Jälle pikk postitus ilma piltideta....

Lugedes teise Pariisis viibijate blogisid jääb mulje, et ma ei tee midagi. Samuti avastasin, et ma olen kokku vist aind 5 pilti lisanud. Tõsiasi on vist see, et see kõik ei ole enam mu jaoks nii uudne, et viitsiksin igale väiksemale asjale tähelepanu pöörata.

Küll aga pühendan lõigu oma spordiklubile. Lisaks kõigele selle, mis ma juba rääkisin, on mul veel paar asja lisada. Nimelt antakse igale spordiklubi külastajale iga kord kaasa ka üks keskmise suurusega rätik - saad saali kaasa võtta või pärast end kuivatada sellega. Ülimalt praktiline minu arvates! Eriti kuna vb alati ei mahu rätik kotti. Lisaks on riietusruumis olemas ka tsentrifuug. Paned oma ujumisriided sinna sisse, vajutad kaane alla ja ta töötab seni, kui kaane üles tõstad. Alt voolab vesi välja ühte suurde kaussi - ehk siis reaalselt näed ka, kui kaua kuivatama peab. Ülimalt hästi töötab! Ja jällegi - geniaalne! Eelmisel laupäeval käisin basseinis ka. See on üks miniatuurne osa tervest veekeskusest. See on lihtsalt hiiglama suur ja sellel on välisosa ka, kus ilusate ilmade korral (ja laupäeval oli jälle +22 vms) on võrratu!  Üks asi, mis mind on aga väga häirima hakanud, on tundide ülesehitused. Pedagoogi ja treenerina võin öelda, et need annavad soovida. Jah, trenni põhiosa on väga mõnus ja professionaalne, aga kui trenn aind sellest koosnebki, siis on ju midagi viga?! Kui soojendus veel mingil moel eksisteerib, siis tunni lõpu osa on täiesti puudulik. Eestis spordiklubides treenerid vähemalt üritavad venitusele mingitki ruumi leida, aga no siis on see väga harv nähtus! Ma saan aru jah, et tund on lühike ja pole aega, aga siiski:S Üks näide. Trenni, aerodance, käigus, õppisime hästi hoogsa kava. Ja enne tunni lõppu tegime seda JÄRJEST 7 korda läbi, sest rahvas huilgas ja treenerile meelis. Siis pani treener musa kinni ja ütles, et oli tore ja näeme järgmine kord. PUNKT. Bon...to be continued....

Minu töö-otsingutest siis nii palju, et olen enda arvates olnud päris usin. Ma ei kujuta ettegi, kui palju ma CV'sid saatnud olen ja kui vähe ma tegelikult intervjuudel olen käinud...võrreldes siis CV'de arvuga. Aga vaatamata sellele on mul olnud igal nädalal ikka mitu intervjuud. 14. septembril, reedel, oli mul grupi-intervjuu keeltekoolis Les Petits Bilingues. (http://lespetitsbilingues.com/) Meid oli umbes 10 ja kõik kestis kokku 2 tundi. Pidime end tutvustama prantsuse keeles, seejärel vaatasime power pointi, mis oli inglise keeles ja seejärel jätkasime vestlust inglise keeles. Kohalolijad olid inglise keelt emakeelena kõnelejad + mina, üks venelanna ja üks soomlane. Selle firma põhimõte ongi tegelikult palgata üksnes "anglo-saksoone" nagu nad ise ütlevad või siis kedagi, kes on kaua aega elanud inglise kultuuriruumis. Vaatamata sellele tundsin, et mul läks see grupivestlus suhteliselt hästi. Ah jaa, kandideerisin siis inglise keele õpetajaks. Juba laupäeval helistati mulle tagasi ja öeldi, et pääsesin teise vooru, mis siis tähendas individuaalset intervjuud. Õpetajaks kandideerimiseks oleks pidanud sellest piisama.

Esmaspäeval kell 11 olin kohal ja vestluseks valmis. See toimus enamasti inglise, natuke prantsuse keeles. Järsku küsis intervjueerija minult, kas ma poleks huvitatud ka local manager'i kohast. Mis see tähendab? Nende keeltekoolil on Pariisis ja Prantsusmaal palju keskusi. Igal keskusel on oma juhataja, kes annab ka ülejäänud aja inglise keele tunde. Ma olin pakkumisest meelitatud, eriti kuna grupi-intervjuu ajal ta minu nime välja ei hõiganud (nende hulka, kes võiks kandideerida). Igal juhul tähendas see seda, et oleksin pidanud veel 3 intervjuud läbima. Ma nüüd täpselt ei mäleta, kes see inimene ametinimetuselt oli, aga igal juhul oli järgmine intervjuu, siis eelneva intervjueeritava otsese ülmusega. See toimus prantsuse keeles. Igal juhul leidis ta mind olevat piisavalt kõlbulik, et saata hierarhias järgmise inimese juurde. Selleks võtsin vana hea metroo nr 13 (millega ma Erasmuse ajal ülikooli sõitsin) ja sõitsin nende "peakontorisse". Selleks ajaks oli kell juba 15.00. Seejärel oli mul vestlus temaga, Guillaume oli ta nimi. Ka tema arvas, et mind võis edasi saata. Sel korral siis ülemuste ülemuse juurde, kelle nimi on Frederique. Temaga oli väga meeldiv vestelda. Ta märkis ära, et kuigi mul pole õiget tausta, st olen valest rahvusest, mul pole erilist õpetamiskogemust ega ka ärilist kogemust, siis näeb minus potentsiaali ja tahet asjaga hakkama saada. Suuresti oli see tänu sellele, et mul on prantsuse CV versioonis kirjas, et tegelesin 18 aastat võistlusspordiga ja treenisin 5 aastat väikseid trampoliinivõimlejaid. Võta sa näpust:P!!! Samuti ei teind paha, et ta oli hiljuti perega Eestis puhkusel käinud ja leidis, et Sofi Oksaneni "Puhastus" kirjeldab meie minevikku nii ehedalt ja nii hästi. Igal juhul tegi pakkumise mind tööle võtta juba järgmisel päeval. Igal juhul räägitakse praegu minust, kui tüdrukust, kes tegi ühe päevaga läbi 4 intervjuud ja sai töö.

Seejärel pidin naasema esimesse kohta, kus hommikul olin käinud. Seal anti mulle hunnik pabereid ja vormistati tööleping. Vastutus on väga suur ja olen päris hirmul...isegi rohkem selle pärast, et selles keeltekoolis käivad lapsed vanuses 1-12, kui sellepärast, et pean seda juhtima. Mina ja nii noored õpilased - no elame-näeme. Tööpäevad on E-L ja ainult P on vaba, aga mul esialgu 29 tundi nädalas tööd, ehk siis mõnel päeval on aind 1 tund. See saab väga põneb olema ja loodan, et saan sellega hakkama. Sest kui kõik hästi läheb, siis on mul väga suur tõenäosus tulevikus mõnele veelgi huvitavamale töökohale saada. Selles mõttes olen rahul, et see on siiski seotud mu õpingutega ja ma ei pea koguma oma CV'sse "hostessi" kogemust. Mitte, et sellel midagi viga oleks, sest on kohti, kus nad saavad väga head palka (st kuni 2000 eurot kuus), aga lihtsalt kui õpingud ütlevad üht, kogemus teist ja kui õpetada kunagi tahaks, siis küsitakse, et mis ma seni teinud olen....vot nii:) 3-4 kuud on mul katseaeg, seega eks paistab, kuidas hakkama saan asjaga:)


Aga natukene siis sellest frantsiisist. See loodi 20 aastat tagasi ühe prantsuse/inglise päritolu mehe poolt. Pariisis on see tegutsenud 12 aastat. Terves Prantsusmaal on kokku 50 keskust ja Pariisis 15. Neil on oma õpetamismeetodid ja eraldi pedagoogika tiim, kes tegeleb materjalide ja tunni kirjelduste väljatöötamisega. Kõik õpetajad peavad kõikide lastega eranditult rääkima inglise keeles ja prantsuse keelt kasutatakse ainult siis, kui vaja äärmuslikke distsipliini meetmeid kasutada (ehk siis pahandada). Nad usuvad siiralt sellesse, et lapsed suudavad juba varajases eas eristada keeli ja neid õppida, kuna nende suu jms organid ei ole veel välja arenenud. Ütleme nii, et nende selgituses on paljuski seda, mida ülikooli jooksul on räägitud nii psühho-ja neurolingvistika loengutes kui erinevates pedagoogika ainetes. Peab ütlema, et uskugu nad mida tahavad, aga fakt on see, et hetkel on nad Prantsusmaal turuliidrid...