Thursday, August 23, 2012

Pa-lei-vu-anglei?!?

Ehk siis natuke sellest, millised on meie restoranis kliendid. Meil käib peamiselt kahte sorti kliente - britid ja ameeriklased ning hispaanlased. Loomulikult prantslased ja muud loomad, aga neid on võrreldes eelpool mainitutega ikka kõvasti vähem. Esimesed käivad siis reeglina lõuna paiku söömas ning õhtusöögi esimeses pooles ehk siis umbes kuni kella 20.00ni. Hispaanlased aga vallutavad restorani alates 20.00st ja veedavad aega restorani sulgemiseni ja tund aega veel pealegi. Selle kahe grupi erinevus seisneb mitmetes faktorites. Näiteks selles, et hispaanlased käivadki reaalselt alati terve perega (vanemad, vanavanemad, onud-tädid, lapsed, lapselapsed jne) ehk siis tahavad nad tihtipeale istuda laudades, mille suurus võib isegi üle 20 ulatuda. Inglise keelt kõnelevad inimesed käivad traditsiooniliselt 3-4kesi. Hispaanlased on alati lärmakamad ja vaatamata korduvatele korraldustele Disney karakteritele mitte järele joosta, vaid oma lauas oodata, nad seda siiski teevad. Teine grupp aga mitte....Hispaanlased ei jäta praktiliselt mitte kunagi jootraha, ka siis mitte kui neid on 20...ja kui jätavad, siis rõhutavad, et teenindus oli lihtsalt suurepärane ja jätavad kambapeale 3-5 euri. Teised aga jätavad ühe inimese kohta ka rohkem jootraha, kui hispaanlased kambapeale kokku. Hispaanlased reeglina ei üritagi muud keelt, peale oma, purssida. Hea on kui küsivad, et Hablas espanol? Ja kui vastuseks tuleb, et un poquito, siis lämmatavad su oma ülikiirete kilomeetriste lausetega. Jah...inglise keelt kõnelevatel inimestel on selles mõttes lihtsam, et nad ju räägivad inglise keelt, aga nende puhul ongi see, et nad reeglina alustavad vestlust prantsuse keeles ja kui sa juba kuuled, et neil on ülimalt kohutav inglise keele aktsent juures, siis küsid, et would you prefer to speak in English? Mille peale tuleb nende näole suur kergendus....

Samuti natuke sellest, kuidas töötamine 35-38 kraadise kuumusega ei ole normaalne! Eriti kuna konditsioneer ei tööta või teeb seda väga halvasti, sest selleks et paremat konditsioneeri saada oleks vaja rohkem raha raisata. Aga kuna Prantsusmaal on sellised kuumad ilmad suhteliselt haruldased, siis ei ole seda mõtet teha. Ehk siis surevad kliendid ja surevad töötajad...huh. Reaalselt ongi nii palav, et kui paigal istuda, siis polegi kõige hullem, aga kui natukene liigutada (kasvõi juukseid kammida või arvuti taga trükkida), siis on higi kohe lahti. See kuumus on kestnud juba ligi nädala...Tekk ja linad ja muu selline on ammu juba oma otstarbe kaotanud ja ega duššilgi erilist mõtet pole. Kuivatad end ära ja oled jälle märg. Tööl tekib päeva jooksul samuti tahtmine riideid mitu korda vahetada. Kuna aga on nii kiire, siis see võimalikuks ei osutu...Ärge saage minust valesti aru - mulle väga meeldib, et selline suvi on, aga sellise ilmaga ei ole normaalne töötada. Aga töö lõpuni ongi jäänud kõigest 2 nädalat! Super!

Ah jaa, pärast ühte tööpäeva, kui jäime tööjuurde kauemaks, sest tähistasime ramadani lõppu (nagu ma ütlesin, siis oli väga suur osa mu töökaaslastest ramadanil), pidin võtma tavapärasest hilisema bussi. Igal juhul ootas buss ja selle sees bussijuht, kes ei olnud kunagi meie hotelli juurde sõitnud. Teine bussijuht üritas talle juhtnööre anda, aga ta siiski oli väga kahtlev ja kartlik. Väike kõrvalepõige: kuna tee Torcyni on üpriski pikk ja selleks, et meie hotellini jõuda, mis asub tegelikult Lognes, siis tulebki sõita läbi terve Torcy. Seal on aga VÄGA palju ringteid ja ristmike. Millegi pärast otsustasin aga kunagi juuli alguse poole, et jätan selle tee meelde...mis sa muud ikka teed, kui aknast välja vahid. See ei olnud keeruline, sest mulle meeldib bussis esimeses pingis istuda - sealt on kõigele hea ülevaade. Igal juhul olin ilmselt bussijuhile meelde jäänud, sest mind nähes, hakkas ta naerma ja ütles uuele bussijuhile, et tal on kaardilugeja olemas. Teine ei suutnud muidugi uskuda, et ma tegelikult ka tean, kuhu minema peab, aga pärast seda, kui olin teekonna ette lugenud, ei jäänud tal muud üle. Vot siis. Tol õhtul jõudis buss tänu minu juhatamisele meie hotelli juurde:)

PS: sain lõpuks pangakaardi ka kõik koodid ka kätte. Aga jah, mu pangakaardi peal on nimi Alurer Marie Liis - ei saa aru, kuidas see saab võimalik olla, kui igal pool mujal on õigesti...oh well, peab taas panka minema.

5 comments:

  1. Kuna meil siin on tead napilt 20 kraadi, siis ma ei oska endiselt muud öelda kui "want inhuman conditionds:D".

    Vb rumal küsimus, aga kummad rohkem üritavad "prantsuse keeles rääkida" kas ameeriklased v britid?

    Buss - Alurer Marie Liis saved the day...wohooo!:D
    Aga no tõesti kuidas saab selline asi olla, nagu, pff ok Marie'st saan veel aru, aga Alurer:D

    ReplyDelete
  2. Tõesti! Alurer!? Meenub, kui sõbranna isale saadeti Itaaliast kiri eesnimega Slar. Tema nimi on Ülar.

    ReplyDelete
  3. :D Hahahaha Nojah, on jobud lihtsalt:P Pangas naine ka imestas, et kuidas nad küll sellise prohmaka tegid. Aga ma arvan, et prantuse keelt üritavad rohkem britid rääkida:)

    ReplyDelete