aga kui ta jutustama asub, siis on seda raske peatada - miks peakski? Kui küsida temalt, mis on 100-aastaseks saamise saladus, siis ütles tema selle peale, et 25-aastaselt ütles ta "stopp" ja enam vanemaks ei saanud. Hehe. Samuti aitab meele erksana hoidmisele kaasa elukestev õpe - et need ajurakud ikka tööd saaksid! Elu jooksul on tema palju õppinud. Näiteks, 70. aastaselt või natuke peale, noh siis kui ta veel noor oli (nagu ta ise ütles), hakkas ta õppima heebria keelt. Miks? Aga sellepärast, et käis reisil ja teda intrigeeris selline huvitav keel ja otsustas, et hakkab seda õppima. Laulsime temaga vanu eesti laule, mida ta meelsasti kaasa laulis! Laulis ka mingit lugu, mis ühelegi meist tuttav ei tulnud, vaatamata sellele, et meil oli kohal 5 generatsiooni!
Siiani on külaliste mõttes ka päris tihe olnud. Meeldivalt muidugi. Enne kolimist käisid külas Kaarel ja Gert ehk mu vend ja ta sõps. Nad olid terve nädala - nii tore:) Käisime nendega maal, Lurés ka! Ma usun, et neile jäi päris hea mälestus, sest nad said nii turismi kogemuse kui ka natuke midagi lisaks! (PAAR PILTI)
 |
| Minu suur väikevend ja väiksem suur vend :) |
