Jõulud maagilises kohas nimega Le Bourget-du-Lac

Sel korral möödusid jõulud teisiti. Tegelikult on see juba teine kord, kui veedan jõulud Prantsusmaal. Esimest korda oli siis, kui olin siin Erasmuse programmi raames. Tol korral olid mul aga eesti jõulud. Sel korral on prantsuse omad. 

Le Bourget-du-Lac asub Rhones-Alpes piirkonnas ja Pariisist sinna jõudmiseks kulus mul 4 tundi. Kaks tundi Pariisist Lyoni, 40 min ootamist ja 1 tund Lyon'ist Chambéry'sse. Endaga kaasa kutsusid mind Amélie ja Jonathan. See armas prantsuse paar, kes Eesist kõike teavad, eesti keelt räägivad ja isegi Eestis elanud on. Kuna Eestisse minna ei saanud ja polnud ka soovi oma nädalast puhkust Pariisis veeta (vaatamata sellele, et paljud inimesed just sellel ajal Pariisi reisida otsustavad), siis haarasin võimalusest kinni. Teadsin, et õpin selle reisi jooksul palju prantsuse kultuuri ja kommete kohta.

Esimene päev

Esmaspäev kulus sinna mineku peale. Kui kohale jõudsin, oli juba hämar. Tegime tiiru linnapeal (Chambery) ja suundusime Amélie vanemate maja poole. Chambéry kohta nii palju, et see on umbes Tartu suurune linn, aga arhitektuurilises mõttes sarnaneb pigem Itaaliale. Seal on palju ka pisikesi tänavaid, mida prantslased kutsuvad coupe gorge (kõrilõikaja) tänavateks, sest need on alati nii pisikesed ja pimedad, et neid kardetakse. Kindlasti on seal tõepõhi all, aga jõuluvalguses on nad maagilised. Majad on ka väga ilusad. Lisan siia paar pilti, et natuke aimu saaksite.

Chambéry sümbol "4 ilma tagumikuta"

Chambéry "kõrilõikaja"tänavad

Chambéry majad

Chambéry majad

Chambéry "Tartu Ülikool" tglt vist justiitsministeerium vms

Amélie vanemate kodus kohtusime paari sugulasega, aga juba kiskus asi keeruliseks, sest praktiliselt kõigil on nimes "mari". Mina ju olen Mari-Liis, siis on Mari-Hèlene, Jean-Marie jne jne jne. Lisaks, kui prantslased räägivad abikaasast, siis see sõna on ju ka "mari" (e.g. mon marie). Mul on igal juhul juba raskusi nimede meelde jätmisega. Eks näis, mis jõuluõhtul saab, sest selle veedame Amélie nõbu juures, kus on terve suguvõsa kohal. Amélie'l on 6 onu/tädi. Igal juhul sai nalja juba lillega, mille nimi on Amarüll, sest prantsuse keeles kõlab see nimi täpselt nagu minu nimi, va see tõsiasi, et "a" nimele ette tuleb panna.

Amarüll ehk A-Mariliss

Paar pilti Amélie vanemate majast ja kurikuulsast veinikeldrist, kus on umbes 750 veinipudelit.

Traditsioon, mis olevat pigem omane Lõuna-Prantsusmaale. Iga päev lisatakse uusi tegelasi ja lõpuks beebi Jeesus ja 3 pühakut.

Duširuum kosmosest - ma ei osanud seda alguses kasutadagi: kuula muusikat, uudiseid, vaheta valgustust, kasuta aurusaunana jne.

Mõnus hubane maja

Teine päev

Uni oli magus, sest mürataset ei anna Pariisiga võrreldagi. Müra siin ei eksisteeri! Hommikul otsustasime teha kiirelt jalutuskäigu, sest pärastlõunaks lubas tormi. Kas ma olen imelik, või 80m/h tuul tundub ainult minu jaoks maru suur? Nemad ütlesid, et see on alles tormi algus. Käisime kohalike mäe otsas, mille nimi on "Kassi hammas". Üles sõit ja kõik muu meenutas mulle USAs nähtud Bear Mountain'i. Sama moodi nagu seal, oli ka siin vaade  järvele ja teistele mägedele. Ja sama moodi tekitas üles ja alla sõit mus iiveldust. Ei ole ma loodud mägedes elama...

Vaikus enne tormi

Väike kosk, taustal loss

"Mari-Liis tee üks hüpe või midagi"...."Ma teen midagi lihtsamat"

Lõuna oli meil jõululõuna. Tavaliselt jagavad nad kingitusi 24nda õhtul, aga kuna sel korral oli õhtusöök Amélie nõbu juures, kus olid ka lapsed, siis jagati kingitusi seal ainult lastele. Lõunasöök oli väga-väga maitsev. See oli lihtne - kartul, keel, isevalmistatud majonees, hapukurgid jne. AGA keel oli ülimaitsev - suitsune ja sulas suus. Majonees oli kodus tehtud - kreemjas, päris trüfli pulbriga ja mitte üldse majoneesi maitsega. Enne sääki oli muidugi snäkk ja vahuvein nagu prantslastel kombeks ja pärast pearooga juusutvoor ning magustoit. Kingituste jagamine on lihtne. Keegi vaatab ja valib kingitused välja ja ütleb "Jõuluvana kutsub..." ja siis see inimene saabki niisama kingi kätte. Mina sain ka kaks kingitust, olin väga üllatunud!!! Sain koti kohaliku Savoie tooteid, kinkekaarti, et Pariisis kultuuri saaksin nautida ja eesti piparkoogid.

Aperitiiv-kohustuslik :P

Kuusk ja kingitused

Sissejuhatus jõulueinete maratoni

Õhtu oli niisiis Amélie nõbu juures. Enne veel aga läksime jõulumissale. See oli mu elu teine jõulumissa. Kestis 1,5 tundi ja oli armsas väikses kirikus. Missa nagu missa ikka, va see, et jutustades seal jõululugu, tehti ka väike etendus. See tegi asja huvitavamaks. Muidu oli see katoliiklik kirik, kus oli 3 pühaisa (?), kellest üks oli prantslane, üks poolakas ja üks brasiillane. Õhtu jooksul sain üllatusliku telefonikõne oma sugulaselt Salmelt Ameerikast. See oli nii tore üllatus, eriti kuna päeval olin ju oma USA reisile mõelnud. Õnneks sain teha Amélie nõmu juures ka Skype'i kõne oma perega! Nii tore:)

Bissy kirik-oleme altari taga, sest mujal polnud ruumi

Bissy kirik

"Laulik"

Õhtusöök oli vägev ja kestis pikka aega. Alustasime kell 8 õhtul ja lõpetasime kell 1.30 öösel! Hullumaja!

Jõuluõhtu

Karbid

Nimesildid

"Vasika nunnu filee"- koos kitsejuustu ja singiga ning kõrvale seened

Suurepärased prantsuse juustud

Magustoit - puuviljasalat, šokolaadimuffinite ning mango piiskadega

Šokolaadi pulgakommid

Õlu aastast 2004

Kolmas päev

Kolmanda päeva hommikul magasin pikemalt, sest eelmisel õhtul jõudsime ju küllaltki hilja koju. Ärkasin, jõin hommikutee ära ja varsti oligi aeg külalisi vastu hakata võtma. Toimus järjekordne jõululõuna. Alustasime söömisega kell 13.00 ja lõpetasime kell 17.00. Taaskord olid toidud imelised. Ei hakka neid lähemalt kirjeldama, vaid lisan siia pilte. Ah jaa, huvitav oli see, et jõime kahte veini, millest üks oli pärit aastast 1982 ja teine 1985. Need olid punased veinid. Eelistasin viimast, mis oli veidike magusam ja puuviljasem.

Jõululaud 19-le inimesele

Taaskord nimelised kohad

2. eelroog (esimesest unustasin pilti teha) - kodune pasteet mee-ingveri piparkoogileivaga ning eksootiliste puuviljade ning vürtside kreemiga

Kodune sidrunijäätis - tuleb süüa enne pearooga, et aidata seedimisele kaasa

Esimene ports pearooga - ahjus küpsetatud hani koos ahjuõunade ja ahjukaki ning kuivikutega

Punane vein aastast 1982

Punane vein aastast 1985

Traditsiooniline jõumagustoit - "šokolaadi halg"

Olen ütlemata tänulik oma võõrustajatele ja eelkõige Amélie'le ja Jonathan'ile, kes mind endaga kaasa kutsusid! Veetsin väga toredad pühad! AITÄH!

Nüüd jääb ainult tagasi Pariisis sõita. Õnneks on mul ümberistumiseta rong, mis tähendab, et olen Pariisis 3 tunniga. Milline õnn :)

Sügisesed muutused

Taaskord üks postitus üle pika aja. Mis vahepeal toimunud on?

Kolimine uude majja

Kolisin oktoobri alguses lõpuks nö oma koju ehk siis Alain'i juurest minema. Võttis aega, aga olen rahul. Elangi nüüd koos 3 prantslasega "3-kordses" majas. Siin on täitsa tore elada, sest igal ühel on oma personaalruum ja kui soovi on, siis saame kõik ühiselt alumisel korrusel kohtuda. Pidasime üle-eelmisel nädalavahetusel ka oma soolaleivapidu. Ausalt  öeldes pole ma veel elus nii hullu pidu korraldanud ja hetke seisuga võin öelda, et loodan, et enam nii hullu ei tule ka. Kokku oli inimesi ilmselt kuskil 60-ringis, sh ka inimesi, keda keegi meist ei tundud. Siit ka tõsiasi, et peo käigus läks kaduma 2 telefoni ja 1 pangakaart. Õnneks minu külalistel vedas, sest minu toas nende asju tuuseldamas ei käidud. Mingist hetkest olingi nagu politsei, sest käisin ringi ja kontrollisin, kes kelle tuttav on ja kas ta on peole kutsutud. Vaatamata sellele insidendile, läks pidu hästi. Inimestel oli tore ja pidu kestis kella 6ni hommikul, kui Fred viimased inimesed majast välja ajas. Terve järgmise päeva pühendasime koristamisele.

Tavapärane tegevus enne pidu

Kaugõpe

Ütleme ausalt, et see ei ole minu teema. Võib-olla ehk isegi oleks, kui süsteem oleks umbes selline nagu Eestis. Aga siin on kõik hästi kuiv, mingit struktuuri ja juhendeid ei ole. Igal juhul tunnen, et olen täitsa ajahädas ning ei tea, kas ma asju õigesti teen. Üldiselt olen paljude inimestega rääkinud ja kõik on mulle kinnitanud, et sellest konkursist läbi saada on väga-väga raske. Väidetavalt on prantslased isegi mitmeid aastaid järjest pidand proovima, enne kui õnnestub. Lisaks, tuleb inglise keelt, tekste jne analüüsida prantsuse keeles. Kus on loogika? Noh, eks näis, mis sellest saab, aga hetkel pole ma eriti optimistlik.

Trenn

Sellel aastal otsustasin enam mitte spordiklubi kaarti võtta, sest aega on vähem ja seal pakutavad trennid pole nii huvitavad, et oleks väärt seda summat. proovisingi septembri-oktoobri jooksul erinevaid väiksemaid tantsukoole, kus peamiselt ballett, barre au sol ja modern-jazz'i tunnid on. Oma üllatuseks leidsingi ühe koha, mis asub mu kodust 2 minuti jalutustee kaugusel. Üks modern jazz'i tund kestab 1,5 tundi ja treener on väga kompetentne. Teeme alati korraliku soojenduse ja venitusi. Hind on täiesti Pariisi keskmine. Olen rahul.

Jõulud

Sellel aastal jõuluks koju kahjuks ei saa. Seal on mitu põhjust. Esmalt see, et oleksin võinud piletid juba ammu valmis osta, et soodsamalt saada, aga kuna seda ei teinud, siis pole sellest enam mõtet rääkida. Teisalt see, et mu ülemus ei soostunud mulle vabaks andma ühte tundi reedesest päevast, mil oleksin piletid saanud 200 eurot soodsamalt. Ka sellest ei ole enam mõtet rääkida. Rääkida võin siis alternatiivist. Teist aastat järjest kutsuvad Amélie ja Jonathan (prantslased, kes on Eestis elanud ja eesti keelt hästi räägivad) mind Amélie vanemate juurde Alpide lähedale jõule veetma. No vot, sellel aastal ma siis lähengi. Mul on hea meel, et see võimalus on, sest ausalt ei sooviks veeta nädal aega puhkust Pariisis. Nii naljakas kui see ka kõlada võib. Vaatasin oma graafikut ja tundub, et ehk oleks kevadel  võimalik nädalaks Eestisse tulla, aga see oleneb ka nii mitmest asjast, et hetkel lubadusi andma hakata oleks mõttetu. 

Töö

Olen nüüd harjunud käima tööle kaks korda nädalas sinna kooli, mis asub kaugel-kaugel. Need päevad on ikka päris väsitavad ja eelnevatel õhtutel on ikka päris suuri raskusi varakult magama minemisega. Iseenesest on kool mõnus! Samuti meeldib mulle see, et õhkkond on ikka nii nagu koolis peab olema, mitte nagu meil keskustes. Laste jaoks olen "Miss A.", sest autoriteedi mõttes peavad nad mind mu perekonna nime järgi kutsuma, aga kuna see pole ju inglise-pärane, siis leidsingi sellise lahenduse. Üldiselt on mul sellest ettevõttest ikka täitsa kõrini, aga hetkel üritan sellele mitte mõelda ja raisata võimalikult vähe energiat. Sain rääkida ka ühe inimesega Eesti Suursaatkonnast ja tema kommentaar oli, et kui ma Eestis hea pakkumise leiaks, siis pakiksin asjad ja läheksin esimesel võimaluses. Selline asi mind küll veidike ehmatas.

Varia

Vahepeal olen käinud igasugustel erinevatel üritustel. Meeldejäävamad neist on ehk olnud stand-up comedy "A New Yorker in Paris", mis toimus taas Bonne Nouvelle'i lähedal. See oli väga mõnus ja humoorikas. Mulle isegi meeldis rohkem kui "How to Become a Parisian in one Hour". Samuti sattusin sööma ühte väga huvitavasse restorani "Black Dog", mis on spetsialiseerunud liharoogadele. See nimelt asub ühe metal-baari tagaosas ehk siis kui sellest baarist mööda kõndida, siis ei teagi, et see seal on. Sinna minnes tuleb kindlasti laud reserveerida, sest õhtul on ainult kaks vahetust, millest esimene algab kell 20.00. Kui reserveerinud ei ole, siis lauda on praktiliselt võimatu saada. Liharooga ma sel korral võtma ei hakanud, sest teatavasti ei küpseta prantslased minu maitse jaoks liha piisavalt läbi. Aga toit, mis võtsin oli suurepärane ja iga detaili nimel oli vaeva nähtud. 

Sel nädalavahetusel toimus taas Prantsuse-Eesti assotsiatsiooni koosolek, mis toimus sel korral nii umbes 60 km kaugusel Pariisist assotsiatsiooni esinaise kodus. Sinna võis ka lähedasi kaasa võtta, mis tõttu kohtusin veel prantslasi, kes rääägivad suurepärast eesti keelt ja ka teisi eestlasi, kes Pariisis elavad. Kohal oli ka paar eesti last. Nii naljakas kui see ka pole, siis nende eesti keeles rääkimine võttis mul pisara silma. Miks? Ilmselt selle tõttu, et see meenutas Eestis ja seda, et ma ei saa jõuludeks koju. Igal juhul oli tore päev. Osad käisid saunas ka:) Tervis on hetkel ok olnud (ptüi-ptüi-ptüi). Nüüd pean lihtsalt ettevaatlik olema, sest ka meil on talv - osadel päevadel rohkem kui teistel ehk siis mõnikord on lausa 0-lähedane, enamasti ikkagi 0-10 vahel. 

Mis tulemas?

Sellel nädalal lähen esimest korda Pariisis juuksurisse (sorry Kati, aga ei jõua kevadeni/suveni ära oodata). Ausalt öeldes täitsa kardan, aga üritan seal olles väga täpselt oma soove väljendada. Üldiselt on siin juuksuri teenus ka väga kallis, aga kuna sain hea pakkumise ala cherry.ee sarnasest kohast, siis otsustasin selle võtta ja ära proovida. Eks ma postitan pildi kui seal ära olen käinud. Sellel nädalavahetusel tulevad osad Pariisi eestlased mu juurde, et valmistada piparkoogi tainast. Alguses mõtlesin, et lasen Eestist kellegagi saata, aga iseenesest võiks ju selle tegemise täitsa ise ära õppida küll, nii on edaspidi lihtsam. Eks annan teada, kuidas välja tuleb.

Lõhnatu, maitsetu...ehk kuidas sügis taas Pariisi jõudis

Kuni eelmise neljapäevani ehk siis 5. septembrini oli Pariisis täielik suvi, st kuni 30 kraadi sooja. Eelmisel reedel saabus sügis ehk siis temperatuur langes 12-15 kraadini ja hakkas sadama vihma ning ilm läks halliks. Selle tulemusena tundsin end laupäeval ennast juba haiglasena. Pühapäeval tundsin ennast veel kehvemini ja teisipäeval oli juba 38-kraadine palavik. Õnneks sain tol päeval poole päeva pealt töölt koju. Helistasin kohe perearstile ka ja sain aja kolmapäeva hommikuks. Tuli välja aga, et minu kaua otsitud perearst polegi tööl sellel päeval, aga oli asendaja. Lootsin parimat. Jõudsin kohale, vaatas mind kiiruga läbi, kuulas, mis mul mureks on ja mu tungival soovil oli mulle nõus lausa kaheks päevaks sinist lehte andma. Minul silmad suured, ei suutnud uskuda, et kahest päevast piisab...tema aga ei suutnud uskuda, et mul rohkem vaja läheks. Täna on neljapäev ehk siis teine päev kodus. Nohu on parem, kurk ja köha hullemad ja häält on täpselt null! Õnneks ei pidanud ma aga homme üle 1 tunni andma, sest ülejäänud päev oli muude töökohustustega täidetud. Aga õnn on siin üürike (mis puudutab mu tööd). Sain ülemuselt meili, et pean homme ühte kooli tunde minema andma ja siis hiljem veel mujale ka. Helistasin talle ja ta kuulis milline mu hääl on, aga selle peale ütles aind üht: "Sul oli eile ja täna sinine leht, homsest lubati sind ju tööle". Nüüd olengi siin püha viha täis ebakompetentse arsti peale, enda peale, et rohkem ei suutnud nõuda ja ülemuse peale, kes nii mõistmatu on. Mis teha.

Peale selle on uudist nii palju, et sellest aastast saan tööl tunde juurde. Esiteks juba sellepärast, et ei ole ju enam õpilane. Teiseks ka sellepärast, et tahaks ise ka suuremat palganumbrit näha. Sellega seoses oli ka väike positiivne üllatus, mil meil lubati alates oktoobrist palka 10% tõsta. Selles ettevõttes käib aga hea ja halb ALATI käsikäes. Niisiis. Hea on, et sain selleks aastaks endale ühe päris suure "kliendi" ehk siis hakkan 2 või 3 (see on veel otsustamisel) korda nädalas käima ühes koolis, kus päev otsa annan inglise keele tunde. Ehk siis nagu päris inglise keele tunde ja siis pärast ka nö pikapäevarühma tunde, mida siiani juba ka teinud olen. Käisin teisipäeval seal koolis kohal ka. Kool on väga tore, kollegid on väga toredad. Mul on oma klass, mille võin oma äranägemise järgi sättida. Koolis saan kohapeal lõunat süüa, mis tuleb soodsam, kui poest osta või kohvikus käia. Milles siis probleem on? Probleem on aga selles, et kool asub Pariisist väljas, 3-4 tsooni piiril (Reuil Malmaison'is), mis tähendab, et mul läheb kohalejõudmiseks aega täpselt 1,5 tundi! Ehk siis 3 tundi sõitu päevas! Lisaks on mul päeval tundidide vahel 2,5 tundi pausi ja siis enne pikapäevarühma veel 1,5 tundi. See kõik on mahavisatud aeg. Nojah, elame näeme. Tunniplaan ei ole veel täielikult paigas ja kes teab, ehk polegi see nii hull.

Kes veel ei tea, siis leidsin lõpuks endale ka kodu. Kolin septembri lõpus. Kolin umbes 10 min jalutustee kaugusele kohast, kus praegu elan. Hakkan elama ühes majas koos 3 inimesega (2 prantslast ja 1 prantslanna). Maja on mõnus. Uksest sisse minnes on söögituba, elutuba ja köök. Seejärel trepist üles minnes on 2 poiste tuba, 1 wc/vannituba (suuuuuur!) ja sisehoov, mis on nelja seinaga piiratud, aga kus on mõnus aega veeta. Seejärel trepist edasi üles minnes oni viimane korrus, kus asub 2 tüdrukute tuba, millest üks saab minu omaks. Lisaks on veel üks suur wc/vannituba ja samuti asub sellel korrusel külalistetuba! Just nimelt! See tuba ei ole küll eriti suur, sest koosnebki põhimõtteliselt mezzanine'ist ehk siis nari sarnasest asjast, aga korraga mahutab lahedalt 4 inimest! Nii et saan ilusti ka edaspidi külalisi vastu võtta! :) Lisaks tunduvad seal elavad inimesed hästi toredad. Loodan, et mulle hakkab seal meeldiba:) Igal juhul saan täpsemalt kirjutada sellest juba siis, kui ma seal olen. Üks asi on kindel; mul saab olema suur seinakapp, kuhu mahuvad kõik mu riided ilusti puude peale ja niisama ära! Aasta aega olen sellest unistanud!

Viimane uudis puudutab viimast nädalat. Nimelt käis mul külas Tuulikki. Tuli täitsa üksi ja teadis ette, et mul tema jaoks palju aega pole. Tegelikult lootsin, et saan temaga mõnel pool ikka kaasas käia ja teda ka mõnda heasse baari või restosse vedada, aga kuna jäin haigeks, siis ei olnud midagi võimeline tegema. Võtsin ta laupäeval kaasa Delphine'i sünnipäevale ja pühapäeval käisime Montparnasse'i tornis ning kohvikus lõunatamas. Delphine'i sünnipäeval nägi ta ära siis nö tüüpilise prantsuse sünnipäeva peo ja kuna pidu jätkus hiljem Opera Garnier majas asuvas ööklubis, siis nägi ka selle ära. Kuna meie seltskonnas oli ka inimene, kes tegeleb ka ise ürituste korraldamisega ja kellel on palju tutvusi, siis tundis ka ta tolle ürituse korraldajat, mis tähendas, et me saime sinna tasuta sisse! Nii tore:) Montparnasse'i tornist avanes imeilus vaade Pariisile. Minu arvates isegi ilusam kui Eiffel'ist...Ja pärast kohvikus sai ta tunda tüüpilist prantsuse teenindust või võiks isegi öelda tüüpilisest veel kehvemat prantsuse teenindust. Teda ajas see muidugi naerma, mind nii väga mitte. Ma  loodan väga, et tal oli siin tore, vaatamata asjaoludele. Minul oli aga hea meel vastu võtta nii iseseisvat külalist!

Trenni kohta nii palju, et sellel pühapäeval lõpeb mul spordiklubis leping ära. Otsustasin, et ei uuenda lepingut, aga üritan leida muid kohti, kasvõi väiksemaid, et tegeleda aind tantsuga. Hetkel aga olen ka selle  tervislikel põhjustel edasi lükanud. Olen näinud aga palju kuulutusi, nii et valikut tundub olevat. Loodan, et leian midagi toredat! Muidugi ma ei tea veel kui palju mul uue töögraafiku kõrvalt reaalselt aega üle jääb, arvestades ka sellega, et hakkan kaugõppes kursusi võtma. Ah jaa. Võtan kursusi, et suurendada kokursist läbi saamise võimalust. Mis konkurss on? No hetkel ütlen nii palju, et see on konkurss, mis suurendab mu võimalusi saamaks paremat tööd. Ma ei taha sellest aga väga palju rääkida, sest tean, et konkurss on väga-väga raske ja on inimesi, kes on seda lausa 5 korda teinud ja alles siis läbi saanud! Nii et, olgugi, et ametlikult ma õpilane enam pole, siis õppimisega hakkan siiski alates oktoobrist tegelema!

SUVI!

Tõepoolest, lõpuks on suvi ka Pariisi jõudnud! Võid öelda, et juuli algusest saadik on olnud väga soojad ja ilusad ilmad. Olen isegi päikest saanud, aga seda üksnes ainult tänu sellele, et lõuna ajal oma keskuse taga pargis salatit olen söönud. Asi seegi. 

Eelmisel nädalal käisin esimest korda Montparnasse'i tornis. Ei käinud aga mitte vaateplatvormil, vaid tornis asuvas baar/restoranis. Läksime sinna, et teha aega parajaks hiljem algava salsa-õhtu jaoks. Ausalt öeldes oli see sealt avanev vaade lausa klišee vääriline! Tuleb tunnistada, et ma viimase paari kuu jooksul kogenud nii mõndagi Pariisi klišeed...jah, turistina ilmselt seda ei koge ka, tuleb ikka kohapeal elada või kohalikke tunda:) Ma pilti seal küll ei teinud, aga võite internetis otsida, milline see vaade välja võib näha (Tour Montparnasse). Või siis näiteks külastada seda lehekülge: http://www.tourmontparnasse56.com/en/#/visite/panoramique

Sel nädalavahetusel oli kuulus 14. juuli, millega kaasnes ka traditsiooniline ilutulestik, mis oli sel korral 40 minutit pikk! Samuti ka tuletõrjujate ball, kuhu ma sel korral ei jõudnudki, sest olin töökaaslase ärasaatmispeol/piknikul. See oli äärmisel meeldiv õhtu:) 

Piknikul

Väljas oli sume suveõhtu ja seltskond oli hea. Samuti käisin ära ka Torcy rannas (seal kus eelmisel aastalgi) ja ka teise, seal lähedal asuva, järve ääres. Seal proovisin midagi, mida olen tükk aega juba proovida tahtnud, aga pole võimalust olnud, nimelt SUP surfi ehk püsti seistes surfamist. Siinkohal kasutan Angela pilti, sest see on ilus ja tänu sellele saate aimu, mis see on.

 © Angela Aavik

......

Eelmist postitust alustasin juba nädal aega tagasi, aga nüüd siis jätkan.

Sel nädalavahetusel käisin maalilises linnas nimena La Rochelle. See asub Lääne-Prantsusmaal, Atlandi ookeani kaldal. Tuleb tunnistada, et see oli esimest korda, kui ookeanis "ujumas" käisin. Linn on sadamalinn ja väidevalt kolmas kõige päikeseküllasem linn Prantsusmaal. Läksime sinna laupäeval ja rongiga. Sõiduks kulus 3,5 tundi, mis pole ju pea 500 km kohta sugugi paha. Ööbisime hotellis, mis asus 5 min kaugusel sadamast ja vanalinnast. Siit ka paar pilti linnast.
..
Õhtuti oli linnas melu. Inimesed olid tänavatel laulmas ja tantsimas ja muid kunste näitamas. Kohvikud olid paksult rahvast täis. Muidugi oli meeletult kuum. Hilisõhtulgi näitas termomeeter 30ne ligi. Mida aga mulle meeldis jälgida oli ookeani tõus ja mõõn. See oli nii silmnähtav ja nii suur!

Vaade linnale lahe poolt

Add caption

Hotell

Kunstnik, kes iga päev lisas pildile midagi uut

Võimalik leida ka FBst!

Öine linn

Just lõppes Austraalia teemaline laste keeltelaager

Väiksemad postid käisid vajadusel automaatselt maa alla (kui olid piisavalt VIP, et autoga seda teed mööda minna)

Ratas, mis oli hotelli kõrval, aga kuhu me ei jõudnudki

Veel tahan siia lisada ühe vahva video ühest tänavamuusikust. Ma leian, et tema muusika oli ilus ja sobis selle valgusmänguga hästi kokku. Öelge nüüd, mis pilli mängib!

http://www.youtube.com/watch?v=0vIb496Czm0&feature=youtu.be

Eestlane, nagu ikka, pole kunagi ilmaga rahul. Nii nagu vingusin enne, et suve ei tule ega tule, siis nüüd vingun, et liig mis liig! Juma mitmendat nädalat on väljas 30+ kraadi sooja! Selline soojus on mõnus õhtuti, sest ei hakka külm, aga päeval on see talumatu. Samuti on öösel võimatu magada! Sellega seoses sain ka oma esimese päikesepõletuse. Nimelt oli meil võimalus rentida jeti ja sellega ranniku äärde sõitma minna. Olime veepeal kokku 4,5 tundi! Määrisin end küll hoolikalt kreemiga kokku (uskuge või mitte aga 50 SPF päiksekreemiga), aga jalgade välisküljed ja laup olid pärast siiski tulipunased. Praegu on küll parem, aga loodan, et nahka ajama ei hakka ja tõmbab ilusti pruuniks nagu tavaliselt. Samas ei ole selline reaktsioon aga üllatav, eriti kuna viimati sain nii intensiivselt päikest ehk suvel aastal 2011 (eelmine suvi töötasin ju Disneys). Siia lisangi ühe traditsioonilise akru pildi, kus on jalgade tooni erinevus ilusti näha!

Üldiselt tegime jetiga ikka väga suure tiiru ära. Esmalt tegime ringi ümber La Rochelle'i lähedal asuva saare nimega Ile de Ré ja seejäral käisime Ile de Aix juures, mille läheduses asub ka Fort Boyard, mis on ilmselt endine vangla ja asub keset ookeani. Võib olla on mõni teist näinud seriaali Fort Boyard: Ultimate Challenge vms. Igal juhul tegime ka selle ümber tiiru. Sellest on kahjuks aind video, sest ei hakanud fotokat veepeale kaasa vedama:) Kõll aga veekindla videokaamera. All oleva pildi võtsin netist.

Kui meie seal olime, siis oli vesi kõvasti kõrgem, kive polnud kuskil näha!

PS: Ujumas ei saanudki käia, sest vesi oli kergelt öeldes mitte kõige puhtam. See tuleneb siis sellest, et La Rochelle on tuntud igasuguste mereliste tegevuste poolest ehk siis seal on palju paate ja jahte jms, mis oma sopa vette lasevad. Lisaks nägin ligi poole meetrise läbimõõduga meduuse...näevad maru nunnud ja pehmed välja, aga kuuldavasti pole neid soovituslik katsuda...hehe.

Nüüd jääbki üle vaid 3 päeva tööd ja siis on puhkus!!! Ja järgmisel nädalal juba väikse põikega Eestist Bulgaaria kuldsetele liivadele koos Kässuga!